“Kui ruumid on täis”

Toimetaja Margot Visnap. Varrak. 602 lk.


“Aga mis inimesed teie eestlased olete, et te ainult kaebate üksteise peale. Et kui oleks niisugune võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele üks ainuke – kõige julmem, kõige ahnem, kõige salakavalam.” (Lk 332, teatritekstist “Sügis 1944”)


Just nii lohutu see raamat ongi. “Kui ruumid on täis” – 13 teksti, koostatud aastatel 1982–2005. Eestlaste elulood on koostöös kolleegidega kogunud, kokku kirjutanud ja lavale toonud Merle Karusoo. Tekstid räägivad meie 20. sajandist, ajaliselt natuke alla ja pealegi. Ma loodan, et see teos raamatupoodides ei kõrgu pelgalt teatrilettidel, vaid leiab paigutamist ka elulugude ja ajalooriiulitele.


Raamatut on ette valmistatud juba aastaid ning selle ilmumine on nüüd sattunud elulugude-mälestuste buumi. Need ülipopulaarsed ja edetabelite tippudes troonivad pajatused kahvatuvad Karusoo tellise ees. Raamatu kõik 600 lehekülge on nii haaravad, et ei raatsi ühtegi rida vahele jätta. Aga see raamat on lugejale natuke ohtlik. Kui kogemata unustad end terve päeva seda lugema, ei tule öösel und. Ei tasu kaua järjest lugeda, hakkab lausa halb.


Ärge saage valesti aru, see on hea “halb”, kuidagi raskestiseletatav süütunne elu ees. Lugejat haarab intensiivne mõttetegevus, juurdlemine, äratundminegi. “Kui ruumid on täis” räägib absoluutselt igast eesti perest. Lugedes jookseb su suguvõsa silme eest läbi. Su vanaema leiab sealt naaberküla poisse-tüdrukuid, kellega koos koolis käidud. Seal on sugulaste sugulasi. Võõra inimese loost loed oma perekonna lugu, loed oma maa ja rahva lugu. Sügavalt isiklik ja üldistusjõuline.


Lugusid on raamatus mitmesuguseid. Eristuvad need, kus laval räägitakse oma enda isiklik lugu – lavakunstikooli tudengid tsenseeritud-keelatud lavastustes “Meie elulood” ja “Kui ruumid on täis”. Nüüd on need ilmunud osalejate mõtlemapanevate kommentaaridega.


Võib-olla ainus helge-rõõmsameelne tekst on “August Oja päevaraamat” – väga noore talupoisi päevik 20. sajandi algusest, kes kahjuks ka väga noorelt suri. Läbiv on kõrgemalt lendamise soov ja teatav nukker-melanhoolne meeleolu. Ei saa jätta mainimata paralleeli Andrus Kivirähu “Adolf Rühka lühikese eluga” – ega kirjanik August Ojast inspiratsiooni ei ammutanud?


Lõpetuseks kibelen lisama üht tarkusetera Karusoolt: “Teater ei tööta teatri jaoks, teater pole ise oma eesmärk” (lk 597). Seega, raamatut lugegu kõik, mitte ainult teatriinimesed.