12.12.2008, 00:00
PÖFFi masendav massiivsus ja lootusekiired
Kinosaalis ja PÖFFi “suitsunurkades” kuulsin kümneid
argumente festivali suuruse vastu. Ebaisikulisus, festivalitunde vähesus,
oma näo kadumine, kohati (olgu, väga harva) filmide kõikuv
kvaliteet, loomulikult ka üle-elu-suurusega paratamatult kaasnevad
korraldusapsud ja kehvad tehnilised tingimused enamikus kinodes.
Üleskutsega “PÖFF väiksemaks” liituksid veel need
paljud, kes kinno ei jõudnudki, sest sajad filminimed poff.ee’l
ajasid pea ringi käima ja süvendasid võimetust otsustada.
Balti majandusime moodi pöörase kasvutempo kaitseks kostis
aga vaid üks uhkel toonil lauseke korraldajate poolt: “A-klassi
festivalid ongi nii suured.” Juurde veel statistika igat sorti
publikurekordite purustamisest.
A-klass võiks olla midagi
mõnusamat kui numbrid. Unistan PÖFFist, kus on võistlusele
lisaks paar põhjalikku lisaprogrammi (praegu oli neid 11 ja siis veel
anima, noortekad ja mobiilifilmid peale selle), unistan eraldi
dokumentaali-festivalist (praegu kaovad need mängukate taha
ära), unistan festivali klubist, kus on filmiteemalised arutelud, alati
ruumi, ja kõik on kinopiletiga teretulnud (praegu küsiti
natuke-nagu-filmiklubis Clazzis mõnel õhtul uksel 100 krooni),
unistan kvaliteetsetest tõlgetest (praegu enamikus toortõlked,
slängi ei tõlgitud, ohtralt oli subtiitritega ka tehnilisi
probleeme).
Ma olen PÖFFi fänn ja ülimalt
tänulik, et ta on – aastasest kinoanoreksiast kümneks
päevaks buliimiasse kaldumine on suur nauding. Aga publiku poolt vaadates
(ja ehk te ikka korraldate seda vaatajatele mõeldes?): suurus ei ole
oluline. Väiksem, läbimõeldum ja kvaliteetsem festival
rõõmustaks filmisõpra palju rohkem.
Alternatiiv
on täiesti olemas ja koguni sama festivali raames praktiseeritud.
Hiidlased ohverdasid spetsiaalselt saare rannaniitudel PÖFFi tarbeks
kasvatatud aberdiin-anguse tõugu lihaveise, kutsusid tippkoka, kes
õpetas Hiiu gurmaanidele, kuidas lehmast boeuf saab, kutsusid
õhtuti filmidega seotud külalisi. Filmide vahepeal pakuti
PÖFF/BÖFFi huvilistele imelisi suupisteid ning võimalust
mõnusas õhkkonnas filmiilma ja välisilma vahele sildu
ehitada. Ja lõpus muidugi bänd ja tants. Mis festival siis
muidu?
Hiiu PÖFFil on juba oma fänniklubi, kohtasin seal
nii tartlasi, tallinlasi kui ka saarlasi, kes juba mitmendat aastat Hiiumaale
pöffima sõidavad. Pärast kaheksat PÖFFi-päeva
pealinnas ja kahte Hiius jäi tunne, nagu oleks tehasesööklast
butiikrestorani sattunud. Uskuge mind, kui ma saarlasena juba Hiiu pidu kiidan,
siis on asi seda väärt.