Ajakirjanik aastal 2009

Põhiline dilemma, mis on mind Eks­pressis ja varemgi eri asjadest ajalehele lugusid kirjutades vaevanud, on lihtne. Mul on pidevalt tunne, et ma ei tea veel asjast piisavalt, et midagi kirja panna.

Karjääri alguses tundus see mulle õudne probleem. Mitte niivõrd mu lollus mitmesugustes küsimustes ei häirinud mind. Oh ei. Põhiline oli hirm, et järsku keegi saab teada, et ajakirjanik ei olegi tegelikult maailma kõige targem inimene kõigis maailma asjades.

Leht ju kirjutas seda – vanal ajal oli see kõva argument. Mõned inimesed lausa uskusid ajalehti. Tõsi, Brežnevi-aegset Rahva Häält väga fännama ei kiputud, aga kui jõudis kätte vabanemine ja lehed pöörasid näo rahva poole, tekkis kiirelt mingi täiesti uskumatu usalduskrediit.

Mina olin toona küll lugeja poolel ja neelasin Vene sõjaväes Noorte Hääle ja Edasi uuendusmeelseid materjale nagu värsket õhku umbses kambris.

Seetõttu pidin ma pärast ülikooli Päevalehte tööle minnes otsad andma, kui istusin järsku mõne ettevõtja läikiva vineeriga vooderdatud kabinetis ja järsku ei saanud enam aru, mida ta täpselt oma eelmise lausega mõtleb. Tekkis paanika, et ma ikka ei sobi ajakirjanikuks! Sest ajakirjanik peab olema tark ja teadma asju!

Kuna mul on majandusharidus, siis suunati mind kiiresti majanduslehekülje toimetamise peale.

1992. aastal tutvustati mulle seda tööd Päevalehes umbes nii: “Ega sa ise ei peagi siin väga midagi tegema. Autorid tulevad uksest sisse ja toovad lood.”

Jumal tänatud, mõtlesin mina – nii ei saa vähemalt keegi teada, et ma tegelikult ei jaga sellest asjast niipalju, kui arvatakse.

Tulid toonased majanduskriisid, pankade sulgemised. Vaikselt hakkas pärale jõudma mingi mõistmine, et ka need suured ja targad ettevõtete pealikud ei ole eksimatuse verstapostid.

Siis aga hakkasin juurdlema, millise loogika alusel peakski ajakirjanik teadma asjadest täpsemalt kui need inimesed, kes oma konkreetse tööga tegelevad iga päev kaheksa tundi.

Mulle on selle teema jaoks ette nähtud pool tööpäeva.

Täna on mulle ammu päevselge, et ajakirjanik peabki defineerima end kirjutades kui lolli, kes ei tea käsitletavast teemast mitte kui midagi. Ainult sel viisil võib saada normaalse tulemuse.

See ei tähenda postulaati “ma ei tea midagi ja ongi hea”. See tähendab ülestunnistust: “Ma tean ehk natuke, aga möönan, et teised teavad minust veel palju rohkem.”

Kui ma täna kellegi jutu pointi ei taipa, siis on maailma lihtsaim asi lasta tal asja uuesti seletada. Üldiselt inimestele ka meeldib, kui nende vestluskaaslane tunnistab teise poole eksperdiks. Asjad räägitakse üle täiesti hea meelega.

Vanasti olid ajalehtedes eraldi majandus-, sotsiaal-, sise- ja välispoliitikatoimetused. Need ei puutunud omavahel peaaegu üldse kokku ja ajakirjanik pidi kasvama valdkonna tunnustatud spetsialistiks või läbi kukkuma.

Täna on hinnas hoopis universaalid, kes hüppavad mängeldes ühelt teemalt teisele. Et teemad ise on keskmiselt palju kergemad ja rubriigid “akadeemikult akadeemikule” juba aastaid tagasi halastamatult väljaannetest minema pekstud, on selline pooleldi kõigega tegelemine ka reaalselt võimalik.

Olen kirjutanud kokku tuhandeid artikleid majanduse, rahanduse ja panganduse, sise- ja välispoliitika, tehnoloogia, juriidika, parlamentarismi, valimissüsteemide, kirjanduse ja muusika teemadel ja esinenud isegi kööginõuannetega a jakirja Jobu kokandusrubriigis. Ent tunnetan oma kohutavat piiratust, sest ei oska kirjutada lisaks autodest, kriminaalidest, spordist ega aiandusest.

Kuna mul on kohutav hirm liigsuure teadmatuse ees, siis kraabin ma tihti oma lauale kuhjad vanu artikleid ja väljatrükke, nõuan asutustelt meeleheitlikult originaaldokumente, võrdlen nimede õigekirja eri kohtades ja lõpuks uputan end materjali alla, millest võib-olla veerand leiab lõpuks mingi väljundi mu artiklis.

Ühel hetkel tuleb ikkagi sügavalt sisse-välja hingata ning otsustada, et nüüd on kõik. Seesama ikka veel poolik töö ongi see, mille sina, lugeja minult täna kätte saad!

Aga vähemalt sa tead nüüd koos minuga, kui vähe ma tean.