19.12.2008, 00:00
“Musta pori näkku” kui ärkamisaja antinarratiiv
Mihkel Raud;„Musta pori näkku"';328 lk;kujundanud Andres Tali;Tammerraamat 2008
Mihkel Raud “Musta pori näkku”
Kujundanud Andres Tali.
Tammerraamat, 2008. 328 lk
Mõni nädal tagasi
väljendas Jacob von Uexkull Von Krahli Akadeemias peetud loengus vajadust
teistsuguse narratiivi järele. Loomulikult pidas Uexkull silmas midagi
muud, kuid järjest ametlikumaks, üheülbalisemaks ja
(sini)mustvalgemaks muutuv Eesti ajalookäsitlus vajab samuti teisi
narratiive. Ma muuseas ei arva, et vaja oleks ühte vastunarratiivi, ma
arvan, et vaja oleks üsna mitmeid paralleelseid, ristuvaid ja
vastuokslikke lugusid, mis suudaks üha sumbuursemaks muutuvat
käsitlust pisut tuulutada. Mihkel Raua müügirekordeid
lööv raamat on selles suhtes kahtlemata
tähelepanuväärne. Siiani on seda käsitletud peamiselt vahva
rokenrolli romaanina, kus “päris elust” pärit tegelased
kaheksakümnendate teises pooles mööda lava ringi
töllerdavad, naisi nikuvad ja liitrite viisi viina kurgust alla
kulistavad. Seda ta peaasjalikult muidugi ongi. Kuid sellel raamatul on
üks veel hoopis olulisem mõõde. See on lugu eesti
taasiseseisvumisest, jutustus rahvuslikust ärkamisajast kui kapitaalsest
mäluaugust. See on heroilise ja rahvusliku ajaloo väike
antinarratiiv. Tüütu “liputamise”, isamaaliste laulude
soigumise ning patriootliku leitsaku asemel räägib see 1.augustil
1990 räiges pohmellis omaette masturbeeriv kitarrikangelane sellest,
kuidas elu silmade eest mööda libiseb. Mööduvad ka
“suured” ajaloosündmused, mida nähakse üksikutel
selgematel hetkedel üksnes mingi kauge ja võõristust
tekitava kajana. See raamat, mis koosneb ilusatest, valusatest ning
ääretult kujundlikest stseenidest, mälupiltidest mäluaukude
vahel, algab 1. augustil 1990. Kogu raamatu eesmärk on meid lõpuks
sinna tagasi viia.
“Musta pori” avapeatükk on
muidugi muljetavaldav, kuid raamatu esimeses osas häirisid mind
peamiselt kaks asja. Esiteks algajale kirjanikule omane seksuaalse metafoorika
üleekspluateerimine. Millegipärast arvavad algajad kirjanikud,
et see on intensiivse elutunnetuse väljendamiseks absoluutselt
möödapääsmatu. Noh, mõnikord ongi. Aga kui Raud
hakkab Seewaldi naispatsiente, kelle “logisevad kruvid on jalge vahele
kukkunud”, ravima “paugu sooja nussiga” ja muu
säärasega, siis see on juba ikka täitsa tüütu. Teine
teema, mis eriti raamatu esimeses osas häirib, on autori
homofoobsed märkused, mis ületavad vaimuka nalja piirid.
Kuid tundub, et kui raamatu algul ei ole Raud oma kirjanduslikes
võimetes veel sugugi kindel ja üleküllastab oma niigi rikast
keelt kõiksugu seksuaalse träniga, siis raamatu edenedes tunneb
autor ennast järjest kindlamalt. Seetõttu muutub ka tema
kujundikasutus täpsemaks. Nii mõjubki raamatu kulminatsioon,
Kojamehe ja Abzaagi assisteeritud äpardunud suguühe Änimaliga,
juba ülimalt tragikoomiliselt, läbikukkumise poeesiana. See on kogu
rokenrolli äraspidise äratundmise stseen: “See ilmselge
arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest
poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi
rokkarite poolt müstifitseeritud muusa.” Ei saa mainimata
jätta, et praeguseks kainusest pruuniks tõmbunud
jalgapallihuligaani Kojamehe ksenofoobsed jutlused rahvuslusest,
homoseksuaalsusest ja abielupühadusest mõjuvad Raua raamatu
valguses veel eriti võikana.
Raamatus on ka ilmselget
augutäidet. Täiesti üleliigsena mõjub Singer Vingeri
plaadikaane põhine nostalgilis-heroiseeriv ülevaade eesti
rokkmuusikutest. Seal esitatud galeriis on teg
elasi, kellest selles raamatus on samas sõnastuses juba pikalt
räägitud, seal on tegelasi, kellest selle raamatu kontekstis pole
mõtet rääkida; seal on tegelasi, keda Raud selle raamatu
kontekstis käsitleda pole jõudnud, kuid paar rida on ilmselgelt
liiga vähe. Ühesõnaga, selle raamatu kontekstis oleks parem
olnud, kui seda tüütult pikka nimede loetelu meile esitatud ei oleks.
See ei toeta ülejäänud jutustust, ei ole sellega orgaaniliselt
seotud ja mõjub irdsena.
Võib arvata, et Raud on oma
algaja kirjaniku õhinas pisut ülekomponeerinud, üritades niigi
juba kunstiliselt hakitud narratiivi veel millegagi katkestada, kuid see
tõmbab loo üleüldise hoo, asja ees teist taga, lihtsalt maha.
Üldiselt tuleb kriitikaga siiski nõus olla, et
“Musta pori näkku” on väga hästi komponeeritud ja
dramatiseeritud raamat. Et Mihkel Rauas ei ole tema perekondlik kirjanduslik
talent surnud, pigem vastupidi.
Sellised jutustused nagu Raua
“Musta pori näkku” tekitavad esmajoones iha rääkida
omi lugusid samast ajast. Mõned neist kahjuks, mõned
õnneks, ilmuvad ka. Järgnevaid lugusid aga hinnatakse kindlasti
Raua mõõdupuuga, mis, jumal tänatud, esitab neile
võrdlemisi kõrged nõuded.