“Antenna of Love”

(Seksound)


Enne kui hakkan Popidioti muusikat kirjeldama, tuleb väike vahepala. Nimelt hakkan kohe rääkima Austraaliast!


Esiteks – Popidiotil pole suuremat mõtet korraldada lähemal ajal Austraalia turneed. Seda selleks, et suurem osa natukenegi nende moodi kõlavaid bände – neid suure The Cure/New Orderi vastasseisu kõlalisi bände – tuleb just sealt lõunapoolkeralt.


Teiseks – kajutite kaupa Austraaliasse kolinud Eesti noortel pole ilmselt võimalust tulla korraks siia kanti vaatama, mille poolest Popidiot on parem kui need nende moodi kõlavad The Presets või Empire Of The Sun.


Vahepeal üks oluline asi ka – The Cure ja New Order ei suutnud aastal 1984 kuidagi ära jagada, kumb siis kumba kopeerib – kumb siis oli esimene trummimasina, goth rock-kitarri, magusate sündiakordide, plekiste bassimeloodiate ning ise-tead-mis-teed-tüüpi armastusluule paaritaja.


Mõelge, kui ammu see oli! Ja sel vastasseisul polnud veerand sajandit tagasi mitte mingit mõtet – sest mõlemad nad ajasid tegelikult ühte ja sama asja. Nad ehitasid popmuusika uut standardset heli.


Jah, see on samasugune standard nüüd, nagu on 50ndate rock’n’roll’i või 60ndate biidi või 70ndate heavy metal’i või 90ndate jungle’i oma. See on nüüd klassika. Aga mida aeg edasi, seda vähem on ta moeasi ja seda rohkem on ta töövahend.


Võta näiteks töövahend nimega labidas! Mõni teine bänd kaevaks sellega suure augu! Ja kukuks sinna sisse!


Aga Popidiot võtab sama labida ning mängib sellega pingpongi!


Näe, õnnestuski mööda hiilida Pop­idioti muusika kirjeldamisest. Sest ma ei taha enam midagi kirjeldada, ma tahan tantsida!
9