“Kui ruumid on täis”
Toimetaja Margot
Visnap. Varrak. 602 lk.
“Aga mis inimesed teie eestlased
olete, et te ainult kaebate üksteise peale. Et kui oleks niisugune
võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis
te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele
üks ainuke – kõige julmem, kõige ahnem, kõige
salakavalam.” (Lk 332, teatritekstist “Sügis 1944”)
Just nii lohutu see raamat ongi. “Kui ruumid on täis”
– 13 teksti, koostatud aastatel 1982–2005. Eestlaste elulood on
koostöös kolleegidega kogunud, kokku kirjutanud ja lavale toonud
Merle Karusoo. Tekstid räägivad meie 20. sajandist, ajaliselt natuke
alla ja pealegi. Ma loodan, et see teos raamatupoodides ei kõrgu pelgalt
teatrilettidel, vaid leiab paigutamist ka elulugude ja ajalooriiulitele.
Raamatut on ette valmistatud juba aastaid ning selle ilmumine on
nüüd sattunud elulugude-mälestuste buumi. Need
ülipopulaarsed ja edetabelite tippudes troonivad pajatused kahvatuvad
Karusoo tellise ees. Raamatu kõik 600 lehekülge on nii haaravad, et
ei raatsi ühtegi rida vahele jätta. Aga see raamat on lugejale natuke
ohtlik. Kui kogemata unustad end terve päeva seda lugema, ei tule
öösel und. Ei tasu kaua järjest lugeda, hakkab lausa halb.
Ärge saage valesti aru, see on hea “halb”, kuidagi
raskestiseletatav süütunne elu ees. Lugejat haarab intensiivne
mõttetegevus, juurdlemine, äratundminegi. “Kui ruumid on
täis” räägib absoluutselt igast eesti perest. Lugedes
jookseb su suguvõsa silme eest läbi. Su vanaema leiab sealt
naaberküla poisse-tüdrukuid, kellega koos koolis käidud. Seal on
sugulaste sugulasi. Võõra inimese loost loed oma perekonna lugu,
loed oma maa ja rahva lugu. Sügavalt isiklik ja
üldistusjõuline.
Lugusid on raamatus mitmesuguseid.
Eristuvad need, kus laval räägitakse oma enda isiklik lugu –
lavakunstikooli tudengid tsenseeritud-keelatud lavastustes “Meie
elulood” ja “Kui ruumid on täis”. Nüüd on need
ilmunud osalejate mõtlemapanevate kommentaaridega.
Võib-olla ainus helge-rõõmsameelne tekst on
“August Oja päevaraamat” – väga noore talupoisi
päevik 20. sajandi algusest, kes kahjuks ka väga noorelt suri.
Läbiv on kõrgemalt lendamise soov ja teatav nukker-melanhoolne
meeleolu. Ei saa jätta mainimata paralleeli Andrus Kivirähu
“Adolf Rühka lühikese eluga” – ega kirjanik August
Ojast inspiratsiooni ei ammutanud?