“Nimepidi Evi, aga hüüdnimeks Tšumaa (vene k Katk – toim.),” tutvustas naine end tookord. Veel teatas ta, et tunneb kõiki Eesti kurjategijaid alates Oleg Lvovist kuni nendeni, kes Ameerikasse põgenenud.


Vladimiri sõnul hakkas Evi toona palkmaju Ukrainasse vahendama ning kolis peagi ise Odessasse. Kolm aastat tagasi käis Vladimir Evi tellimusel Odessas katuseid panemas. Töö sai tehtud ja töötasu maksis Evi talle kokkulepitud summas.


Mõni aeg pärast seda sai Vladimir Evilt rea veidraid e-kirju. “Ta saatis paar fotot, kus oli üleni sidemeisse mässitud, ja kirjutas, et mingid narkarid peksid ta raudkangidega läbi,” räägib mees.


2008. aasta suve algul pakkus Evi Vladimirile meelitavat tehingut: naisel oli Odessas neli ehitusobjekti, kuhu vaja ehitus­brigaade. Meeste palk 1000 eurot kuus, sina saad iga vahendatud mehe pealt 500 eurot, lubas Evi.


Vladimir läks oma parimate meestega kohale. Töö algas, kuigi lepingute asemel lubas Evi kokku lepitud summasid üksnes suusõnaliselt.


Naine tutvustas Vladimirile ka oma “katust” – Anatolit, kes sõidab parempool­se rooliga valge Jaapani autoga ning töötab Ukraina julgeolekuteenistuses SBU (Služba Bezpeki Ukrainõ on KGB mantli­pärija – toim.).


Vladimir vahetas Anatoliga visiitkaardid. Neljasilmajutu käigus tuli välja, et julgeolekumees kasseerib “probleemide lahendamise” eest poole Evi sissetulekust.


Vladimirile jäi mulje, et Evil on Eestiga võrreldes väga metsiku ärikultuuriga Ukrainas kõik kontrolli all ja talle tasub ülejäänud töömehed kohale tuua. Ja Vladimir naasis Eestisse uusi ehitusbrigaade komplekteerima.


Kuni ta Eestis ehitajaid keelitas, pani Evi esimese brigaadi lubatud betoonitööde asemel hoopis torusid ühendama.


Betoon valati eliitrajoonis otse merevette


Vladimiri hinnangul Evi ise ehitusest suurt midagi ei tea. “Üht maja ehitas Odessa külje all otse 15 meetrit merest,” meenutab mees. “Seletan, mis ma seletan – et betooni ei valata lihtsalt auku, kus labidaga kaevates merevesi kohe pinnale imbub. Evi aga teatas, et pole meie asi teda õpetada ja et seal ehitavad kõik niimoodi!”


Vladimir naasis uue brigaadiga, ülesandeks renoveerida ühe kindrali eramu. “Eramud on seal kolme-neljakordsed, meil sellised naljalt ei kohta.” Pererahvale tegi muret, et 1930ndatel rajatud maja muudkui praguneb. Selgus, et sellel puudus vundament.


Hoone asus Odessa eliitrajoonis, mis oli tõkkepuuga suletud. Et ehitusmeestel oleks võimalik sealt välja pääseda, pidi Evi neile vormistama fotoga load. Ehitajad pidid selleks oma passid Evi kätte andma.


Passide tagastamise asemel toimetas Evi töömehed peagi hoopis teisele objektile – mere äärde villat ehitama.


“See pidi ikka hiilglaslik tulema, betoonplaat, mida sinna rannaliiva valati, oli umbes 30 korda 40 meetrit,” meenutab Vladimir. Evi viis ta kohe uusi ehitusobjekte vaatama ning andis mõista, et mehi oleks veelgi vaja.


Samal ajal sõitis esimene Vladimiri brigaad Eestisse tagasi, kaasas vaid Evi lubadus, et varsti on raha käes. Lootes, et naine peab sõna, suundus ka Vladimir uue brigaadi järele.


“Töötasin poolteist kuud, ei näinud selle mära käest sentigi,& rdqu o; kirjeldab olukorda teise brigaadiga kohale saabunud Mart Kobi. Mardi sõnul oli mereäärse villa ehitusel elukohaks vagunelamu, kus “puudus WC, pesta sai vaid meres ja joogivett tuli plastpudelites tuua teiselt ehitusobjektilt poolteise kilomeetri kauguselt”.


Betooni valamiseks toodi kaheksa mehe peale neli paari kummikuid. Ning kui Evi objektil käis, siis ainult lõugas ehitajate peale. Lõpuks söandas Mart naiselt siiski oma passi küsida. “A milleks sulle pass?” sai ta vastuseks.


Rikkurite linnaosa läbipääsuloa tõi Evi talle samuti alles siis, kui brigaad oli mereäärsele objektile kolinud. Mees ­peitis läbipääsuloa koos tagasilennupiletiga vagunelamus oma padja alla – aga need varastati ära.


Ehitaja Mart pääses napilt koju tagasi


Kolmanda brigaadiga vahemees Vladimir ise enam Ukrainasse kaasa ei tulnud. Mehed saabusid öösel ja hakkasid kohe hommikul tööga pihta.


Kui Evi kohale saabus, sõimas ta alustuseks kogu seltskonna läbi. Uutele meestele teatas naine, et kui need ei tee, nagu ta ütleb, laseb ta kõik kuuks ajaks illegaal­sete töölistena kinni panna. Hüsteeriline naine ähvardas mehi julgeoleku ja bandiitidega ühekorraga.


“Bandiidid on Ukrainas täna veel kõva argument. Julgeolekuteenistus on aga võimeline hammasrataste vahele jäänud inimese nii ära peitma, et keegi üles ei leia. Pekstakse vaeseomaks ja pannakse kellegi ohvitseri suvilas toidu eest tööle,” kirjeldab Vladimir Ekspressile tänapäeva Ukraina äritavasid.


Evi jõulise käitumise peale otsustasid värskelt saabunud mehed tööotsa sinnapaika jätta ning Eestisse tagasi tulla. Sama kavatsesid ka ülejäänud eestlased. Aga nende passid olid endiselt Evi käes.


“Üks mees sai passi tagasi alles lennujaamas,” räägib Vladimir. “Tegin Evile selgeks, et mehel on vaja käia korraks Eestis – et ta peab mingi liiklusrikkumise tõttu end politseis aeg-ajalt näitamas käima,” seletab Vladimir. Teine mees – kellele vend Eesti saatkonda bussiraha läkitas – pääses tulema Poola kaudu. Passi toimetas Evi talle järele marsruuttaksoga.


Seevastu Mardil, kelle vene keele oskus jättis tõsiselt soovida, terendas Vladimiri hinnangul väljavaade mõne julgeolekuohvitseri suvilas orjaks saada.


Vladimir võttis ühendust samadel objektidel tegutsenud Ukraina ehitajatega, et need Mardi salamahti Kiievisse toimetaksid ja Eesti saatkonnale üle annaksid.


“Toimus see operatsioon reede õhtul. Palju ei puudunud, et konsulaarosakond oleks läinud nädalavahetust pidama – napilt jõudsin raha üle kanda ja Mart sai tagasisõidudokumendi,” räägib Vladimir.


Oma passi pole Mart Evilt tänini kätte saanud.


Evi teenis Ukraina kindralilt miljon krooni


Ukraina ehitajad tunnistasid Vladimirile, et Evi jättis nemadki palgast ilma.


“Evi on nüüd Odessast ära kolinud. Varjab end kusagil linnalähedases asulas. Odessa ehitajad räägivad, et tal oligi selline petuskeem: võttis ehitajaid tööle, palgad aga jättis maksmata.”


Naine ise kasseeris ehitustööde tellijatelt raha täie rauaga. Tolle kindralimaja renoveerimise eest oli majaomanik Evile maksnud 75 000 dollarit ehk ligi miljon krooni. Teistel objektidel oli töömaht veelgi suurem. Selgub, et see paari aasta tagune juhtum, kus talle raudkangidega peksa anti, ei olnud narkarite kätetöö, vaid kättemaks sarnase teguviisi eest.


Vladimir kirjutas Ukraina korruptsioonivastase võitluse talitusele avalduse, et tutvus Odessas Anatoli-nimelise julgeoleku­töötajaga, kes teenib ehituspetturi turvamisega lisa.


Korruptsioonivastase võitluse ­talitus vastas Vladimirile, et tema kirjal ­puudub kuupäev ja seda ei ole menetlusse ­võetud. Vladimiri soovitusel läksid neli ehitajat mullu sügisel abi otsima Eesti keskkriminaal­politseist. Evi tegevuse uurimiseks alusta­ti kriminaalasi ning asjaosalised kuulati üle. Enne jõule otsustas politsei, et Evi pole kuritegu sooritanud. Kui ehitajad tahavad Ukrainas tehtud töö eest palka saada, siis peavad nad seda nõudma kohtu kaudu.


Evi ise keskkriminaalpolitseisse ülekuulamistele ei ilmunud. Politsei telefonikõ­nele vastas naine, et viibib parajasti Odessas ning tal pole Eestisse sõitmiseks raha.