17.04.2009, 00:00
Eestlane ja maailm
Oleme pääsenud vabasse maailma ja vaba maailm on meile koju kätte tulnud. Millisena me seal paistame? Kas oleme kohmakas talupojarahvas või sobime võõrastesse sadamatesse ja linnadesse nii hästi, et koju tagasi enam ei tahagi? Mele Pesti pakub väikese galerii eestlastest võõrsil. Kõik lood on otse elust võetud, ainult nimed ja vanused on muudetud.
Raja taha elama
Marju (42, psühholoogi
haridusega koduabiline Düsseldorfis) kohtus Dieteriga 90. aastate alguse
Tallinnas baaris. Tõsi, see ei olnud armastus esimesest silmapilgust,
aga kui sakslane kolmandat korda naastes raeplatsil, prillid udused ja
lillesülem lagunemas, põlvili laskus ja Marju kätt palus, ei
olnud enam kahtlust – see mees on õige. Mehe kodumaa valisid nad
elupaigaks muidugi majanduslikel kaalutlustel, aga siiski riivab Marju
südant valusalt, kui teda süüdistatakse hea elu peale minekus ja
isamaa reetmises. Varem luges ta usinalt Eesti lehti ja parandas
estnisch’it tönkava vanema poja keelevääratusi. Aga
pärast Priit Pulleritsu artiklisarja Eestile kaotsi ja ula peale
läinud naistest tundis Marju end nii solvatuna, et ei sõitnud enam
mitu aastat suveks vanematekojugi.
Raymond (48, varem Raivo,
peakokk) kolis Amsterdami otsekohe, kui Eesti piirid avanesid.
Pederastiaparagrahv oli karistusseadustikust küll kustutatud, aga
inimeste mõtteviis muutub aeglaselt. Viimastel aastatel on ta hakanud
kodumaale ettevaatlikke visiite tegema, aga vähemalt tema väitel on
latentset homoviha Eestis tänaseni nii palju, et end siin mitte hästi
tunda.
*
Suurim grupp välismaale kolinutest on sinna
jäänud kas parema palga, armastuse või nende kahe
kombinatsiooni pärast. Aga usun, et üsna suur protsent on ka vaimseid
pagulasi. Siinne avalik arvamus väidab ühendkoorina, et minnakse vaid
papi tõttu. Ja see on muidugi ilge ja madal: kas siis iidne eestlus
väärib kõrvale heitmist nii tühise motiivi eest!
Siiski on raske hukka mõista näiteks arsti, kes näeb,
et kümneaastase stuudiumi aegne näguripõlv jätkub ka
tööpõlves (minge, vaadake Mustamäe haiglat, see on karm
ja uskumatu, kuidas me ilusatel aegadel ei suutnud veidi kõrvale panna,
et põhihaiglates minimaalsedki tingimused tagada). Samuti
väärib rõhutamist, et ühelgi asutusel ei ole tegelikult
usaldusväärset statistikat, kui palju on viimase 20 aasta jooksul
Eestist lahkutud ja mis põhjustel – “reeturite”
manamise diskursus põhineb vaid populistlikel tõestamata
väidetel.
Välismaal tööl
Tiina (27, ametnik) sattus esimest korda elus rahvusvahelisse
töörühma. Kümnepäevane lähetus oli katastroof:
õhtud otsa nutsid oma hotellitubades nii Tiina kui ka kolleegid
Iirimaalt ja Kreekast. Tööga sai Tiina justkui pareminigi hakkama kui
teised, kes aina viisakuste peale aega raiskasid, aga muidu... juba
esimesel õhtul hakati veidraid märkusi tegema ja eemale hoidma.
Iirlanna ja kreeklane rääkisid hiljem aastaid, et eestlanna oli
kõige ebaviisakam ja õudsem mats, keda nad kunagi kohanud.
Rein (35, diplomaat) on karjääris kiirelt edasi liikunud,
esialgu Eestis ja nüüd maailma mastaabis. Temalgi on Tiinaga
sarnaseid intsidente ja kaebusi, aga tühja sest, asjad liiguvad ja nii
väikese maa esindaja kohta on töötulemused tublid.
*
Brüsselis sosistatakse, et eestlased on kohati kõrges
hinnas just oma otsekohesuse tõttu (ehk siis veidral kombel:
diplomaate hinnatakse ebadiplomaatilisuse eest). Kui Kreeka või
Portugali diplomaat kõneks suu avab, avanevad unisoonis laua all
lugemiseks raamatud või haigutusteks suud, sest vana kooli
“Kõige imetlusväärsem härra eesistuja...”
tüüpi pöördumised-koogutamised võtavad
kõnelejalt suurema osa võhmast. Otsekohesust võib aga
vahel tõlkida ebaviisakuseks ja kiirelt asja juurde asumist matslikk
useks – nii oleme ilmselt mitteametlikult valitud ka Euroopa kõige
kehvema lastetoaga rahvuseks.
Võõrsilt
tagasi
Kristiina (26) õppis ühes päris
vinges Briti koolis lavastajaks. Pärast töötas kolm aastat
ühes eriti vinges Briti teatris. Lõi läbi, kudus
võrgustiku, sai häid arvustusi. Siis tuli aga koduigatsus ja
patriootlus korraga peale ja ta naasis kodumaale. Möödus aasta,
möödus kaks – ei tööd, ei leiba, tunnustusest
rääkimata.
“Tead, need mujal õppinud noored
on nii ülbed kuidagi, tulevad tagasi ja tahavad kõike hoopis
teistmoodi teha – jalgratast leiutada. No lolliks õppind, ma
ütlen,” anti kuluaarides lõplik diagnoos.
Harri
(58) juhib üht prestiižset ITga seotud osakonda prestiižses Eesti
ülikoolis. Tema ei jaga kaasmaalaste vaimustust Skype’i ja teiste
IT-imede aadressil. “Teate, mida see ülikoolile
tähendab,” armastab Harri kuulajaid üllatada, “see on
kümme aastat tühja maad. Ülikool tõmmatakse vähegi
andekamatest tudengitest tühjaks! Ja õppejõuks ei tule ka
keegi.” Kui professorile kontakte või soovitusi jagada, kuidas
mõne andeka poisi annaks kaugelt maalt järjekordsest idufirmast
üsna kergelt ülikooli värvata, ilmub auväärt pedagoogi
vuntsi alla irooniliselt mänglev muie: “Ärgu nad arvakugi, et
jalutavad sisse ja muudkui teevad teadust.
See, mis meie siin
teeme, on hoopis keerulisem kui nende oskused!”
*
Eesti
avalikus arvamuses paistab võõrsilt tulijate suhtes valitsevat
ambivalentne armastuse-vihkamise suhe, kus armastus jääb teooriaks,
aga viha lahvatab reaalselt. Ka esimese loo Marjut ei oota Eestisse
naasmise puhul midagi head – pulleritsiaanid, kes Eesti naiste
reeturlikku äravoolu kahetsevad, oskaksid sel puhul vaid parastada.
Sarnane “läksid juba teise juurde, minu koju pole sul enam
asja” uhkus valitseb ka kogemustega professionaalide suhtes.
Osakonnajuhatajad Harrid, kui te kurvastate, et nutikad poisid-tüdrukud
läksid põnevatesse välisprojektidesse tööle, hoidke
uksed ometi lahti ja meelitage nad tagasi väärtuslikke kogemusi
jagama!
Eestlane turismireisil
Rosalia
(42, koduperenaine) oli seda reisi kaua oodanud. Ta oli selle ära
teeninud, ei mingit kahtlust. Pool aastat näägutamist
võttis, et mees lõpuks ometi paketi kinni paneks. Ja
nüüd – kujutage ette! – hotellitoas on ainult üks
pistik! No moblat on ju vaja laadida, videokaamera akusid, ja samas
föönitada ka! Mis mõttes, me maksime ju nii palju... ja
üks pistik!
Tema mees Karla (48, läbi häda ikka veel
edukas väikeärimees) astub ühel Lõuna-Euroopa
lennuväljal lennukist välja, nuhutab korra ja ütleb selge ja
kõlava häälega üle lennujaama:
“Murjani
lõhn on juba õhus!”
*
Reisikorraldajad ja
giidid kinnitavad, et igas grupis on oma Rosalia (või pigem kaks), kes
veedab terve õhtu reisisaatjale helistades ja pistikutaoliste
globaalprobleemide üle kaeveldes, ja oma Karla, kes on rassist ja peab end
sihtmaa elanikest paar kasti kõrgemaks olendiks.
Grupiviisilist sisemise sea välismaal väljalaskmist esineb
kõigi rahvuste juures. Aga individuaalset rahulolematust, pisiasjadesse
takerdumist ja kramplikku “aga-me-ju-maksime-vingumist” puhkamise
asemel esinevat reisivate eestlaste seas mitu korda rohkem kui kellegi
teiste.
Välismaalane meil
Franz
(42, Saksa s&
otilde;javäelane) sattus Eestisse korraks, aga isikliku elu äkilised
positiivsed pöörded inspireerisid hotellitoa reserveeringut kuu ajani
pikendama. Korraliku Tallinna hotelli numbritoas oli ka kohvimasin, millega
eraeluski sõjaväelist korda armastav Franz igal hommikul kell 6.30
endale parajalt kange kohvi keetis. Filtrid olid aga lõppemas ja nii
palus Franz linna minnes vastuvõtulaua neiult neid juurde.
“Mitu te soovite?”
“Ma ei tea, ikka palju, ma
elan siin umbes kuu...”
“Mitu päeva veel?”
“No 29 vist...”
“Mitu filtrit te
päevas tarbite?”
“Ee, tuleb ette, et teen kaks
korda päevas kohvi, ...”
“58 filtrit sobib siis,
jah?”
Dialoog hämmastas isegi korrektsust hindavat Franzi
niivõrd, et ta ütles sõbrannale juhtunust
rääkides: “Ma oleksin eelistanud, et need filtrid ei oleks
kunagi mu tuppa jõudnudki, oleks nad lihtsalt vähegi inimese moodi
reageerinud!”
* * *
Pilt iseendast joonistub ikka
välja võrdluses teisega.
Kui eestlane end Euroopa
rahvaste perepildile asetab, siis joonistub välja takuste
rõivastega sinisilmne tegelane, kes hoiab teistest veidi eemale, sest
isiklik ruum on oluline. Kui teised lobisevad maast ja ilmast ja uurivad naabri
onupoja tervise kohta, hoiab eestlane eemale – ta ei ole oma onupoegagi
lapsest saadik näinud, saati tal siis võõraste sugulastega
asja. Ja mis see üldse asjasse puutub? Kui töö juurde asutakse,
teeb eestlane nõutu kiirelt ära, ja teeb hästi.
Konkreetsuses ja sirgjoonelisuses, mida tavateadmine peab Saksa trumpalaks,
on Eesti ammu maailmameistriks saanud. Seaduste tõlgendamise
üksühesus, mis seab juriidilise korrektsuse ülemaks sisulisest
õigusemõistmisest ja võõrandab rahva riigist, on
kõigest mündi üks, rohkem kritiseeritud pool. Tegelikult
põhinevad nii maailmapoliitika kui ka kõik teised suured ja
näivalt objektiivsed protsessid ikkagi inimestevahelistel suhetel –
tahame seda tunnistada või mitte.
Ja need suhted on meie
kandis hulga jäigemad ja jäisemad kui muus Euroopas.
Krampliku haljale oksale ronimise võistluse käigus oleme kaotamas
oskust end igapäevaselt lõdvaks lasta. Individualismi
võidukäigus on ka sugulaste ja/või naabrite ja kogukonna
kaitsevõrk kadumas ja igapäevaelus jääb soojust
väheks.
Nii ei tasu minu arvates üldse imestada, kui
eestlased kaunilt kodumaalt massiliselt mujale pagevad. Ja räägivad,
et elu on mujal. Ehk ei mõtlegi nad alati “elu” all
kiiret-kerget rahasülemit, võivad mõelda ka
pehmemaid-soojemaid inimsuhteid, vähem kramplikkust ja otselajatamist,
rohkem lihtsust ja loovust.
Enamik eestlasi nii siin- kui sealpool
armastab väga oma maad ja kultuuri, inimesi märksa vähem.
Eestlust saab suurepäraselt ülal hoida ka mõnel muul maal
elades, öelgu ranged rahvuslased mida tahes. Eesti mõtte ja keele
tutvustamine teistes maailma paikades (mida suur osa mujale kolinutest
kahtlemata iga päev teeb) on eestluse tugevnemise seisukohalt ehk
väärtuslikumgi kui iga hinna eest siin vastu pidada, vahtida
õhtust õhtusse emakeelseid telekanaleid, kommenteerida
emakeelsetes portaalides tühiseid uudiseid ja üha kasvavat
stressi armsa kodumaise alkoholi abil alla loputada.
Eesti on ilus
maa, me oleme võimekas heade ideede ja tugeva töökultuuriga
rahvus. Meil on omamoodi vahva huumor ja rasketel hetkedel oskame kokku hoida.
Kui sellest krambist ka veel lahti saaks...