Musta Surma ja nälja küüsis

Eesti rahvas on üle elanud palju raskeid aegu, mille kõrval praegune kriis on lust ja lillepidu.

Üksteise võidu kuulutavad praegu kõik üha raskemaks pöörduvaid aegu. Päevalehed külvavad musta masendust ja negativismi niigi juba murelikele inimestele. Tegelikult oleme sõna “raske aeg” ära lörtsinud, me ei mäleta enam aegu, mil Maarjamaad valitsesid katk, nälg ja surm. Selle taustal on meie elu ka nüüd lausa helge.

Nälg ja võlaorjus

Vanad kroonikad kirjeldavad sageli Eestit tabanud näljahädasid, mille põhjustasid viljaikal­dused. Ilm mängis vingerpusse ka sadu aastaid tagasi, veebruaris võisid õitseda sirelid ja talv alata märtsis. Ikaldus tõi ikka nälja, ei olnud näiteks 14. sajandil võimalik kiiresti välismaalt vilja sisse vedada, kui oma salved olid tühjad. Ja algaski surma lõikuspidu.

“Aastal 1315 oli üks suur häda Liivimaal, missugust varemini ei ole kunagi kuuldud. [–] Üks naine lõi oma lapse surnuks ja sõi seda oma mehega. See oli üks kurb toit. ­Palju ­vargaid, kes olid üles poodud, said vaeste inimeste poolt maha võetud ja ära söödud. [–] Palju inimesi oli nälga surnud ja kaua maas lamanud. Need said kõik ühteviisi ära söödud ilma soola ja leivata.

Nälg tuli siin sellest, et rukis, oder ja muu vili külmus enamasti ära, nii et vilja ei saanud, vaid kes tahtis midagi saada, see pidi kaalust maksma 18 marka. Vaestel inimestel ei olnud raha, seepärast pidid nad nälga surema.”

Eesti inimesed vaesusid massiliselt ja langesid võlaorjusse. Siis küll olid pankade asemel isandad, ja nagu võib lugeda umbes aastast 1330 säilinud võlaraamatust, oli nii mõnegi pere laenukoormus ränkraske. Ikaldusaegadest lõikasid kasu vasallid, kes andsid talupoegadele laenuks nii seemne- kui ka leivavilja ning rentisid hobuseid ja veiseid. Kuigi katoliku kirik keelas laenu eest protsente võtta, vilistasid vasallid selle peale. Ja nii vaene talupoeg muudkui maksis ja maksis, aga võlast kuidagi lahti ei saanud.

Ikaldustele lisaks laastasid Eestit röövretked ja sõjad. Tihti kannatasid rüüstamise all rahulikud elanikud, talupojad, sest näiteks 1481. aastal haarasid Vene väeüksused Liivimaal küll suuri alasid, ent ei suutnud vallutada kindlustatud paiku. Seda enam pandi julmusi toime rahva kallal. Nii kirjutas ordumeister Bernhard von der Borch 1481. aastal, et vaenlased on häbistanud naisi, neil ära lõiganud rindu ja meestele suhu pistnud, ära lõiganud ninasid ja kõrvu, samuti maha raiunud käsi ja jalgu, poonud, ratastanud jne. Inimesi veeti ka kaasa – orjusse Venemaale.

15. sajand oli üldse ränk. Esimestel kümnenditel kannatasid inimesed ikalduste, näljahädade ja katku käes. Vaevalt oldi sellest toibutud ja sajandi keskel natuke paremat elu maitstud, kui maad tabasid uued ja hullemad hädad. Venelaste sissetungile järgnenud aastal 1482 kurdeti rüütelkondade kokkusaamisel: “Armas jumal vaevab meid näljaga, murega ja kallite aastatega, nii et tänavu nii mõnigi tuhat inimest on surnud.” Näljaga kaasnesid veel ka katkuepideemiad.

Talupoegade rasket olukorda ja rahahäda kasutasid ära ahned kaupmehed, kes petsid neilt odava hinna eest välja vilja, lina, vaha ja karusnahku, müües edasi 300–500protsendise vaheltkasuga. Üha rohkem ja rohkem talupoegi langes võlgadesse ja mõisteti võlaorjusse.

Võlgnikud anti kohtu alla. Kui võlglane maksta ei jõudnud, anti ta võlausaldaja võimusesse, kes võis ta kettidesse aheldada ja sundida oma põllul võlga tasa t eenima.

Laastav Liivi sõda

Enne Liivi sõda (1558–1583) võis Eestis ­elada umbes 250 000 – 300 000 inimest. Sõdade ja näljahäda järel, 1620. aastatel aga oli neist järele jäänud alla poole – 120 000 – 140 000.

Juba esimesel sõja aastal 1558 saadi tunda, milleks idanaaber on võimeline. “Nii tungis see metsik ja barbaarne vägi kaheksandal päeval peale kolmekuningat Tartu piiskopkonda kahe penikoorma laiusel rindel ja laastas, hävitas, rüüstas ning lõhkus põletades. Kõik asulad ning külad ja kõik, mis teele ette tuli, inimesed ja loomad, lüüakse mõõgaga maha, kägistatakse, tapetakse, aetakse segamini,” kirjeldas Tartu vaimulik ­Tillmann Bredenbach neid õudusi.

Sõjaga tulid katkuepideemiad, näiteks kirjutab Balthasar Russow oma Liivimaa kroonikas, et 1580. aastal suri katku lugematul arvul inimesi “nõnda, et ei olnud ühtegi linna, linnust ega küla, peaaegu mitte majagi linnas või peret külas, kus mitte inimesed, vanad ja noored, ei oleks kõik haiged maas olnud”.

Kui ulatuslik see häving tegelikult oli, näitab tõik, et 17. sajandi alguses olid tühjad koguni kolm neljandikku taludest. Keda ei niitnud katk, selle viis nälg. Tolleaegsed kroonikad on täis õudseid kirjeldusi, milleni viis nälg meeleheitel inimesi.

”...sellel kui ka järgmisel 1601.–1602. aastal oli Liivi- ja Eestimaal selline suur nälg, et seda ei saa kirjeldada. 10–12 inimese kohta jäi ellu vaid üks. Nälga püüti kustutada surnud hobuste, koerte, kasside, rottide ja muu sellise ebaloomuliku toiduga. Kui nähti koera, kes surnud inimese kallal näris, löödi see maha ja söödi ära. Kõige koledam, et inimene metsistus näljaga ja sõi teist. Kurjategijad võeti võllast või rattalt kohe peale surmamist ning nälgivad viletsad inimesed püüdsid end veel elus hoida selle varal nälga vähendades.

Koledam oli aga see, et vanemad oma lapsi ei suutnud millegagi toita – need nälja hädadest, piinadest ära tapsid ja siis ära sõid või lapsed oma surnud vanemaid sõid, mis talupoegade seas polnud enam ebaharilik. Kui rändaja tuli külasse, siis leidis ta need enamasti tühjadena, ainult hunnikute viisi vedeles inimeste luid-konte, mis ära söödud või kõdunenud,” tunnistas junkur Gothard Budbrach.

Parem polnud elu ka linnades. Nii näiteks Rootsi vägede juhataja, Nassau krahvi ­Johanni kirjelduse kohaselt leiti Tallinnas tänavatelt iga päev 20–30 inimest, kes 1601. aastal “enneolematu suure nälja ja külmaga ohtralt olid ära koolnud”. See hirmus talv nõudis kümneid tuhandeid näljaohvreid.

Vana hea Liivimaa oli hävinud, nagu kirjeldas Võnnu piiskop Otto Schenking: “Kõik linnused ja enne suured valdused on nüüd hävitatud, kasvanud tihedasse võsasse, kus pelgupaiga leiavad loomad. Väga vähe on alles inimesi ja needki on kahetsusväärsemad kui surnud.”

Suur näljaaeg Eestis

1629. aastal Rootsi võimu alla saanud Eesti koges seejärel pikka rahu- ja ­hingetõmbeaega, mille vältel tabas maad 1657. aastal küll katk, ent pärast seda kasvas rahvaarv taas jõudsalt, ulatudes 1695. aastal 400 000 piirile. 17. sajandi lõpp tõi aga tõelise katastroo­fi. Aastatel 1695–97 tabas Põhja-Euroopat mitmel aastal järjest ikaldus, mida Eestis teatakse kui suurt näljaaega. See vi is hauda umbes viiendiku Eesti elanikest ehk 70 000 – 75 000 inimest.

Midagi nii hirmsat kui aastad 1694–96 ei oska tänapäeva põllumehed isegi ette kujutada.

Christian Kelchi kroonika järgi oli terve 1694. aasta suvi külm ja vihmane, hein hävis, rukis ikaldus. Septembri öökülm hävitas odra, nisu, läätse, herne ja aedviljad. Juba oktoobri algul saabus talv käreda pakase, sügava lume, tuiskude ja tormidega, mis kestsid 1695. aasta märtsi lõpuni. Lumi sulas alles mai lõpuks, kõik tööd hilinesid ja viljasaak jäi väga väikeseks.

Sügisel aga läks ilm ootamatult soojaks ning 1696. aasta veebruari algul hakkasid puud lehte minema ja sirelid õitsema. Kuid ega talv taeva jää – 7. märtsil tuli see suure külma ning rohke lumega. Kevadet polnud, suvi hilines ligi kaks kuud ning viljasaak jäi olematuks.

Kõige hullem oligi seetõttu 1696/97. aasta talv, mida kirjeldab ilmekalt Kelchi kroonika: “Sel talvel jätsid paljud mehed maha oma naised, naised oma mehed, lapsed oma vanemad.

Päeval ja öösel kuuldi nii linnades kui külades, nii küla- kui sõjateedel säärast häda- ja nälgakannatajate kaebekisa, et kividki oleksid pidanud kisendama.”

Suur näljaaeg kahandas eestlaste poolehoidu Rootsi valitsuse vastu, ja põhjusega. Samal ajal, kui nälga surijate arv kasvas siin drastiliselt, veeti kroonuladudest Liivimaal, Eestimaal ja Saaremaal vilja Rootsi ja Soome – et abistada nälgivaid Rootsi ja Soome talupoegi.

Katku pidu

1700. aastal alanud Põhjasõda põhjustas eestlastele ränki kannatusi, mis õnneks jäid viimasteks nii suurteks enne 20. sajandi vapustusi. Taas kord põletati ja hävitati siin kõike. Pärast venelaste suurt rüüsteretke 1703. aastal Ida- ja Lõuna-Eestisse kiitles neid juhtinud ­Boriss Šeremetjev tsaar ­Peeter I ees: “Mu isand, ei ole enam midagi hävitada! Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. Keda kaasa ei saadud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on nii tühi, et kohad on veel ainult kaardil olemas.”

Julm saatus sai osaks ka Tartule. Juulis 1704 venelaste kätte langenud linna elanikke ootas ees küüditamine. Mais 1707 viidi Venemaale Rootsi ohvitserid ühes perekondadega ning 50 käsitöölist ja 6 kaupmeest koos peredega, ühtekokku 279 inimest. Veebruaris 1708 toimus teine küüditamine Venemaale – nüüd saadeti Peeter I korraldusel välja kogu Tartu kodanikkond, nende seas ka eestlased. Vologdasse ja Kaasanisse küüditati kokku 824 tartlast.

Kui inimesed olid välja saadetud, käskis Peeter I juulis 1708 Tartu maa pealt pühkida.

Linnamüürid õhiti, kirikud ja majad pandi põlema. Kõik vähegi väärtuslikum – kirikukellad ja -lühtrid, katuseplekk uuelt raekojalt ja isegi paremad hauakivid – saadeti Venemaale.

Augustis 1710 tabas Eestit taas katkuepideemia – sõja paratamatu kaasnähe. Pärnus puhkenud taud levis ruttu üle kogu Eesti. Ei aidanud isegi hullud käsud, et nakatunud inimesed tuleb viivitamatult üles puua.

See katk jäi elavalt ka rahvapärimusse. Nii räägiti, et Saaremaal alanud katk kevadel ja sügiseks olnud saar nii lage, et lume tulekul kuuldunud ainult suviste kukkede laulu ja koduloomade hirmsat näljakisa.

Põhjasõda ja 1710.–1711. aasta ka tku­epideemia põhjustasid Eestis demograafilise katastroofi: sõja eel siin elanud 450 000 inimesest jäi alles vaid 170 000. Eestlased on tõepoolest väga elujõuline rahvas – nad jäid püsima!