John Updike (1932–2009) in memoriam

Teisipäeval, 27. jaanuaril suri John Updike, viimase poolsajandi üks tähtsamaid ja vitaalsemaid USA romaanikirjanikke, kes on avaldanud peaaegu 60 raamatut: üle 20 romaani ning lisaks luule- ja novellikogusid ning kriitika- ja esseeraamatuid. Hiilgava stiilivirtuoosi peamisteks kirjutamisaineteks olid seks, religioon ja kunst.

Updike’i kujunemisaegsed Eisenhoweri aastad on meile tuttavad peamiselt rock’n’roll’i, kolledžikomöödiate ja biitnikute kaudu – seda miljööd iseloomustab teatav naiivne süütus, optimism, seksrevolutsiooni esimesed õied üleüldise heakodanliku sündsuse taustal, mille all võisid küll käärida neuroosid ja rassivägivald. Tolle ajastu lõppu tähistasid Vietnami sõda ja sellevastane võitlus, kodanikuõiguste ja hipiliikumine. Seksrevolutsiooni võimaluste entusiastlik uurija Updike jäi uuema politiseeritud vabameelsuse suhtes aga juba väga kriitiliseks.

Tema looming – eriti Jänku-tsükkel ehk sariromaan, mis jälgib Updike’i eakaaslasest tegelase, kooli pesapallitähe ja hilisema automüüja Harry “Jänku” Angstromi elu läbi järjestikuste kümnendite – kujutab peamiselt äärelinnade keskklassi kenade keskpäraste konformistide elupoeesiat: seksiseiklusi, naistevahetusi, lahutusi jne. Vähesed on osanud nõnda mõjusalt poetiseerida triviaalsust – automüügiplatside, äärelinnamaastike ja üleaisalöömiste lüürikat –, mõjumata ise seejuures triviaalsena. Kuid Updike’i loomingul on ka süngem pool, mis seostub puritaanliku teoloogiaga ja inimsoo patususe tajuga. See muudab ta romaanikangelased tihti ka külmalt osavõtmatuks ja enesekeskseks. Kierkegaard’i ja Karl Barthi järgijana uskus Updike lunastuse ja kõlbluse lahusust ning jumalaarmu (või -viha) ettearvamatust. Konkreetsemalt tähendas see Updike’i puhul näiteks seda, et abielurikkumiskeelust üleastumine võib küll olla seltskondlikult tülikas, aga ei saa ometi põhjustada igavest needust.

1980. aastatel esiletõusnud kirjanikud ja kriitikud (nt David Foster Wallace) hakkasid süüdistama Updike’i ja tema kangelasi nende lõpmatult vitaalse, maskuliinse ja seksistliku enesekesksuse ja virtuoosse sensuaalsuse pärast. (Ka ei mõjunud auto tagaistmel suhuvõtmine 1980ndate lugejate silmis enam samavõrd põneva romantilise seiklusena nagu aastakümned varem.) Ent aastatega kirjaniku haare ka avardus, ta tegi väljasööste äärelinna seksikangelaste kodukamaralt ning viis oma romaanide tegevustiku küll Brasiiliasse, küll Ida-Euroopasse, küll ajalukku. Ühe esimese kirjanikuna riskis ta sisse elada islamiterroristi maailma (romaanis “Terrorist”, 2006). Updike’i viimane romaan ilmus alles läinud aasta lõpul.

See on filmi kaudu tuntuks saanud “Eastwicki nõidade” järg “Eastwicki lesed”, mis annab mõista, et naised ilma meesteta toovad kaasa pahandust.

Seksi ja puritaanliku religiooni kõrval oli erksameelse Updike’i kolmas kirg kunst ja ta kirjutas rohkesti esseesid vanade meistrite kohta.

Eestis, nagu mujalgi Euroopas, on kurtmine ameerika kultuuri pealetungi üle muutunud omamoodi klišeeks. Ometi sõltub kõik sellest, mida kultuuri all silmas peetakse. USA kirjandus on eestikeelsete tõlgetega endiselt halvasti esindatud – võrreldes näiteks briti kirjandusega.

Isegi nõukogude ajal oli võimalik saada USA kirjanduse tippudest suhteliselt paremat ülevaadet kui praegu – tipud ei uppunud muu pahna sisse ära ja neid vahendas tollal väga asjatundliku valikuga peamiselt Enn Soosaar. Praeguste kriitikute teadmised ameerika nüüdiskirjandusest näivad aga piirduvat Bret Easton Ellise nimega, kellega võrreldakse isegi täiesti võrreldamatuid autoreid.

Suuremat tuntust vääriks meil ka Updike’i maailm – see lüürilises stiilis segu hedonismist ja puritaanlusest. Need kaks romaani, mis temalt tõlgitud on, “Kentaur” (1963, e.k 1968) ja “Gertrud ja Claudius” (2000, 2002), ei kuulu just tema tüüpilisemate sekka. Esimene neist tõstab loo autori ohvrimeelsest isast, kes oli väikelinnas kooliõpetaja, kreeka mütoloogia tasandile. Teine viib meid Shakespeare’i “Hamleti” vahetusse eellukku ning räägib sellest, kuidas Taani riiki näis pärast nimitegelaste ühisroima ja teineteiseleidmist ees ootavat helge tulevik (mille teatavasti Shakespeare’i näidendis üks intellektuaalne psühhopaat vussi keerab). Siiski, sel aastal on oodata ka Jänku-tsükli esimese raamatu tõlget.