Jaanus käis oma alevikust linnas ehitamas viimased kümme aastat. Neil oli pidevalt korraga mitu objekti ja polnud tunnetki, et töö otsa lõpeks. Oli reedene päev, Jaanus plaatis parasjagu vannituba, kui peakontorist, kuhu Jaanuse jalg polnud kunagi saanud, saabus objektile ülikonnaga mees. Astus nagu kurg üle värvipurkide ja ütles, et siinsest seltskonnast ei pea järgmisel nädalal enam keegi tulema. Veel ütles ta, et tööriided jäetagu siiasamasse ja lõpparve kantakse arvele uue kuu alguses. Kui ülikonnaga mees ära läks, ei öelnud keegi tükk aega ühtegi sõna. Nad ei hakanud enam töölegi. Milleks. Jaanuse süda tagus ja käed värisesid, suitsu oli raske süüdata. Kuidagi õudselt häbi oli.


Naine sai õhtul kohe aru. Küsis otse, et noh, mis, sind koondati ära või. Jaanus ei pidanud muud tegema kui noogutama.


Kaks esimest päeva polnud viga, tavaline nädalavahetus. Aga esmaspäeval, kui lapsed olid kooli ja naine tööle läinud, tundis Jaanus, et kõik on muutunud. Ülejäänud inimene. Keegi ei helista talle enam, mõni ei ütle enam teregi. Nainegi tundus hommikul etteheitva moega – tavaliselt oli ta Jaanusele võileiva valmis teinud. Mitte enam.


Kahe kuuga oli Jaanus küps. Ta ei leidnud mitte ainustki ­haltuurat ja ei saanud ainsatki kõnet kuulutuste peale, mida lapsed bussipeatusse kleepisid. “Sa võiksid kodus ajaviiteks midagi teha, vannitoas remonti näiteks,” arvas naine. Aga Jaanusel polnud tuju. Nagu polnud tal tuju ka lastele ette lugeda või nendega metsas jalutada, nagu keegi oli töötutele isadele lahkelt soovitanud. Sest et kui sul on halvasti, siis sul pole midagi jagada.


Võiks ju kellekski muuks hakata, kas või postiljoniks, arvas naine veel. Aga ka postiljonide ridades toimus praegu suuremat sorti koondamine ja piltlikult öeldes tuli miinimumpalga eest terve maakonna post laiali kanda. Kusjuures neid, kes olid seda valmis tegema, oli piisavalt ka ilma temata.


Siis mõtles Jaanus, et võiks midagi kasvatada. Aiamaal. Küüslauku näiteks, ja seda ise turul müüa. Aga praegu on talv.


Ta püüdis kasulik olla ja kodus süüa teha. Et kui lapsed koolist tulevad, oleks midagi võtta. Aga lõpuks naine ütles, et ära enam tee, pärast on koristamist liiga palju.


Pärast seda istus Jaanus diivanile ja vaatas mitu kuud telekat.


Ta ei tea, mis ta valesti tegi. Alati oli õigel ajal kohal, ei joonud, ei varastanud, palga tõi koju. Kuskil on mingi viga sees.


Jaanus on äärmiselt kokkuhoidlik. Päeval teeb ta endale mingit putru, see pole kallis. Või praeb kartulit. Kui ta üksi kodus on, siis püüab võimalikult vähe elektrit kulutada. Autot praktiliselt ei kasuta, kuhu tal ikka sõita on. Riideid pole viimased kuud ostnud.


Jõulud on kohe käes. Tal on veel natuke koondamisraha arvel. Jaanus pole kunagi suurem asi kinkija olnud, aga nüüd mõtleb ta pidevalt, mida kinkida. Tütar peab saama selle IPodi, poeg peab saama ratta, naine parfüümi. Kogu pere peab saama vägeva jõuluprae.


Nende jõulude jaoks tal veel raha on. Mis pärast tuleb, ei tea.


Nüüd olgu kõik nii, nagu poleks midagi juhtunud.