White Lies "'To Lose My Life..."'

Hiiglasuure südamega rocklaulud surmast.

White Lies

“To Lose My Life...”

(Fiction)

Mõni sõna siis britpopi romantikutest, ja pean siinkohal silmas selliseid Atlandi ­ookeani suuruse südamega ja kuni surmani võitlevaid romantikuid. Muusikuid, kelle iga laul on kui korralik lahing. Lahing, mis kestab umbes neli minutit, algab kahtlaselt masendavalt, paisub eriti lootusrikkaks ja lõpeb siis üleva hävinguga.

Selliseid romantikuid saab popmuusika ajaloost üles lugeda mitmeid ja põhjus, miks seda just praegu teha, on see, et Loode-Londoni trio (laval küll kvartett) White Lies on mingis mõttes natuke nende kõigi moodi.

Kõige ilmsem mõjutaja on siin muidugi Marion. Ja kuulsamatest see “Music For The Massesi”-aegne Depeche Mode. Ka Icicle Works sobiks siia ritta. Loomulikult The Alarm. Ja edasi. Stilistika – alates kontsertidest (laval on White Liesi mehed rõhutatult tõsised, kõik mustades särkides), jätkates sündi-, trummi- ja bassikäikude ning lõpetades plaadikujundusega – on puhas Peter Saville ja Anton Corbijn ja Martin Hannett ehk siis Joy Division.

Kõige eredamalt löövad siiski ette Liverpooli omaaegsed kangelased Echo & The Bunnymen ning Teardrop Explodes. Bändid, mis tegid oma nooruse tippaegadel suurepäraseid laule ja usaldasid need siis kahjuks kehvade produtsentide hoolde.

Nüüd tulebki see põhikoht – White Lies on oma suurepäraste laulude lindistamise jaoks saanud ka suurepärased nupukeerajad! Alan Moulderil ja Ed Bulleril, nii vähe, kui ma neist ka pean, õnnestus seekord jäädvustada erakordselt ehe 3-D tolmuse ja jaheda betoonist angaari helipilt.

Mõni sõna ka lauludest – kõik ülevalpool loetletud bändid tahaksid endale White Liesi lugusid “Death” ja “A Place To Hide”, ja eriti muidugi “From The Starsi” tahaksid nad. Sest kui sul on taga selline jõud nagu selles loos, siis hakkavad isegi sõnad nagu “He catches raindrops from his window, it reminds him how we fall from the stars back to our cities, where we never felt so small” tähendama midagi väga olulist.

Tulevikust: See, et White Lies laulab praegu eksklusiivselt ainult surmast, võib neile hiljem palju peavalu valmistada. Kuid see pole meie peavalu, eks. Tõtt-öelda mind ei huvitagi, kuidas hakkab kõlama White Liesi teine album ja kas see üldse tuleb. Just nimelt, see siin ongi sedavõrd võimas, et rahuliku südamega pärast suvetuuri laiali minna!

9