Sergei Issakov: “Venelased olid siin juba ammu”

“Eesti venelastel on seljataga tuhandeaastane oma subkultuuri tekkimise ajalugu,” kinnitab Tartu ülikooli emeriitprofessor Sergei Issakov oma värskes venekeelses raamatus “Tuhandeaastane teekond. Venelased Eestis. Kultuurilugu”. Eestimaa venelaste kohta päris Viktoria Ladõnskaja.

ühelt poolt pakub see 310-leheküljeline teos põhiteavet Eesti vene intelligentsi kohta ning teisalt vastused küsimustele: kust tulid venelased Eestisse, millised Vene kirjanduse suured nimed olid seotud Eestiga, kui tugevasti mõjutasid teineteist eestlaste ja venelaste kultuur ja kus on ikkagi kohalike venelaste kultuuriloo juured. See on pika elutöö vältel tehtud uurimuste kokkuvõte, kirja pandud laiale lugejale mõeldud publitsistlikus stiilis.

Mis ajendas selle raamatu sünni?

Mind on venelaste kultuurilugu Eestis alati huvitanud, mulle on meeldinud tuhnida vanades dokumentides, vanades raamatutes, kuid mitte see ei ole selle raamatu avaldamise põhjus.

Nimelt on mind alati hämmastanud, et eestikeelsetes kultuuriloo ülevaadetes puudutatakse ikka ainult eestlaste rahvuskultuuri. Ometi arenes Eesti territooriumil paljude sajandite jooksul paralleelselt põlisrahva kultuuriga ka teiste rahvaste – eelkõige baltisakslaste ja venelaste kultuur. Ma leian, et kui neid ei käsitleta, jääb Eesti kultuurilugu puudulikuks, kesiseks. Ja üks selle raamatu kirjutamise põhjus on ka see, et mind on alati riivanud levinud arvamus, justkui oleksid kohalikud venelased juurteta, ajaloota, oma rahvuslike traditsioonideta.

Kas te tahate öelda, et on olemas Eesti venelaste subkultuur ja et sellel rahvusrühmal on oma juured ja oma ajalugu, venelaste kultuurilugu Eestis?

Ma selgitan. Nõukogude võimu aastatel katkes kohalik vene kultuuritraditsioon, mis kuulus eelmistesse aegadesse. Viimasel ajal on Eesti venelastest elanikkonna seas – olgugi, et mitte “laiade masside”, vaid esmajoones kohaliku intellektuaalse eliidi hulgas – täheldatav elav huvi oma kultuuripärandi, oma kultuuriliste lätete, traditsioonide vastu. Need inimesed tunnetavad, et neil on seljataga tuhande aasta pikkune Eesti venelaste ajalugu. Praegu käib meil vene kogukonnas raske protsess, tagasipöördumine oma allikate juurde. Esmajoones puudutab see vene intellektuaalide eliiti. Ja ma tahtsin selle raamatuga aidata inimesi, nii-öelda otsijaid.

“Eesti venelaste” teema on praegu poliitilises mõttes keeruline, aga ega see ei olnud ka eelmistel sajanditel lihtne. Kultuur sõltub suuresti ühiskondlikpoliitilistest oludest. Kas te vaatlesite ka neid?

Paratamatult tuli puudutada venelaste küsimust Eesti ühiskondlik-poliitilises elus. Ma leian, et venelaste-eestlaste suhted on praegu ülemäära politiseeritud. Sageli kantakse tänapäeva rahvustevahelised “komplikatsioonid” üle ka minevikule. Eesti teadlaste seisukohad ei lange alati kokku suurema osa Vene õpetlaste positsioonidega. Ma püüdsin olla oma raamatus vaieldavates küsimustes maksimaalselt objektiivne, üritasin panna kirja mõlema diskuteeriva poole seisukohad. Samal ajal ei varjanud ma vaidlusaluses küsimuses ka oma positsiooni.

Teie raamatus on ära toodud Eesti venelaste kultuuriloo arenguperioodid. Millele see periodiseering tugineb?

Ajaloo pöördepunktidele. Alustame 10. sajandi lõpust, kui – nagu kinnitavad mõned uurimused – Eesti territooriumile ilmusid esimest korda venelased. Teise tähtsa arenguetapina võib nimetada perioodi 13.–17. sajandini (siin on veel kolm alajaotust: Eesti ristirüütlite valitsemise all, Liivi sõja aeg, Eesti Rootsi võimu all). Edasi tuleb kolmas periood: Läänemere alad Vene impeeriumi koosseisus kuni 1880. aastateni. Neljas periood: 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus. Seejärel iseseisva Eesti Vabariigi ja Nõukogude Eesti perioodid. Viimane on ajaloo uusim periood. Raamat, millest me tä na räägime, on esimene osa. Selles on esitatud perioodid kuni 1940. aastani. Eesti venelaste kultuuri arengust nõukogude võimu ajal ja meie päevil tuleb juttu järgmises välja­andes, mille kallal ma kavatsen töötada järgnevatel aastatel.

Millal siis venelased hakkasid eestlastega sidemeid sõlmima ning tulid ja asusid praeguse Eesti territooriumile elama?

Oh, kõigepealt peab ütlema, et venelased kui eraldi, iseseisev rahvus kujunes välja alles 14.–15. sajandil, enne seda oli vanavene etnos, idaslaavlased, kellest tekkis hiljem kolm rahvust: venelased, ukrainlased ja valgevenelased. Seega rääkides 10. sajandist, räägime tegelikult idaslaavlastest. Ühesõnaga, slaavlased ilmusid Eesti territooriumile umbes tuhat aastat tagasi. Vähemalt ei eita ei vene ega eesti soost teadlased, et venelased olid Eestis alates 11. sajandist. Mis puudutab venelaste Eestisse tuleku täpset aega, siis selle üle vaieldakse; raamatus on esitatud ka eri versioonid. Kõige iidsemat perioodi vene-eesti sidemete ajaloos rekonstrueeritakse eelkõige arheoloogilise materjali põhjal, vähemal määral keeleandmete ja veelgi vähemal määral folklooriandmete alusel. Aga keeleandmetele tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida. Asi on selles, et muistses eesti keeles on palju idaslaavi laensõnu. Neid uuris akadeemik Paul Ariste. Näiteid on palju: sirp – serp [????], und – uda [???], turg – torg [????], verst – versta [??????], jaam – jam [??] (küüdiküla, kus vahetati hobuseid), pagan – poganõi [???????], ja nii edasi. On laensõnu, mis annavad tunnistust sellest, et slaavlased ja eestlased hakkasid suhtlema juba varem kui 10. sajandil, sest teatud keelelised iseärasused, mis eestlased üle võtsid, olid vene keelest 10. sajandi keskpaigaks juba kadunud.

Aga liigume vanadest aegadest edasi. Sajandite vältel moodustasid venelased Eesti elanikkonnast kaks kuni neli protsenti. Aja jooksul see protsent suurenes, kuid oli (kuni nõukogude perioo­dini) suhteliselt väike. Kuidas me saame siis öelda, et venelaste kultuur mõjutas eestlaste oma?

Suhete intensiivsust ja kultuuride vastastikust toimet ei mõjuta üksnes kvantiteet. Siin mängib oma osa ka selle pealtnäha väikese protsendi kvaliteet. Ja just intelligentide protsent vene elanikkonna esindajate seas oli Eestis tavaliselt väga suur. Näiteks 18. sajandil oli Eestis just kaks protsenti venelasi. Siin olid esiteks laevastikuga seotud inimesed. Aga sellel ajal oli laevastikus teenimine väga prestiižikas. Vene ohvitseride seas, kes Eestis teenisid, oli väga haritud inimesi, kes jätsid oma jälje Vene kultuuri. Nimetagem kas või Puškini emapoolset vaarisa Abram Petrovitš Hannibali, Peeter Suure lemmikut ja suurt sõjaväeinseneri. Sellel ajal oli Eestis ka suhteliselt palju venelastest kaupmeeskonna esindajaid. Aga 19. sajandil saabus siia kanti üha enam just haritud venelasi. Loomulikult mõjutasid nad eestlaste kultuuri. Kuid kohalik kultuur mõjutas siia saabunute maailmavaadet veelgi enam.

Millised Vene kultuuri suured nimed olid veel mingil viisil Eestiga seotud?

Puškin Eestis ei käinud (naerab)... kuid on hämmastav lugu kuulsa Vene poeedi Žukovski ja Mašenka Protassova (kelle haud on Tartus säilinud) armastusest; luuletaja käis Mašenkal pidevalt Derptis külas. Mõned leheküljed Fjodor Dostojevski eluloos ühendavad teda Eestiga.

Eestiga on seotud ka Vene luuletaja Afanassi Feti elu ja tegevus. Muide, Gribojedovi “Häda mõistuse pärast” nägi esime st korda ilmavalgust just Eestis, kus see teos õnnestus välja anda saksa keeles ja tsenseerimata. Seda nimekirja võib veelgi jätkata...

Ajalugu kulgeb alati justkui spiraali mööda. Eesti ajaloos oli hetk (19. sajandi lõpul), kui toimus venestamine. Just sellel perioodil viidi Eesti koolid kohustuslikus korras üle venekeelsele õppele. Kas teile ei tundu, et need meetodid sarnanevad mõneti praegustele vene koolide eestikeelsele õppele üleviimise meetoditega? Ja mida räägib ajalugu, kuidas mõjutas toonane üleminek teadmiste taset?

Jah, meetodid on osalt samad. Vähemalt selles osas, mis puudutab ideed. Kuid eestikeelse kooli üleviimist venekeelsele õppele me kirume, aga praegust vene koolide üleviimist eesti keelele – ametlikult – kiidame. Tegelikult viidi ajaloo sellel hetkel venekeelsele õppele üle kõik õppeasutused, alates algkoolidest ja lõpetades kõrgemate õppeasutustega, mis andis hoobi kogu siinsele haridussüsteemile, tõi kaasa koguni kirjaoskamatuse suurenemise. Algusaegadel hariduse tase üldse langes. Näiteks kogenud pedagoogid, kes ei osanud vene keelt, olid sunnitud koolidest ja gümnaasiumidest lahkuma. Nende asemele tulid vähem kogenud, mõnikord ka lihtsalt kehvad, kuid vene keelt oskavad õpetajad. See on mõneti sarnane tänase päevaga.

Läheme ajaloos edasi. Kuidas te hindate venelaste rolli Eestis esimese iseseisvuse ajal?

Ma ütleksin, et selles osas on Eesti ajaloolased eriti kidakeelsed. Eesti Vabariigi esimestel aastatel kaasasid võimu­struktuurid venelastest spetsialiste üsna aktiivselt noore vabariigi riigisüsteemi ülesehitamisse. Nii Eesti majandus kui ka sõjandus tulid põhjalikult ümber kujundada. Eesti spetsialiste ei jätkunud. See sundis võime kasutama ära venelaste kogemusi ja teadmisi. Hiljem, kui tulid juba oma spetsialistid, loobuti venelaste teenetest õige ruttu.

Tegelikult on Eestis olnud alati kolm linna, kus venelaste kultuuri areng on olnud eriti märgatav: kultuurikeskus Tartu (või pigem Derpt), organisatsiooniline, administratiivne ja kaubanduslik keskus Tallinn (Revel) – ning Narva, peamiselt töölislinn.

Narva ei olnud üksnes töölislinn, kuigi tööliste protsent on siin olnud alati suur. Kuid ka Narva intelligents on näinud päris “kuldseid” aegu. Näiteks just siin avati esimene alaline vene teater.

Kuidas te hindate Eesti nüüdisaegset venelaste kultuuri?

Asjad ei ole sugugi kõige hullemad. Meil on oma teater, millega, tõsi küll, on omad hädad. Kuid ta on olemas. Teatrid on ka Narvas ja Jõhvis. Narvas on väga aktiivne muusikaelu. Meil on oma kunstnikud. Meil ilmub kaks venekeelset kirjandusajakirja. Aga praegune poliitiline aktiivsus on madal. Ma ütleksin, et äärmiselt madal. Meid lõhestavad pidevad seesmised konfliktid ja tülid.

Eesti venelaste kogukond näitab üles absoluutset suutmatust ühineda.

Keda te soovitaksite lugeda tänapäeva eestivene kirjanikest?

Tatjana Kašnevat. Tema raamatut “Lühike on meie maine mälu”. Need on mälestused, memuaarid. Ma leian, et Eesti venelaste memuaristika – see on üldse hea kirjandus.

Kas te räägiksite midagi endast? Kes olid teie vanemad?

Ma sündisin esimese põlve intelligentide peres. See tähendab, et vanaemad ja vanaisad olid töölised ja talupojad. Minu vanemad olid pärit Narvast. Mõlemad valdasid vabalt eesti keelt.

1941. aastal isa arreteeriti. Formaalselt selle eest, et oli kunagi 13aastase poisikesena ületanud omavoliliselt Eesti-Vene piiri – ta läks isa juurest vanaema juurde. 1941. aastal süüdistati teda sellepärast spionaažis. Ta sai seitse ja pool aastat. Kaks aastat hiljem hukkus ta laagris. Jah, sellised isikliku elu sündmused jäävad paremini meelde kui see, mis juhtus viis aastat tagasi.

Pärast sõda tuli Tartu ülikool... Ja ma kujutan ette, et teil oli õnn suhelda Juri Lotmaniga?

Juhtus nii, et minust sai  Lotmani esimene õpilane. Juri Mihhailovitš ei olnud veel alaline õppejõud. Tal olid esialgu ainult erikursused. Aga mina kirjutasin diplomitööd ja teda paluti de facto olla  minu töö juhendaja.

Ülikool kinkis teile ka abikaasa...

Minu abikaasa on rahvuselt eestlane, kuid sündis Uuralis, ta on ümberasujate järeltulija. Me tutvusime Tartus, kus tema õppis vene filoloogiat. Meil on kaks last: Gennadi ja Marina. Lapsed on meil puhtalt kakskeelsed.

Kui te rääkisite oma raamatu periodiseerimisest, siis ütlesite, et kavatsete raamatu “Tuhandeaastane teekond” teise osa kallal töötada järgnevatel aastatel. Millal me võiksime oodata selle ilmumist?

Ma kardan ennustada (naeratab). Need on palju raskemini kirjeldatavad perioodid... Kuid enne kui ilmub “Tuhandeaastase teekonna” teine osa, peab jõudma müügile veel üks minu raamat, mis kannab nimetust “Vene imperaatorid Eestimaal” (kaasautor Tatjana Shor – toim.). Raamat on avaldamiseks valmis, kuid ootab rahastamist.

Kas “Tuhandeaastane teekond” antakse välja ka eesti keeles?

Kardan, et vastuseks on ikka ei, raamatut eesti keeles ei avaldata. Arvan, et tänapäeva eestlasest lugejale ei paku see teema erilist huvi. Ning Eesti venelaste igapäeva- ja kultuurielu huvitab keskmist eestlasest lugejat väga vähe. Aga need, keda see võib tõesti huvitada, valdavad enamasti vene keelt.

Räägitakse, et need, kes tunnevad hästi minevikku, suudavad ennustada tulevikku. Kuidas areneb tulevikus Eesti venelaste kultuur?

Veel kümme aastat tagasi olin ma häälestatud optimistlikult. Ma arvasin, et meil on ikkagi küllalt palju intelligentsi, on oma kultuuriorganisatsioonid, oma traditsioonid. Ma arvasin, et kui ­võimud meid mini­maalselgi määral toetavad, suudame säilitada ja luua oma erilise subkultuuri (me oleme ju erilised, omad, mitte venemaalased). Paraku on mu optimism hakanud viimasel ajal kahanema. Võib arvata, et kihistumine, jagunemine kogukonna enda sees, süveneb. Kuid ma ei ole lootust veel päriselt maha matnud.

Vene kultuuritegelased Eestis (19. sajand)

Fjodor Dostojevski

3. juulil 1843 saabus vene kirjanik Fjodor Dostojevski  aurikul Storfursten Revelisse (Tallinna). Siin, Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Reveli Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud Dostojevski vend Mihhail.

Kirjanik, kes õppis tol ajal Piiteris, külastas teda 43. aastal, olles võtnud 28päevase puhkuse, et ravida end “Reveli tervisevetel”.

9. juunil 1845 tuli Dostojevski Revelisse teist korda. Sel aastal veetis ta Revelis terve suve ja töötas jutustuse “Teisik” kallal.

25. mail 1846 sõitis Dostojevski Revelisse viimast korda. Paljudest kirjaniku Reveli tuttavatest said tema raamatu kangelaste prototüübid. Muide, Dostojevski ühe kuulsama teose “Sortsid” (mis kannab uues tõlkes pealkirja “Kurjad vaimud”) tegevus pidi algul toimuma Revelis.

Vassili Žukovski
Vene poeedil Žukovskil oli liigutav armastuslugu Derptis (Tartus) elava Mašenka Protassovaga.

Vladimir Dal
Kuulsa neljaköitelise “Suurvene keele seletava sõnaraamatu” (mis on omalaadsete seas siiani ainus) koostaja elu on tihedalt seotud Derptiga.

Aleksandr Puškin
Vene kirjanikul oli plaan põgeneda Vene impeeriumist Derpti kaudu.

Faddei Bulgarin
Ajakirjanik, Venemaa esimese mitteriikliku poliitilise ajalehe Põhjamesilane välja­andja, oli tihedalt seotud nii Derpti kui ka Reveliga.

Pjotr Vjazemski
Kuulus vene luuletaja Vjazemski, kes oli seotud dekabristidega, viibis Eestis üsna sageli ja veetis siin pikki perioode. Tal oli lootus saada Estljandskaja kubermangu asekuberneriks. Vjazemski tundis elavat huvi eesti keele ja traditsioonide vastu.

Afanassi Fet
Fet käis kolm aastat Võru K. Krümmeri saksakeelses eragümnaasiumis ning elas kooli pansionaadis. Muide, Krümmeri pansionaadi arstiks oli noil aastail Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Ivan Aivazovski
Vene kõige kuulsama marinisti Aivazovski maal “Revel”, mis asub Peterburi Meresõjaväe Muuseumis, on tõestuseks kunstniku sidemetest Eestiga. Muide, see ei ole kunstniku ainus maal, millel on kujutatud Tallinna panoraami.

Sergei Issakov

on sündinud 8.10.1931 Narvas. Lõpetas 1954 Tartu ülikooli vene filoloogina, 1955 sai ka ülikooli õppejõuks, aastatel 1978–97 professor, seejärel emeriitprofessor. Filoloogiadoktor aastast 1976. Töötanud vene kirjanduse lektorina ka Helsingi ülikoolis. Oli 1995–99 EV Riigikogu liige. Avaldanud arvukalt uurimusi eeskätt vene-eesti kultuurisuhete kohta, on “Tartu Ülikooli ajaloo” üks autoreid. Eestikeelseid uurimusi koondab kogumik “Arhiivide peidikuist” (1983).