Rohkem endast kui maailmast

Epp Petrone “Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt”

Petrone Print, 2007.

288 lk.

Anna-Maria Penu “Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani”

Petrone Print, 2008.

272 lk.

Liis Kängsepp “Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos”

Petrone Print, 2008.

284 lk.

Eestlasi leiab juba ammu mitte ainult igast sadamast, vaid pea igast tillukesest kaugest džungliriigist, mille nime enamik kaaskodanikke kuulnudki ei ole. Seda teades ootan ammu põnevusega eestikeelset ilukirjandust, kus uudsed tegevuspaigad, või siis vähemalt uut reisikirjandust.

Viimasega on nüüd ots lahti tehtud. Neli aastat USAs elanud Epp Petrone tuli Eestisse tagasi, hakkas kirjastama, valas reisiblogi raamatusse, nägi, kui hästi see müüb, ja kutsus siis ka teisi rändureid blogide ja meedia jaoks nagunii juba kirjutet materjali raamatusse valama.

Esimesed pääsukesed on noored naisajakirjanikud nagu Epp isegi.

Omamaise reisikirja lisaväärtus võib tulla äratundmisest, et võõrsil kogetu projitseerub sarnasele taustale – kirjutajat ja lugejat ehmatavad võõral maal samad asjad.

Aga... ja siin lööb sisse esimene kriitikanool: ainult äratundmisest ja juba varem tuttavast võõristusest (slummis on vaesus ja mustus, ameeriklased söövad niiii palju) jääb heaks raamatuks ka ikka väheks. Raamatud Ameerikast, Hispaaniast ja Argentinast annavad korragi nende maadega kokku puutunud inimestele hämmastavalt vähe uut infot. Pidama on jäädud siira esmamulje tasandile, pole endalt kriitiliselt küsitud, kas selles on midagi erilist või lugeja maailma avardavat. Selge see, et “välka õhk teeb vabaks” – oma tillukeselt maalt lahkudes on palju lihtsam mõelda end priiks piirangutest, et kuidas ma nüüd ikka oma isikliku elu teiste ette laotan.

Reisiraamatutena on teosed tagasihoidlikul tasemel, pigem võiks neid vaadelda maailmas üha populaarsust koguva (vt näiteks “Secret Diary of a Call-Girl” erakordset menu!) enesepaljastusliku žanri näitena. Lisaks juurde müüt eneseohverdusest ja loobumisest à la Tätte “Meeletu”: loobusin oma mugavast korterist ja kontorist Tallinnas ja läksin slummi prussakatega / tudengikorterisse vaesusega / (vrd Tättel: maale loodusjõududega) võitlema.

Ja voilà – ongi hitt olemas, puudutab tänapäeva eestlast kindla peale. Veel mugavamate korterite-kontoritega Skandinaavias ei annaks selliste loobumiste kirjapanekuga enam kuidagi punkte koguda – seal on tavaline teha aastake vabatahtlikutööd Ladina-Ameerikas või Aasias, kus prussakad käivad asja juurde.

Olukorras, kus Eesti meedia on tunnistanud end võimetuks Eesti lugejale maailmast mingitki pilti maalima, on ka triviaalsevõitu käsitlused igati teretulnud. (Pakkusin kord ühele Eesti peatoimetajale eluliste näidetega analüütilist käsitlust vägivallast Brasiilia ühiskonnas. Ta vastas: “Brasiilia on meist nii kaugel, et suur osa eestlasi ei ole kindlad, et see olemaski on.

Me avaldame selle koha peal ühe järjekordse Eesti krimiloo.”)

Sellest hoolimata teeb veidi nukraks, et ökokirjastaja Epp Petrone peab vajalikuks tiražeerida ka elementaarseid tõdesid. Selge see, et blogis tähelepanekuid korratakse

(à la ameeriklased ei tunne küüslaugu raviomadusi) ja et vahetusse päevikulaadsesse kirjutisse lipsabki palju apse – aga selleks peakski olema kõva käega toimetaja, kes kärbiks, tihendaks, täpsustaks.

Minu lemmik neist kolmest on Hispaania-raamat, su uresti Anna-­Maria Penu söaka ja eneseiroonilise stiili ning suure uudishimu pärast, mis viib ta uurima erinevaid ühiskonnakihte.

Ta bravuurikas huumor toodab ka reisiteema-ülese aktuaalsusega pärle – näiteks retooriline dialoog korteriostu mõttekusest, mis päädib vastusega: “Aga osta endale parem järelmaksuga lennuk, saad minna-tulla, millal süda lustib, ja saja aasta pärast on see lennuk juba päris sinu oma” (lk 136).

Epp Petrone puhul päästavad ­ootamatud stiilivõtted ja hea detailitaju ka triviaalse tähelepaneku.

“Minu Argentina” tugevus on eksootilisem sihtmaa ja paljudele uus info – kuigi mind siiski kurvastab, et üle aasta slummis tööl käies ei taha autor näha vaesuse ja raskuste taha selle keskkonna helgemat poolt. Praegune pilt jääb umbes selline, nagu kirjeldanuks Nõukogude Eestisse sattunud ameeriklane siinsete laste elu: kole, igasuguse lootusekiireta – palju raisatud elusid. Süvenedes saaks ju teistsuguse pildi?

Suur müügiedu näitab, et neid raamatuid on väga vaja. Ja mul on siiralt hea meel, kui keegi avastab esmakordselt skvottimise võlud või selle, et luterlik tööeetika ei olegi ainuvõimalik elujuhis, ning tutvustab seda ka Eesti massidele, kel dollarimärgid silmas. Aga lootus jääb, et üsna varsti tulevad ka sügavamalt läbi tunnetatud, olmest ja esmamuljest kaugemale vaatavad ja professionaalselt toimetatud reisiraamatud.