Odavad riided tegid ärinaise rikkaks

Edukas rõivakaupleja Svetlana Evdan räägib oma elu esimeses intervjuus, kuidas suured kaubanduskeskused ostjaid koorivad.

Svetlana Evdani (46) äriedu saladus on lihtne. Naine ütleb: “Äri saab hästi teha vaid valdkonnas, mida tunned. Mina olen koolitatud kaubandustöötaja.”

Evdan peab oma ala tõesti hästi tundma. Tema firmal Filikor oli kogunenud eelmise aasta lõpuks jaotamata kasumit ligi 30 miljoni krooni eest.

Evdan kolis Eestisse koos vanematega 17aastasena Kamtšatkalt. Kaugõppes Tartu ülikoolis kaubandust õppides sai ta tööle kauplusesse nimega Tartu. See asus Tallinna südalinnas Liivalaia tänava viisnurgaga majas.

Üldise defitsiidi tingimustes usaldati hakkajale noorele naisele 1987. aastal poejuhataja amet.

Ajastu vaim väljendus kauplustes tühjade lettidena.

“Nutsin, aga töötasin,” meenutab Evdan. Talle tuli idee lisada seni ainult toidukaupu pakkunud poe valikusse esmatarbekaubad. Peagi levis üle linna suust suhu info, et kui mujalt poodidest on kõik otsas, on Tartus ikka midagi saada.

Poe ukse taga looklev järjekord tegi omakorda reklaami Evdani poejuhatamise oskustele.

Kui taasiseseisvumise järel algas erastamine, kutsus “üks kohaliku tähtsusega komparteitegelane”, kel oli õnnestunud erastada suur pood Keskturu lähistel, Evdani seda juhatama.

Evdan pani poe edukalt käima, keskendudes rõivakaubandusele. Endine kommunist kukkus aga poe teenitud raha tuulde loopima ning vallandas Evdani, kui see firma raha raiskamist pahaks pani.

Enda elatamiseks hakkas Evdan Tallinna poodidele Türgist odavaid riideid tooma. Ta käis isiklikult kaubal järel ning viis seda poodidesse.

Miks on Eestis riided nii kallid?

“Svetlana tegutseb praegugi oma poes iga päev ise. Hommikul sätib väljapanekuid riiulitel ümber, pärastlõunal sordib juba uue kauba kastides. Igal kuul vähemalt korra käib välismaal kauba järel ja vaatab isiklikult kõik üle, mis müüki toob,” räägib Filikori administraator Žanna Maljutina.

90ndate teisel poolel otsustas Evdan odavate rõivaste kauplustele vahendamise asemel rõivaid ise müüma hakata.

Mustamäel Kadaka tee kaubaladudes avas ta oma esimese poe. “Estakaadil, nagu tookord kombeks oli.”

Evdani kaupluses oli pidevalt järjekord. Ostjaid käis üle Eesti. 1997. aastal tegevust alustanud firma nimeks sai Filikor. Aastatuhandevahetuse paiku rentis Evdan poepidamiseks juba Tallinna südalinnas, sadamast linna saabuvatele soomlastele tee peale jäävas Rotermanni keskuses terve korruse.

Seegi pood oli edukas. Evdan ostis Kadaka tee ääres ära oma estakaadipoe lähedal paikneva endise arvutuskeskuse hoonekompleksi.

Filikori universaalkauplus ehk univermag, nagu proua nimetab, on tänaseks Kadaka tee ääres laienenud paari tuhande ruutmeetriseks odavkaubamajaks.

Buumi tippaastail hakkas Evdanile tunduma, et ta on kaubandusäris omamoodi ristteele jõudnud. “Üks tee oleks üha laieneda, mujal Eestis poode avada, välisriikidesse minna, aga selleks peaks ma poole noorem olema.”

Evdan valis teise tee, äri kontsentreerimise. Ta kolis ära Rotermanni keskusest ning mullu sügisel ka Lasnamäel paar aastat edukalt tegutsenud müügisaalist.

“Klientuur on välja kujunenud, siia tullakse üle kogu Eesti. Inimesed räägivad meist oma tuttavatele, see on parim reklaam võimalikest.”

Evdan arutleb, et kaubandusäri kuldajad on Eestis möödas. Täna on jäme ots kinnisvaraarendajate, hiiglaslike kaubanduskeskuste omanike käes. Evdan võtab appi kalkulaatori.

“Rõivakauplus peaks umbes 2000 ruutmeetrine olema, et palju kaupa lahedalt näidata saaks ja ostjad kaupa valima mahuks.”

Evdan näitab kalkulaatoriekraanilt numbrit 700 000. “See oleks siis ühe kuu rendikulu, kui see kauplus paigutada mõnda suurde kaubakeskusesse. Aga küllap olete märganud, et rõivapoed on meil kaubanduskeskustes enamasti väikesed, butiigimõõtu.”

“Ja enamikus kaubanduskeskustes on enam-vähem samad firmad, kes peavad üle Eesti oma butiigikette, milles on ühesugune valik. Ja poed on pigem tühjad, rahvaarv on meil ju nii väike.

Nüüd ilmselt mõistate, miks Eestis küsitakse riiete eest nii uskumatult kõrget hinda?”

Evdan oma tihedalt kaupa täis poes pakutavate rõivaste eest hingehinda ei küsi. Isegi paarikümne krooniga leiab tema n-ö univermagist mõne rõivatüki. Tõsi, kaubamärgid, mida ta pakub, on tundmatud. “Siinkandis tundmatud,” rõhutab Evdan.

Kui ta alustas omal ajal Türgi rõivastest, siis tänapäeval käib ta kaupa hankimas enamjaolt Itaaliast. Kolmandik rõivaid tuleb veel Hiinast, aga Hiina on Evdani sõnutsi langev trend.

“Euroopa Liidu sees on palju kindlam asju ajada. Ma ei pea iga kirjakese pärast särgi peal kartma, kas see mõne tuntud kaubamärgi kuju järgi aimab, ning seega seadust rikub.”

Avastan leiunurgas rea erkoranže meestejopesid, mis kannavad Lõuna-Itaalias tuntud kaubamärki Sorbino. Neil alla kahesaja kroonistel jopedel ilutsevad USA lennuväe õhuseire ilmateenistuse ja NASA tehnokontrolli administratsiooni embleemid.

“Nende siltide eest vastutab Itaalia,” selgitab Evdan euroliidu toodanguga kaasnevat kindlustunnet.

Mis odavate rõivaste kvaliteeti puutub, siis oma kogemusele tuginedes kinnitab ta, et vahet odavate ja kallimate vahel tegelikult polegi. Märgatav kvaliteedivahe võib tekkida vaid käsitööna kliendi pealt võetud mõõtude järgi valmistatud rõivastega.

Poed hoiavad hindu meelega kõrgel

“Ka üle ilma tuntud kaubamärgid üritavad meeletus ahnuses ja konkurentsis omahinda aina odavamaks ajada. Pea kõik riided toodetakse Aasias.”

Evdan unistab mõtteviisi muutusest üleilmastunud kaubanduses. “Küllap kriis näitab, et nii ei saa jätkata, nagu seni kombeks on olnud. Kogu kaup ei saa ju järjest ühetaolisemaks minna, inimesed on erinevad ja nad tahavad ju erinevaid asju.”

“Samas, kuna kaubandus on suurte kaubanduskeskuste mõju all, midagi eriti muutuda ei saa.

Neis suurtes süsteemides kulub enamik kogu aurust ehk sissetulekust administratsioonile.

Administratsioonis kulub kogu aur ehk inimeste tegevus ainult oma ametikohtade säilitamisele.

Sellistes süsteemides kardetakse muutusi nagu tuld.”

Evdan räägib, et Eesti kaubandus on “allahindluskaubandus”. “Klient on siin treenitud hädavajalikke asju massiliselt kokku ostma just allahindluste perioodil. Allahindluste vahelisel ajal hoitakse toodete hinnad väga kõrged, et inimestel tekiks tunne, et kaup on kättesaamatu.”

“Allahindluse ajal muutub kaup kättesaadavaks, kuigi on oma esialgsest hinnast kaotanud vaevalt kolmandiku või heal juhul poole. Ja isegi siis saab kaupmees oma rasvase vaheltkasu kätte. Mõned südalinna suured poed toovad allahindluste ajaks müügile isegi kauba, mida muul ajal ei müüdagi.”

Ostja ihkab sorida kastis

“Ja s iis sa avastad keset kõike seda allahindlust üllatusega, et just see kallis mantel, mida sa juba pikka aega oled väga tahtnud, aga selle kõrge hinna tõttu allahindlust oodanud, ei olegi alla hinnatud. Mõni inimene on ostutuhina mõjul nõus selle eest täishinna maksma.”

“Mõni teine jälle ostab selle lõpuks järgmisel palgapäeval ära ning on veel aastaid hiljem poes samasugust mantlit sama kalli hinnaga nähes rahul, et keegi teine seda odavamalt ei saa.

Viimast tüüpi kaupa nimetatakse klassikaks. See on rõivaese, mis on nii hästi välja kukkunud, et inimesed on nõus selle eest ka kolmekordset hinda maksma. Kaubandus on psühholoogia.”

Evdan teab veel üht müüginippi: “Lõpumüügi sildiga, aga riidepuul rippuvat kaupa – meie nimetame seda “rippuvaks allahindluseks” – ei osteta nii ruttu ära, kui “lamavat allahindlust”, ehk seda kaupa, mis paigutatud vertikaalselt.”

“Eriti tuntav on müügiedu siis, kui kaup on kuhjatud sügavasse kasti. Inimestel on ilmselt mingi vajadus sorida, mingi ürgne tunne, et veel parem ja odavam kaup on allpool peidus.”