Aeg füüri välja lasta

Politsei pealtkuulamisprotokollid on tõhus lugemismaterjal, tänavuse Eesti ajakirjanduse uus trend. Eesti Ekspressis avaldatud kriminaalsed vestlused on karmid-napid. “Ma teen lühidalt,” teatas mõrvar vanglaülemale. “Korseikin taoti ära.” See lugu rääkis vanglaülema ja retsidivistide koostööst vangide ahistamisel siinsamas Eestis. Postimehe protokollid on selle kõrval suisa ülevoolavalt baroksed. Täis mõminaid ja keerutusi: “ee... A kuule, ütle, on sul äkki see... nendeasjade ses sul peaks olma minifima, kesnagueemat teenust teeks, et ma laseks füüri välja...” räägib ärimees riigitegelasele. Lugejat erutasid need tekstid väga, sest neis on päris elu. Hoopis teine kui sport ja staarikesed meie igapäevases reality-show’s.

Algav aasta toob pealtkuulamise teel saadud “uut ajakirjandust” leheveergudele veelgi.

Kui Suurte Isakeste advokaatidel muidugi ei õnnestu kohtuistungeid avalikkuse eest üldse ära peita. Aga protokollid pole ju veel pärisajakirjandus. Kas ajakirjandus ei leia intelligentsemat viisi, kuidas lugejale ehedat tegelikkust nina alla tuua?

Pärisajakirjandus, mu silmatera ja murelaps. Ideaalis käib see nii. Keegi isik, ajakirjanduse (ja mitte meelelahutuse) proff, kellel on veel säilinud võime üllatuda, paneb kirja ühe loo. Ta ei räägi selles kõike, mida teab, vaid pigem teab, mida räägib. Loos on nii sõltumatut mõtet, uuri­mise vaeva kui ka intelligentset itsitust. Allikatega on tööd tehtud, aga samuti on hoolega kaalutud sõnaseadmist. Iga paarikümne rea peale leiame ka kirjandusliku kujundi, mitte ainult nimesid ja äriregistri väljavõtteid. Selline on oivaline ajakirjandus. Selline ajakirjandus teenib tõde ja selle kaudu ühiskonda.

Ärge pidage seda üksildase kirjastaja unelmaks. Kvaliteetse ajakirjanduse abil tunnetab rahvas iseennast. Me oleme sellist ajakirjandust näinud. Kuhu ta siis kadus?

Eestis ei hakanud see kaduma mitte ­lugeja-tele­vaataja vaesuse tõttu, vaid just meie ­rahva enneolematu jõukuse tipul. Just viimasel kümnen­dil murdsid Eesti eetrisse sisse ­välismaa reality-show ja muu tingeltangli formaadid koos kohustusliku kajastamisega trükiajakirjanduses, nii klants- kui ka ajalehepaberil. Kümme aastat tagasi poleks kvaliteetseks peetav ajaleht pühendanud tervet külge sellele, et Maire Aunaste tungis praamijärjekorras ette. Nüüd pühendab. See oli vihje Postimehele. Kahju, et rikastel aastatel ei suunatud piisavalt vahendeid kvaliteetaja­kirjandusse, kuigi neid oleks olnud. Näiteks, et Eesti trükiväljaannetest on Moskva korrespondent ainsana Eesti Päevalehel.

Ent ma ei kirjuta selleks, et osutada: vektorit publiku meele lõputu lahutamise poole veavad Eestis tegutsevad välismaa meediafirmad. Tegelikult pole vahet, meelahutusmeedia formaat kogu täiega ongi pärit hoopis suurematest riikidest. Mis tahes rahvusest ärimehed lihtsalt võtavad selle üle. Meie endi kodukootud huumor on Kranaat, Juurikas, Maalehe Naeris, Ärapanija, Kirp, Rahva Omakaitse... ja kõik?

Juhin tähelepanu, mu jutt ei ole meelelahutusest. Seda värki toodavad meie firmad kõik niipalju, kui publikul huvi jätkub (tundub, et lõputult). Ent kusagil tuleb tasakaal majja peksta. Kuniks jätkub lapsajakirjandust, peab jätkuma ka selle naeruvääristamist. Tervele mõistusele tuleb ruumi teha. Kui keegi on vea teinud ja Eesti lugejat-publikut alahinnanud, tuleb viga parandada.

Ja ma olen otsustanud “fü ;üri välja lasta”.

Tahaksin isiklikult toetada just meisterlikku ajakirjandust vanamoodsas mõttes. Meie inimestes, nagu isa Toomas Paul märkis Eesti Päevalehes, on järjest rohkem lapsemeelsust.

Infantiilsus, meele lõputu lahutamine, tühine vilkumine peaks ruumi andma mõistlikule sõnale.

Sellisele, mis muu hulgas kasvatab haritud valijat. Ajalehes, samuti nimelt ka elektroonilises pressis.

Neid lugusid tuleb esile tõsta ja pärjata. Selleks annan 2009. aastal välja Hans H. Luige Oivalise Ajakirjanduse Preemia Eestimaal ja Liivimaal.

Palun Eesti- ja Liivimaal ühel asjatundlikul inimesel minust sõltumatult kokku panna viieliikmelise žürii Tallinnas (selleks volitasin ­Barbi Pilvret) ja Riias. Jagamiseks panen välja 12 000 eurot, niisiis umbes kahe 100 000 kroonise preemia jagu, mida žürii võib omal äranägemisel poolitada.

Näeksin heal meelel, kui kandidaate oivaliste ajakirjanduslike lugude hulka esitaksid kõik, kes kusagil meisterliku töö ära tunnevad: lihtlugejad ja organisatsioonid on teretulnud. Täpsemad normid ehk preemia statuudi annavad žüriid avalikkusele teada aasta alguses.

Usun, et juba ettepanekutegi tegemine ja nominentide esitamine kehutab rahvast eristama oivalist ajakirjandust magedast.