27.02.2009, 00:00
Eesti ehitajad Ukrainas orjatööl
“Katkuks” kutsutud ärinaine peibutas Eesti ehitajad Odessasse villasid ehitama. Kohapeal pidid mehed tasuta tööd tegema, sest muidu oleksid bandiidid nad läbi peksnud.
“Hoiatati, et ta on “veidi omapärane”. Näeb
välja väga mehelik, kannab pükse ja ropendab
räigelt.” Nii meenutab ehitusettevõtja Vladimir Z viie aasta
eest toimunud esimest kohtumist tallinlanna Evi-Julia Stumbrisega.
“Nimepidi Evi, aga hüüdnimeks Tšumaa (vene k
Katk – toim.),” tutvustas naine end tookord. Veel teatas ta, et
tunneb kõiki Eesti kurjategijaid alates Oleg Lvovist kuni nendeni, kes
Ameerikasse põgenenud.
Vladimiri sõnul hakkas Evi
toona palkmaju Ukrainasse vahendama ning kolis peagi ise Odessasse. Kolm aastat
tagasi käis Vladimir Evi tellimusel Odessas katuseid panemas.
Töö sai tehtud ja töötasu maksis Evi talle kokkulepitud
summas.
Mõni aeg pärast seda sai Vladimir Evilt rea
veidraid e-kirju. “Ta saatis paar fotot, kus oli üleni sidemeisse
mässitud, ja kirjutas, et mingid narkarid peksid ta raudkangidega
läbi,” räägib mees.
2008. aasta suve algul
pakkus Evi Vladimirile meelitavat tehingut: naisel oli Odessas neli
ehitusobjekti, kuhu vaja ehitusbrigaade. Meeste palk 1000 eurot kuus, sina
saad iga vahendatud mehe pealt 500 eurot, lubas Evi.
Vladimir
läks oma parimate meestega kohale. Töö algas, kuigi lepingute
asemel lubas Evi kokku lepitud summasid üksnes suusõnaliselt.
Naine tutvustas Vladimirile ka oma “katust” –
Anatolit, kes sõidab parempoolse rooliga valge Jaapani autoga ning
töötab Ukraina julgeolekuteenistuses SBU (Služba Bezpeki
Ukrainõ on KGB mantlipärija – toim.).
Vladimir vahetas Anatoliga visiitkaardid. Neljasilmajutu käigus tuli
välja, et julgeolekumees kasseerib “probleemide lahendamise”
eest poole Evi sissetulekust.
Vladimirile jäi mulje, et Evil on
Eestiga võrreldes väga metsiku ärikultuuriga Ukrainas
kõik kontrolli all ja talle tasub ülejäänud
töömehed kohale tuua. Ja Vladimir naasis Eestisse uusi ehitusbrigaade
komplekteerima.
Kuni ta Eestis ehitajaid keelitas, pani Evi esimese
brigaadi lubatud betoonitööde asemel hoopis torusid ühendama.
Betoon valati eliitrajoonis otse merevette
Vladimiri hinnangul Evi ise ehitusest suurt midagi ei tea. “Üht
maja ehitas Odessa külje all otse 15 meetrit merest,” meenutab mees.
“Seletan, mis ma seletan – et betooni ei valata lihtsalt auku, kus
labidaga kaevates merevesi kohe pinnale imbub. Evi aga teatas, et pole meie asi
teda õpetada ja et seal ehitavad kõik niimoodi!”
Vladimir naasis uue brigaadiga, ülesandeks renoveerida ühe kindrali
eramu. “Eramud on seal kolme-neljakordsed, meil sellised naljalt ei
kohta.” Pererahvale tegi muret, et 1930ndatel rajatud maja muudkui
praguneb. Selgus, et sellel puudus vundament.
Hoone asus Odessa
eliitrajoonis, mis oli tõkkepuuga suletud. Et ehitusmeestel oleks
võimalik sealt välja pääseda, pidi Evi neile vormistama
fotoga load. Ehitajad pidid selleks oma passid Evi kätte andma.
Passide tagastamise asemel toimetas Evi töömehed peagi hoopis
teisele objektile – mere äärde villat ehitama.
“See pidi ikka hiilglaslik tulema, betoonplaat, mida sinna rannaliiva
valati, oli umbes 30 korda 40 meetrit,” meenutab Vladimir. Evi viis ta
kohe uusi ehitusobjekte vaatama ning andis mõista, et mehi oleks veelgi
vaja.
Samal ajal sõitis esimene Vladimiri brigaad Eestisse
tagasi, kaasas vaid Evi lubadus, et varsti on raha käes. Lootes, et naine
peab sõna, suundus ka Vladimir uue brigaadi järele.
“Töötasin poolteist kuud, ei näinud selle mära
käest sentigi,&
rdqu
o; kirjeldab olukorda teise brigaadiga kohale saabunud Mart Kobi. Mardi
sõnul oli mereäärse villa ehitusel elukohaks vagunelamu, kus
“puudus WC, pesta sai vaid meres ja joogivett tuli plastpudelites tuua
teiselt ehitusobjektilt poolteise kilomeetri kauguselt”.
Betooni valamiseks toodi kaheksa mehe peale neli paari kummikuid. Ning kui
Evi objektil käis, siis ainult lõugas ehitajate peale.
Lõpuks söandas Mart naiselt siiski oma passi küsida. “A
milleks sulle pass?” sai ta vastuseks.
Rikkurite linnaosa
läbipääsuloa tõi Evi talle samuti alles siis, kui brigaad
oli mereäärsele objektile kolinud. Mees peitis
läbipääsuloa koos tagasilennupiletiga vagunelamus oma padja alla
– aga need varastati ära.
Ehitaja Mart
pääses napilt koju tagasi
Kolmanda brigaadiga
vahemees Vladimir ise enam Ukrainasse kaasa ei tulnud. Mehed saabusid
öösel ja hakkasid kohe hommikul tööga pihta.
Kui
Evi kohale saabus, sõimas ta alustuseks kogu seltskonna läbi.
Uutele meestele teatas naine, et kui need ei tee, nagu ta ütleb, laseb ta
kõik kuuks ajaks illegaalsete töölistena kinni panna.
Hüsteeriline naine ähvardas mehi julgeoleku ja bandiitidega
ühekorraga.
“Bandiidid on Ukrainas täna veel
kõva argument. Julgeolekuteenistus on aga võimeline hammasrataste
vahele jäänud inimese nii ära peitma, et keegi üles ei
leia. Pekstakse vaeseomaks ja pannakse kellegi ohvitseri suvilas toidu eest
tööle,” kirjeldab Vladimir Ekspressile tänapäeva
Ukraina äritavasid.
Evi jõulise käitumise peale
otsustasid värskelt saabunud mehed tööotsa sinnapaika jätta
ning Eestisse tagasi tulla. Sama kavatsesid ka ülejäänud
eestlased. Aga nende passid olid endiselt Evi käes.
“Üks mees sai passi tagasi alles lennujaamas,”
räägib Vladimir. “Tegin Evile selgeks, et mehel on vaja
käia korraks Eestis – et ta peab mingi liiklusrikkumise tõttu
end politseis aeg-ajalt näitamas käima,” seletab Vladimir.
Teine mees – kellele vend Eesti saatkonda bussiraha läkitas –
pääses tulema Poola kaudu. Passi toimetas Evi talle järele
marsruuttaksoga.
Seevastu Mardil, kelle vene keele oskus jättis
tõsiselt soovida, terendas Vladimiri hinnangul väljavaade
mõne julgeolekuohvitseri suvilas orjaks saada.
Vladimir
võttis ühendust samadel objektidel tegutsenud Ukraina ehitajatega,
et need Mardi salamahti Kiievisse toimetaksid ja Eesti saatkonnale üle
annaksid.
“Toimus see operatsioon reede õhtul. Palju ei
puudunud, et konsulaarosakond oleks läinud nädalavahetust pidama
– napilt jõudsin raha üle kanda ja Mart sai
tagasisõidudokumendi,” räägib Vladimir.
Oma
passi pole Mart Evilt tänini kätte saanud.
Evi
teenis Ukraina kindralilt miljon krooni
Ukraina ehitajad
tunnistasid Vladimirile, et Evi jättis nemadki palgast ilma.
“Evi on nüüd Odessast ära kolinud. Varjab end kusagil
linnalähedases asulas. Odessa ehitajad räägivad, et tal oligi
selline petuskeem: võttis ehitajaid tööle, palgad aga
jättis maksmata.”
Naine ise kasseeris
ehitustööde tellijatelt raha täie rauaga. Tolle kindralimaja
renoveerimise eest oli majaomanik Evile maksnud 75 000 dollarit ehk ligi miljon
krooni. Teistel objektidel oli töömaht veelgi suurem. Selgub, et see
paari aasta tagune juhtum, kus talle raudkangidega peksa anti, ei olnud
narkarite kätetöö, vaid kättemaks sarnase teguviisi
eest.
Vladimir kirjutas Ukraina korruptsioonivastase
võitluse talitusele avalduse, et tutvus Odessas Anatoli-nimelise
julgeolekutöötajaga, kes teenib ehituspetturi turvamisega
lisa.
Korruptsioonivastase võitluse talitus vastas
Vladimirile, et tema kirjal puudub kuupäev ja seda ei ole menetlusse
võetud. Vladimiri soovitusel läksid neli ehitajat mullu
sügisel abi otsima Eesti keskkriminaalpolitseist. Evi tegevuse
uurimiseks alustati kriminaalasi ning asjaosalised kuulati üle. Enne
jõule otsustas politsei, et Evi pole kuritegu sooritanud. Kui ehitajad
tahavad Ukrainas tehtud töö eest palka saada, siis peavad nad seda
nõudma kohtu kaudu.
Evi ise keskkriminaalpolitseisse
ülekuulamistele ei ilmunud. Politsei telefonikõnele vastas
naine, et viibib parajasti Odessas ning tal pole Eestisse sõitmiseks
raha.