Alexander Stubb: Soome ei taotle erisuhteid Venemaaga

Ekspressi usutlus Soome välis­mi­nistriga, kes on põhjanaabrite tun­tumaid uue põlvkonna poliitikuid.

Alexander Stubb tegi endale nime Gruusia konflikti aegse süstik- ja mobiiltelefonidiplomaatiaga (Soome oli terve läinud aasta Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni OSCE eesistuja).

Stubb väldib ministrina vanu Soomega seostatud minevikust pärit hoiakuid. Mees suhtleb mõnest eelkäijast vabamalt nii Vene välisministri Sergei Lavrovi kui ka USA eelmise riigisekretäri Condoleezza Rice’iga.

Sügisel põhjustas uus välisminister Soome ühiskonnas väikese tormi veeklaasis, kui andis ajakirjandusele välja suursaadikute kirjutatud hinnanguid maailmapoliitikast – vana kooli tegelastele ilmselt tundus mõeldamatu, et rahvas saab teada, mida Soome diplomaadid tegelikult välispoliitikast ning maailma hetkeseisust arvavad.

Kui Vene välisminister Sergei Lavrov ütles, et Soome on neutraalne riik, siis teie lükkasite selle väite ümber. Teatasite, et Soome pole neutraalne, vaid Euroopa Liidu täisliige ja NATO koostööpartner.

Neile, kes veel mäletavad Paasikivi-Kekkoneni liini, kõlab see Soome välisministri suust päris uskumatu! Nagu isegi see, et Soome välisminister üldse ütleb Vene ministrile midagi avalikult vastu.

Mina järgin sellist välispoliitikat, mis on vaba kõigist vanadest traumaatilistest hoiakutest. Loodan, et neist vabanevad ka need, kes mujal Soome välispoliitikat analüüsivad.

Soome välispoliitika on selgelt määratud meie valitsusprogrammis. Neutraliteet ei ole Soome välispoliitilise doktriini osa. Tegelikult pole enam pikka aega olnud. Soome on riik, mis ei kuulu sõjalistesse blokkidesse. Midagi keerulisemat siin polegi.

Loomulikult väljendab Soome välisminister Soome välispoliitilist liini, juhul kui selle kohta ilmneb eksiarvamusi. Kõnelesin sel teemal ka välisminister Lavroviga ja olen üpris kindel, et tegu oli pigem ­tõlkest tingitud eksitusega.

Kui te kohtusite Lavroviga esimest korda, siis pressile jäi mulje, et ta kohtles teid rõhutatult kui oma noort kolleegi.

Juhtus olema üks ajakirjanik, kes sai olukorrast valesti aru. Meil oli Lavroviga suurepärane kolmetunnine vestlus. Ma pakun, et kui ta oleks mind poisikeseks pidanud, siis vaevalt ta oleks kohtunud minuga poole aasta jooksul neli – ei, vabandust, kuus korda!

Jutt käis OSCEst ja selle rollist, ning Lavrov ütles vaid seda, et kuna Soomel on uus välisminister, siis võtab tema sisseelamine OSCE teemadesse veidi aega.

Kui üks Soome ajakirjanik teeb sellest omi järeldusi, siis see ei eruta väga Soome välisministrit.

Teil on muidugi poliitikakogemust ­europarlamendist. Ent 2008. aastal OSCE eesistujariigi välisministriks asumine pani teid siiski proovile – olete näiteks rääkinud, et põhitööriist sel ajal oli mobiiliaku.

Mu põhjalikum kogemus on tööst ametnikuna, aga poliitikas olen olnud nüüd täpselt viis aastat.

Peab ütlema, et välisministriks saades oli mul ettekujutus, et kuna OSCE on selline ajutise iseloomuga instrument, siis ei juhtu seal midagi erilist ka Soome eesistumise ajal.

Tegelikult aga toimus kaks suurt sündmust – sõda Gruusias ja arutelu Euroopa julgeolekusüsteemi üle.

Meie jaoks oli see eesistumine õnn õnnetuses. Ühelt poolt ei ole pärast eesistuja rolli Gruusia sõja ajal tarvis end enam kolleegidele mujal maailmas tutvustada. Teisalt viibis meil detsembris Helsingis 50 välisministrit, neljandik kõigist maailma välisministritest. Meil oli suurepärane arut­elu töölõunal, mis kestis kolm tundi.

Proovilepanek oli muidugi väga suur, ent arvan, et tulime eesistumisega hästi toime.

Venemaa tuli Helsingi kohtumisel välja avanguga, et Euroopasse peaks tegema täiesti uue julgeolekusüsteemi, mis ei põhine senistel alustel, s.t näiteks NATO tuleks kõrvale jätta. Ent see ongi vist jäänud Vene avanguks?

Arvan, et parem on arutada selliseid asju OSCE raames, kui et need kõnelused toimuksid kahepoolselt valitsuste vahel. Kindlasti oli selle kohta kohtumisel rohkem küsimusi, kui suudeti anda vastuseid.

Paljud arvavad, et meil juba on väga hea julgeolekusüsteem: NATO ja ­Euroopa Liit. Ning et kui midagi veel koos teha, siis see peaks toimuma OSCEs. OSCE ­tegevuses on määratud kolm põhisuunda juba 1975. aastal ja uuesti 1992. Need on demokraatia, majandus ja julgeolek. Need kõik on ühtviisi tähtsad. Arvan, et arutelu läheb edasi.

Olete Lavroviga põhjalikult vestelnud kuus korda. Kas olete mõistnud, miks Venemaa peab NATOt enda potentsiaalseks vaenlaseks?

See sõltub rohkem sellest, kellega täpselt rääkida. Sergei Lavrov on professionaal, kellest ma pean väga lugu. Ta on endine diplomaat ja hästi kursis, mis suunas liigub NATO. Julgeksin öelda, et näiteks Vene-NATO nõukogu on Venemaale väga oluline arutelude foorum.

Kuid on selge, et Venemaa soovib ise olla praegusest enam julgeolekusüsteemidesse kaasatud.

Mina näen asja selliselt, et you can’t have your cake and eat it too (pole võimalik kooki nii ära süüa, et see alles jääks – toim.). See tähendab, et suveräänsust peab olema võimalik jagada.

Usun tugevatesse rahvusvahelistesse institutsioonidesse: ÜRO, NATO, EL ja OSCE.

Aga need vajavad ka loobumisi. Ühiste otsuste ja lahenduste leidmise nimel peab olema valmis rahvuslikku suveräänsust osaliselt ära andma. Päeval, kui Venemaa on selleks valmis, avanevad talle ka uksed.

Miks teie arvates on nii, et kui Soome ja Vene saavad omavahelistes suhetes hakkama, siis Eesti ja Venemaa on täiesti teine asi?

Ma ei taha kuidagi Eesti välispoliitikat analüüsida, kuid imetlen nii Eesti välispoliitikat kui ka selle juhte. Olen Urmas Paeti ja Toomas Hendrik Ilvesega elavaid arut­elusid pidanud.

Eesti ja Vene suhted on täiesti head, kuid loomulikult on neil olemas ajalooline taust. Aga ma ei tahaks anda hinnanguid selle kohta, mis on õige ja mis vale.

Eesti on teinud mitmeid väga häid otsuseid, nagu ELi ja NATO liikmelisus. Eesti astumine NATOsse on lisanud Läänemere piirkonda stabiilsust.

Aeg-ajalt tundub, et Eesti-Vene suhete teemat paisutatakse üle. Need ei ole tingimata nii halvad, kui seda mõista antakse.

Kas Vene-Saksa gaasijuhe ehitatakse läbi Soome rannikumere?

Praegu on selles asjas käimas täiesti harilik juriidiline menetlus. Kõigepealt keskkonnamõjude hinnang, mille eest ­vastutab Nord Stream. Saan aru, et seda on juba tuhat lehekülge olemas, ent veel mitte rahuldaval tasemel.

See on täiesti tavaline protsess. Soome on piisavalt õigusriik, et pole vajadust seda teemat politiseerida.

Soomele on see kõigepealt keskkonna­teema ning teiseks küsimus, mis oma normaalsel viisil käib rahvusvahelise õiguse alla.

Fakt on, et Euroopa vajab rohkem ­gaasi. Kui meie põhifilosoofia on ­positiivse vastastikuse sõltuvuse edendamine, siis väga hea.

Teine asi on see, kas selle gaasitoru projekti arendamine on käinud õigel v&ot ilde;i valel viisil.

Mida selle all täpsemalt mõtlete?

Mina oleksin seda projekti veidi teisiti ette valmistanud, ning siis oleks ehk mitmeid probleeme saanud vältida. Sest mitme riigi jaoks on see nii majanduslik kui ka poliitiline küsimus.

Meile on see eelkõige keskkonnamõjude küsimus ning üritame sellega tegeleda rahulikult ja mõõdukalt.

Kas on võimalik gaasiteemat arutada rahulikult, kui osa Euroopa elanikke samal ajal külmetab?

Ütleksin, et hetkel on raskusi, kuid kindlasti ei aeglusta Ukraina-Vene gaasitüli kuidagi Nord Streami ehitamist, vaid pigem elavdab seda arutelu.

2006.–2007. aasta sarnasest gaasitülist ei ole küllaldaselt õppust võetud. Mitmes Euroopa riigis pole piisavalt head varustuskindlust ning sõltuvus Vene energiast on liiga suur, ilma alternatiivideta.

Loodan, et selle õppetunni põhjal võetakse omaks, et Euroopa Liit vajab ühtset energiapoliitikat. Ning et see rajaneks võimalikult mitmekesisel energiatootmisel: tuumaenergia, gaas, nafta, söevarud ja taastuvenergia.

Kui Eesti soovib ehitada oma tuumajaama, kas see võiks olla Soome-Eesti ühisprojekt?

Vajaks täpseid hinnanguid, kas selline asi on võimalik. Põhimõttelist vastuseisu vähemalt minu poolt küll oodata ei ole, ma olen tuumaenergia toetaja. Kuid selliste projektide tarvis on olemas oma menetluskäik.

Sügisel võeti Eestis vahi alla endine kaitseministeeriumi kõrge ametnik kahtlusega, et ta on lekitanud NATO salainfot Venemaale. On teil kartust, et seeläbi on ka Soome-NATO koostöö kohta konfidentsiaalset teavet välja lekkinud?

Mul pole erilist hirmu info väljalekkimise ees. Need asjad on tänapäeval rohkem ­James Bondi filmide teema. Huvipakkuv juhtum küll, aga tänapäeval, kui keegi mingit infot otsib, siis enamasti ka leiab. Ma ei muretse sellepärast.

Kas olete saanud Eesti juhtkonnalt selle juhtumi kohta vahetut teavet?

Ei midagi erilist. Urmas Paet vist korra mainis, et selline asi on Eestis avalikuks tulnud.

Kas Soomel on ametlik seisukoht Eesti nn pronkssõduri teema kohta?

Mu eelkäija välisminister Ilkka Kanerva väljendas Soome seisukohta üsna aktiivselt. (Kanerva avaldas 2007. aastal toetust Euroopa Liidu solidaarsusele Eestiga ning mõistis selgelt hukka ründed Eesti saatkonna vastu Moskvas – toim.) Hea, et see asi sai ära tehtud. Meil oli sellest ühtne arusaam. Probleem lahenes. Kuid kahtlemata on see ajaloo analüüsimine üpris tundlik küsimus.

Teie aatekaaslaste, Eesti paremerakondade mitmed poliitikud tegutsevad Euroopas aktiivselt selle nimel, et kommunism ja selle kuriteod võrdsustataks ametlikult natsismi omadega. Kas Soome toetab seda?

Ma ei saa öelda kogu Soome eest, kuid võin öelda isikliku arvamuse. Olen alati hukka mõistnud kõik autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid, vägivalla, vabaduste piiramise ja inimõiguste rikkumise. Selles mõttes on natsismi ja kommunismi kõrvutamine repressiivsüsteemidena täiesti võimalik.

Teine küsimus on, kas ajaloolise ­musta pesu pesemisel on alati mõtet. Mingil määral tuleb seda teha, kuid mina olen ehk idealist ja kuulun nende hulka, kes ­tahavad vaadata tulevikku. Arvan, et oleme Euroopas leidnud a) sellise ühiskonnamudeli ja b) rahvusvahelise süsteemi, mis toodab püsivat rahu.

Selle põhiväärtused on demokraatia, õigusriik, vabad us, inimõigused ja võrdõiguslikkus. Selles mõttes elame õnnelikul ajal.

Kas USA on palunud Soomelt abi ­Guantanamo vangide ärapaigutamiseks Soome?

Ei ole. Juhul, kui selline taotlus peaks ühel päeval saabuma, siis Soome valitsus arutab seda.

Ma suhtun sellesse avatult, kuid lihtsam on otsustada konkreetse taotluse alusel, kui selline üldse peaks laekuma.

Enne teie välisministriks saamist osutas Soome ajakirjandus korduvalt, et Soome juhtidel on raske korraldada tipptaseme kohtumisi USA juhtidega. Nüüd olete kohtunud riigisekretär Condi Rice’iga kolm korda. Olukord on muutunud?

Kindlasti mitmed neist kohtumistest on leidnud aset seoses meie OSCE eesistumisega ning Soome ja konkreetselt minu tegevusega Gruusia konflikti ajal. Muidugi on olnud hõlbus kulutada seda mobiiliakut ka Condoleezza Rice’ile helistamiseks. Loodan, et need võimalused avanevad ka ­Hillary Clintoni ajal.

Kas tunnete Clintonit või Obamat isiklikult?

Ei tunne kumbagi. Kuid võin öelda ise Ameerikas õppinuna, et ameeriklastega jutu peale saamine on tavaliselt lihtne.

Tahtsingi küsida, et kas teil on mingi Ameerika päritolu, kuna olete seal mitmes koolis käinud.

Minu suguvõsal – Breitensteinid ja Buttenhoffid – on väga rahvusvaheline taust, mis ulatub nii Eestisse, Saksamaale kui ka Venemaale. Seega veresidemed on ka mind välispoliitika juurde tõmmanud.

Olin Ameerikas keskkooli ajal vahetus­õpilane ning õppisin ka hiljem USAs. Selle põhjus polnud aga kuigi akadeemiline: olin Soome golfimeeskonna liige ja unistasin profi­karjäärist. Kuid läks veidi teisiti.

Mis seos on teie suguvõsal Eestiga?

Täpselt ei oska öelda, põhiliselt on meie juured siiski Karjalas.

Pidasite augustis huvitava kõne Soome suursaadikutele. Lõpus andsite neile ülesande kirjutada kaks lehekülge esseed maailmapoliitika seisust. Sellest aga tuli paras skandaal, kui andsite osa neist esseedest Helsingin Sanomatele avaldamiseks.

Raske öelda, kes seda skandaali tekitasid – minu hinnangul oli neid inimesi umbes viis.

Ajaleht igatahes ütles juhtkirjas selle kohta, et Stubb on teiselt planeedilt – heas mõttes.

Väga tore, see oli niisugune lugupidamisavaldus. See on uus, avatum välispoliitika. Ma ei kavatse iialgi takistada meie suursaadikute sõnavabadust. HS palus mõnd neist tekstidest ning ma valisin paarkümmend tükki välja ning saatsin igale saadikule isikliku e-kirja ning palusin luba avaldada – ilma konkreetse saadiku nimeta.

Saadikud tegid mõned muutused ja Helsingin Sanomat sai oma tekstid. Kui oleksin öelnud, et nad ei saa neid, või oleksin suursaadikutel nende avaldamise keelanud, siis see olnuks veidi nende kammitsemine. Analüüsid olid head!

Mitmed neist olid üsna kriitilised, sh Venemaa suunal. Väideti, et nende avaldamine kahjustab Soome huve.

Võib-olla nende avaldamine puudutas veidi mõnede inimeste isiklikke hinnanguid või hoiakuid.

Need olid analüütilised tekstid. Võib-olla oli paar kommentaari, mis kõlasid veidi ebadiplomaatiliselt.

Miks te oma blogis hiljuti anonüümsed kommentaarid keelasite?

Olen kirjutanud veebipäevikut viis aastat, avalikku blogi kaks aastat. Külastajaid on 3000 päevas. Paljud kommenteerivad. Aga nüüd Gaza-Iisraeli kriisi ajal läksid mõned liiga teravaks.

Kas teid solvati isiklikult?

Ei, see mind ei häiri. Sellised kommentaarid avaldan alati. Aga kui solvatakse teisi rahvaid varjunime all, siis tuleb sekkuda. Nüüd on näha, et oma nimedega on arut­elu tase paranenud ja sellised lühikesed ärapanemised jäetakse kirjutamata.

Põhjalikumat versiooni Alexander Stubbi usutlusest võib lugeda EE veebiväljaandes.

Stubbi “Soome uue välispoliitika” kolm sammast

Aktiivsus “Soome välispoliitika on vaba traumaatilisest hoiakust. Meil pole hoiakuprobleemi Venemaa suhtes, USA suhtes ega kellegi teisega. Meie välispoliitika pole kõvasti ideologiseeritud, kuid põhineb tugeval väärtuspõhisel mõtteviisil: demokraatia, vabadus, inimõigused, põhiõigused.”

Avatus “See on julgus arutada välispoliitikat avalikult. Traditsiooniliselt Soomes ei ole välispoliitikast tahetud väga rääkida, või vähemalt asjadest õigete nimedega kõnelda.

Üritan oma tagasihoidlikul moel seda muuta. Välispoliitika arutelu peaks olema rohkem argipäevane asi. Ega välispoliitika pole midagi erakordsemat kui munitsipaalpoliitika, mida inimesed arutavad iga päev.”

Parlamentarism “Tahan välispoliitika teemasid viia rohkem parlamenti, Eduskunnal on õigus ning ka kohustus välispoliitikat arutada.”

Alexander Stubb (40)

• Soome välisminister alates 2008. aasta aprillist, kui vahetati välja Ilkka Kanerva.
• Parempoolse Rahvusliku Koonderakonna (Kokoomus) liige.
• 2004–2008 kuulus Euroopa ­Parlamenti. Soome ministriks naastes kaotas oluliselt palgas.
• Abielus, kaks last. Hiljuti kolis Brüsseli lähedalt Helsingi eeslinna ­Espoosse.
• Kevadel europarlamendi valimistel Stubb oma sõnul ei kandideeri.
• Stubbi blogi võib lugeda www.alexstubb.com .