30.01.2009, 00:00
Valitsuse salaplaan: kuidas säästa Eesti riik pankrotist
Andrus Ansipi meeskond alustas Eesti ajaloo üht suuremat õnnemängu, mille peavõit on krooni asendamine euroga hiljemalt jaanuariks 2011. Selle nimel käib praegune kulude kärpimise tuhin.
Sügisel tuli Toompeal kitsas ringis arutusele kava, et Eesti võtab
ühepoolselt ja ülikiiresti kasutusele euro. Pangad arvutavad
kõik kroonihoiused ümber eurodesse, lõviosa laenudest on
nagunii välja antud eurodes ja Eesti Pank korraldab rahatähtede
väljavahetamise. Krooni devalveerimise oht kaob ja usaldus pankade vastu
kasvab.
Euro kiire rakendamine oli kitsa ringi kava, mis levis
eeskätt valitsusjuht Andrus Ansipi lähikonnas. Väidetavalt ei
teadnud sellest päris hästi isegi rahandusminister Ivari Padar.
Täpselt sama asja – euro ühepoolset
kasutuselevõttu – soovitas Rahvusvaheline Valuutafond IMF ühe
esimese sammuna raskustesse sattunud Lätile. Kuid Euroopa Liit lasi plaani
kohe põhja.
Toompea võttis seepeale europlaani
tööst maha. Ühe hädavariandina on see kava aga senini
alles. Teine “viimane päästerõngas” on minna,
käsi pikal, IMFi manu nagu mullu Valgevene, Ungari, Ukraina ja
Läti.
Ivari Padar sai detsembri keskel iseäraliku
kingituse. See oli noateritaja. Kingi tõi IMFi missiooni juht Francizek
Rozwadowski, et rahandusminister saaks teravamalt eelarvet kärpida.
Eelarve kärpimine oli tol ajal laia avalikkuse jaoks teise
järgu teema.
Rahvale tegi hoopis nalja, et Eesti laenab
Lätile poolteist miljardit, sest erinevalt ettenägelikust Eesti
riigist polnud lõunanaabrid kogunud endale rahatagavara.
Õhtuleht pööras aga tähelepanu rahandusministri uuele
naisele.
Tegelikult oli Eesti samal ajal sattunud oma ajaloo
suurimasse eelarvekriisi. Detsembris oleks keegi maksulaekumistele justkui
käsipiduri peale tõmmanud.
Väikeses riigis toimuvad
nii majandustõus kui ka -langus väga kiiresti. Tänavu kasvab
tööpuudus ja kahanevad maksulaekumised. Kriis on üleüldine.
Isegi metsavargad on hädas – pole puitu kuhugi müüa.
Keskmiselt ületasid valitsuse kulud tulusid rohkem kui 160 miljoni
krooni võrra päevas. Riik pidi seetõttu vargsi lisa
võtma neist paljukiidetud tagavaradest, mida meil on, aga Lätil
mitte.
Aastavahetuseks oli reservidest ära kulunud 5,2
miljardit(!) krooni.
See on üüratu summa – sama
palju kulutab Eesti riik aastas riigikaitsele.
E-riigile
iseloomulikult saab osa segadusest ajada infotehnoloogia kaela. Jõulude
ajal vahetas maksu- ja tolliamet välja oma infosüsteemi. Paljud
ettevõtted said oma tulemused deklareerida alles jaanuaris.
Seetõttu on aasta alguse maksulaekumised olnud seni üllatavalt
rammusad ning lõhe riigi mulluste tulude ja kulude vahel kahaneb. Siiski
usuvad rahandusministeeriumi tippametnikud, et riik sõi detsembris
ära umbes kolme miljardi krooni ulatuses reserve.
On selge, et
riigieelarve ei tule ka tänavu täis.
Veel mullu ei pidanud poliitikud nii halba seisu võimalikuks.
Alles detsembri laekumiste statistika oli see, mis jahmatas.
Läinud nädala kolmapäeval kutsus president Toomas Hendrik
Ilves peaminister Andrus Ansipi, IRLi esimehe Mart Laari ja rahandusminister
Ivari Padari enda juurde Kadriorgu. President andis neile suunise võtta
eelarve kärpimist väga tõsiselt, omavahelised tülid
unustada ja asi ära teha.
Tänavuse lisaeelarve kokkupanek
võib määrata Eesti saatuse aastateks.
Valitsusel on
laias laastus kaks valikut. Eesti riigi võlg on väike, valitsus
saaks võtta välismaalt kümneid miljardeid kroone suure
intressiga laenu ja üritada selle abiga majandust elavdada.
See on see, mida teevad praegu Euro
opa suured riigid.
Ansipi valitsus on valinud aga teise variandi:
tõmmata püksirihm nii koomale kui võimalik, et vältida
väiksemate sissetulekute juures Eesti pankrotistumist ning saavutada
võimalikult kiire üleminek eurole. See on üks suur
õnnemäng, sest keegi ei tea, kas see õnnestub.
Piisava kärpe korral oleks Eestil võimalik jääda
Maastrichti eurokriteeriumide sisse ning võtta euro kasutusele
võib-olla juba 2010. aasta 1. juulil. Teine variant on jaanuar 2011.
Suutmatus realistlikku eelarvekärbet esitada oleks praeguse
valitsuse lõpp. Mõned valitsuse liikmed on irooniliselt
öelnud, et siis on järgmine Eesti rahandusminister IMFi direktor.
Kui märtsi lõpuks pole defitsiit surutud allapoole taset
kolm protsenti SKTst, võib Euroopa Komisjon algatada üleliigse
eelarvepuudujäägi menetluse. Siis nihkuks eurole liitumine edasi.
Tuleval nädalal peaks Padar tulema kabinetti juba vormistatud
lisaeelarve eelnõuga.
See tähendab, et sisuliste
valikute tegemiseks ja kõnelusteks jääb eelseisev
nädalavahetus.
Padar on oma päevakavad juba
kõigist muudest asjadest puhtaks lükanud.
Kolmik Padar,
Ansip ja Laar kohtub järgmine kord ilmselt reede õhtul.
Eelarve kärpimine on keeruline nagu n-muutujaga võrrand.
Esiteks ei tea riik, kui suur oli detsembrikuine eelarveauk ja kui hulluks
kujuneb seis tänavu.
Praegu arvatakse, et kärpimise
vajadus on 5–10 miljardit krooni.
Ka siis kulub reservidest
ilmselt veel mitu miljardit, kuid lõviosa neist jääb siiski
alles. “Reserve peab jaguma nii 2009. kui 2010. aastaks, et rasked
ajad üle elada,” ütles Ivari Padar Ekspressile.
On
täiesti võimalik, et riik võtab reservide säilitamiseks
laenu. Parim valik on Euroopa Investeerimispank, kes annab väga odavaid ja
pikaajalisi laene investeerimisprojektide tarbeks. Võlakirjade
puhul seevastu peaks riik maksma turuhinda, mis Eesti puhul võib
ulatuda praegu isegi seitsme-kaheksa protsendi kanti.
Esmaspäeval leppis koalitsioon kokku, et avalikku kriitikat
eelarvekärbete teemal ei tehta.
Teisipäeval ilmus aga
Äripäevas Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali avaldus,
et vanemahüvitise kallale minna ei tohi. See vihastas poole valitsusest
välja. Oravad vabandasid, et Michal oli kirjutanud artikli
nädalavahetusel.
Valitsus ei saa rahvalt kõike ära
võtta, midagi peab ka asemele pakkuma. Näiteks esimese lapse
toetuse 300 krooni kuus ära võtmise puhul on kavas
tõsta teise lapse toetust 600 kroonini, seega kahe lapsega perede
toetused jääksid samale tasemele. Päris vaeste ühe lapsega
perede puhul võiks suureneda toimetulekutoetus, et nende elu hullemaks
ei läheks. Kokkuvõttes võidaks riik ikkagi 370 miljonit
krooni.
Riik peab taltsutama ka omavalitsuste laenamist.
Kõige olulisemaks kujunevad kõnelused Tallinna linnapea Edgar
Savisaarega, sest Tallinn tahab laenata 600 miljonit krooni. Sellest
loobumiseks peab riik midagi Tallinnale vastu andma. Näiteks kinkima
mõne väärtusliku maatüki.
Väga oluline on
kärbete seletamine inimestele. Et rahvas asjaga, hambad ristis,
nõusse jääks, on tarvis, et valitsus ausalt välja
ütleks, milline on reaalne olukord ja et need ja need sammud on
hädavajalikud, et Eesti selle kehva aja üle elaks.
On suur jama, et
eelarvekärbe jäeti tänavuseks ning seda tuleb nüü
d teha kohutava kiirusega ja seadusi muuta poole aasta pealt.
Põhjus peitub möödunud aastas, kui Ansip ei
tahtnud midagi otsustada. Ilmselt oli ta oma liberaalse maailmavaatega
seisukohal, et asjad arenevad ise. Valitsuskabineti nõupidamised
kujunesid seetõttu tihtipeale sellisteks, et räägiti,
räägiti ja räägiti ja lõpuks mingit otsust, kuidas
edasi minna, ei tehtud. Umbes selline oli ka Mihhail
Gorbatšovi juhtimisstiil.
Nüüd on valitsusel
tuli takus ja vastaseid nii palju, et ilmselt seotakse lisaeelarve
vastuvõtmine Riigikogus valitsuse usaldushääletusega.
Poliitikud arutavadki juba variante, milline võiks
välja näha uus valitsusliit. Matemaatiliselt esineb isegi
võimalus, et uue koalitsiooni panevad kokku Reformierakond ja IRL ja
Keskerakonnast välja astunud riigikogulane Jaan Kundla! Selleks peaks
Kundlale andma tõenäoliselt Riigikogu aseesimehe koha...
Rahandusminister Padaril on kindel plaan hiljemalt suvel ametist lahkuda. Kui
ta eurovalimistel Brüsselisse ei pääse, siis läheb ta
Riigikokku.
Padar on nimetanud võimaliku uue
rahandusministrina mitu nime, neist kõige kogenum on krokodillide
komisjoni kuulunud Eiki Nestor.
Suur mäng euro nimel on
alanud, totalisaator pöörleb, valitsus hoiab hinge kinni.
Pöidlad pihku!
Valida on eelarve kärpimise ja IMFi orjamise vahel
- Juhul, kui kärbete kokkuleppimine ja tegemine ei õnnestu, on Eesti tulevik väga tume.
- Hilisemaks jätta neid ei saa, sest siis on aasta juba nii kaugel, et kulud muudkui jooksevad ning piisavalt ei õnnestu kärpida. Siis pole asi mitte ainult selles, et me ei saa jälle eurot ega sellega kaasnevat positiivset signaali.
- See võib tähendada, et sügiseks on reservid ära kulunud. Et politseinike ja õpetajate palgad välja maksta, tuleb hakata meeleheitlikult laenu otsima.
- Kõige tõenäolisem variant on pöörduda IMFi poole.
- “IMFi programm tähendaks nagu omal ajal pärisorjusse sattumist,” ütleb Mart Laar.
- IMFi jaoks ei eksisteeri ühtki muud näitajat peale eelarve tasakaalu.
- Omaaegsete IMFi memorandumite puhul lükkas Eesti enamasti konkreetsed pakutud tegevused tagasi. See oli võimalik, sest Eesti riik ei võtnud IMFi laenu isegi raskes olukorras.