Marju (42, psühholoogi haridusega koduabiline Düsseldorfis) kohtus Dieteriga 90. aastate alguse Tallinnas baaris. Tõsi, see ei olnud armastus esimesest silmapilgust, aga kui sakslane kolmandat korda naastes raeplatsil, prillid udused ja lillesülem lagunemas, põlvili laskus ja Marju kätt palus, ei olnud enam kahtlust – see mees on õige. Mehe kodumaa valisid nad elupaigaks muidugi majanduslikel kaalutlustel, aga siiski riivab Marju südant valusalt, kui teda süüdistatakse hea elu peale minekus ja isamaa reetmises. Varem luges ta usinalt Eesti lehti ja parandas estnisch’it tönkava vanema poja keelevääratusi. Aga pärast Priit Pulleritsu artiklisarja Eestile kaotsi ja ula peale läinud naistest tundis Marju end nii solvatuna, et ei sõitnud enam mitu aastat suveks vanematekojugi.


Raymond (48, varem Raivo, peakokk) kolis Amsterdami otsekohe, kui Eesti piirid avanesid.


Pederastiaparagrahv oli karistusseadustikust küll kustutatud, aga inimeste mõtteviis muutub aeglaselt. Viimastel aastatel on ta hakanud kodumaale ettevaatlikke visiite tegema, aga vähemalt tema väitel on latentset homoviha Eestis tänaseni nii palju, et end siin mitte hästi tunda.


*

Suurim grupp välismaale kolinutest on sinna jäänud kas parema palga, armastuse või nende kahe kombinatsiooni pärast. Aga usun, et üsna suur protsent on ka vaimseid pagulasi. Siinne avalik arvamus väidab ühendkoorina, et minnakse vaid papi tõttu. Ja see on muidugi ilge ja madal: kas siis iidne eestlus väärib kõrvale heitmist nii tühise motiivi eest!


Siiski on raske hukka mõista näiteks arsti, kes näeb, et kümneaastase stuudiumi aegne näguripõlv jätkub ka tööpõlves (minge, vaadake Mustamäe haiglat, see on karm ja uskumatu, kuidas me ilusatel aegadel ei suutnud veidi kõrvale panna, et põhihaiglates minimaalsedki tingimused tagada). Samuti väärib rõhutamist, et ühelgi asutusel ei ole tegelikult usaldusväärset statistikat, kui palju on viimase 20 aasta jooksul Eestist lahkutud ja mis põhjustel – “reeturite” manamise diskursus põhineb vaid populistlikel tõestamata väidetel.


Välismaal tööl



Tiina (27, ametnik) sattus esimest korda elus rahvusvahelisse töörühma. Kümnepäevane lähetus oli katastroof: õhtud otsa nutsid oma hotellitubades nii Tiina kui ka kolleegid Iirimaalt ja Kreekast. Tööga sai Tiina justkui pareminigi hakkama kui teised, kes aina viisakus­te peale aega raiskasid, aga muidu... juba esimesel õhtul hakati veidraid märkusi tegema ja eemale hoidma. Iirlanna ja kreeklane rääkisid hiljem aastaid, et eestlanna oli kõige ebaviisakam ja õudsem mats, keda nad kunagi kohanud.


Rein (35, diplomaat) on karjääris kiirelt edasi liikunud, esialgu Eestis ja nüüd maailma mastaabis. Temalgi on Tiinaga sarnaseid intsidente ja kaebusi, aga tühja sest, asjad liiguvad ja nii väikese maa esindaja kohta on töötule­mused tublid.


*

Brüsselis sosistatakse, et eestlased on kohati kõrges hinnas just oma otsekohesuse tõttu (ehk siis veidral kombel: diplo­maate hinnatakse ebadiplomaatilisuse eest). Kui Kreeka või Portugali diplomaat kõneks suu avab, avanevad unisoonis laua all lugemiseks raamatud või haigutusteks suud, sest vana kooli “Kõige imetlusväärsem härra eesistuja...” tüüpi pöördumised-koogutamised võtavad kõnelejalt suurema osa võhmast. Otsekohesust võib aga vahel tõlkida ebaviisakuseks ja kiirelt asja juurde asumist matslikk useks – nii oleme ilmselt mitteametlikult valitud ka Euroopa kõige kehvema lastetoaga rahvuseks.


Võõrsilt tagasi



Kristiina (26) õppis ühes päris vinges Briti koolis lavastajaks. Pärast töötas kolm aastat ühes eriti vinges Briti teatris. Lõi läbi, kudus võrgustiku, sai häid arvustusi. Siis tuli aga koduigatsus ja patriootlus korraga peale ja ta naasis kodumaale. Möödus aasta, möödus kaks – ei tööd, ei leiba, tunnustusest rääkimata.


“Tead, need mujal õppinud noored on nii ülbed kuidagi, tulevad tagasi ja tahavad kõike hoopis teistmoodi teha – jalgratast leiutada. No lolliks õppind, ma ütlen,” anti kuluaarides lõplik diagnoos.


Harri (58) juhib üht prestiižset ITga seotud osakonda prestiižses Eesti ülikoolis. Tema ei jaga kaasmaalaste vaimustust Skype’i ja teiste IT-imede aadressil. “Teate, mida see ülikoolile tähendab,” armastab Harri kuulajaid üllatada, “see on kümme aastat tühja maad. Ülikool tõmmatakse vähegi andekamatest tudengitest tühjaks! Ja õppejõuks ei tule ka keegi.” Kui professorile kontakte või soovitusi jagada, kuidas mõne andeka poisi annaks kaugelt maalt järjekordsest idufirmast üsna kergelt ülikooli värvata, ilmub auväärt pedagoogi vuntsi alla irooniliselt mänglev muie: “Ärgu nad arvakugi, et jalutavad sisse ja muudkui teevad teadust.


See, mis meie siin teeme, on hoopis keerulisem kui nende oskused!”


*

Eesti avalikus arvamuses paistab võõrsilt tulijate suhtes valitsevat ambivalentne armastuse-vihkamise suhe, kus armastus jääb teooriaks, aga viha lahvatab reaalselt. Ka esimese loo Marjut ei oota Eestis­se naasmise puhul midagi head – pulleritsiaanid, kes Eesti naiste reeturlikku äravoolu kahetsevad, oskaksid sel puhul vaid parastada. Sarnane “läksid juba teise juurde, minu koju pole sul enam asja” uhkus valitseb ka kogemustega professionaalide suhtes. Osakonnajuhatajad Harrid, kui te kurvastate, et nutikad poisid-tüdrukud läksid põnevatesse välisprojektidesse tööle, hoidke uksed ometi lahti ja meelitage nad tagasi väärtuslikke kogemusi jagama!


Eestlane turismireisil



Rosalia (42, koduperenaine) oli seda reisi kaua oodanud. Ta oli selle ära teeninud, ei mingit kahtlust. Pool aastat näägu­tamist võttis, et mees lõpuks ometi paketi kinni paneks. Ja nüüd – kujutage ette! – hotellitoas on ainult üks pistik! No moblat on ju vaja laadida, videokaamera akusid, ja samas föönitada ka! Mis mõttes, me maksime ju nii palju... ja üks pistik!


Tema mees Karla (48, läbi häda ikka veel edukas väikeärimees) astub ühel Lõuna-Euroopa lennuväljal lennukist välja, nuhutab korra ja ütleb selge ja kõlava häälega üle lennujaama:


“Murjani lõhn on juba õhus!”


*

Reisikorraldajad ja giidid kinnitavad, et igas grupis on oma Rosalia (või pigem kaks), kes veedab terve õhtu reisisaatjale helistades ja pistikutaoliste globaalprobleemide üle kaeveldes, ja oma Karla, kes on rassist ja peab end sihtmaa elanikest paar kasti kõrgemaks olendiks.


Grupiviisilist sisemise sea välismaal väljalaskmist esineb kõigi rahvuste juures. Aga individuaalset rahulolematust, pisiasjadesse takerdumist ja kramplikku “aga-me-ju-maksime-vingumist” puhkamise asemel esinevat reisivate eestlaste seas mitu korda rohkem kui kellegi teiste.



Välismaalane meil



Franz (42, Saksa s& otilde;javäelane) sattus Eestisse korraks, aga isikliku elu äkilised positiivsed pöörded inspireerisid hotellitoa reserveeringut kuu ajani pikendama. Korraliku Tallinna hotelli numbritoas oli ka kohvimasin, millega eraeluski sõjaväelist korda armastav Franz igal hommikul kell 6.30 endale parajalt kange kohvi keetis. Filtrid olid aga lõppemas ja nii palus Franz linna minnes vastuvõtulaua neiult neid juurde.


“Mitu te soovite?”


“Ma ei tea, ikka palju, ma elan siin umbes kuu...”


“Mitu päeva veel?”


“No 29 vist...”


“Mitu filtrit te päevas tarbite?”


“Ee, tuleb ette, et teen kaks korda päevas kohvi, ...”


“58 filtrit sobib siis, jah?”


Dialoog hämmastas isegi korrektsust hindavat Franzi niivõrd, et ta ütles sõbrannale juhtunust rääkides: “Ma oleksin eelistanud, et need filtrid ei oleks kunagi mu tuppa jõudnudki, oleks nad lihtsalt vähegi inimese moodi reageerinud!”


* * *

Pilt iseendast joonistub ikka välja võrdluses teisega.


Kui eestlane end Euroopa rahvaste perepildile asetab, siis joonistub välja takuste rõivastega sinisilmne tegelane, kes hoiab teistest veidi eemale, sest isiklik ruum on oluline. Kui teised lobisevad maast ja ilmast ja uurivad naabri onupoja tervise kohta, hoiab eestlane eemale – ta ei ole oma onupoegagi lapsest saadik näinud, saati tal siis võõraste sugulastega asja. Ja mis see üldse asjasse puutub? Kui töö juurde asutakse, teeb eestlane nõutu kiirelt ära, ja teeb hästi.


Konkreetsuses ja sirgjoonelisuses, mida tavateadmine peab Saksa trumpalaks, on Eesti ammu maailmameistriks saanud. Seaduste tõlgendamise üksühesus, mis seab juriidilise korrektsuse ülemaks sisulisest õigusemõistmisest ja võõrandab rahva riigist, on kõigest mündi üks, rohkem kritiseeritud pool. Tegelikult põhinevad nii maailmapoliitika kui ka kõik teised suured ja näivalt objektiivsed protsessid ikkagi inimestevahelistel suhetel – tahame seda tunnistada või mitte.


Ja need suhted on meie kandis hulga jäigemad ja jäisemad kui muus Euroopas.


Krampliku haljale oksale ronimise võistluse käigus oleme kaotamas oskust end igapäevaselt lõdvaks lasta. Individualismi võidukäigus on ka sugulaste ja/või naabrite ja kogukonna kaitse­võrk kadumas ja igapäevaelus jääb soojust väheks.


Nii ei tasu minu arvates üldse imestada, kui eestlased kaunilt kodumaalt massiliselt mujale pagevad. Ja räägivad, et elu on mujal. Ehk ei mõtlegi nad alati “elu” all kiiret-kerget rahasülemit, võivad mõelda ka pehmemaid-soojemaid inimsuhteid, vähem kramplikkust ja otselajatamist, rohkem lihtsust ja loovust.


Enamik eestlasi nii siin- kui sealpool armastab väga oma maad ja kultuuri, inimesi märksa vähem. Eestlust saab suurepäraselt ülal hoida ka mõnel muul maal elades, öelgu ranged rahvuslased mida tahes. Eesti mõtte ja keele tutvustamine teistes maailma paikades (mida suur osa mujale kolinutest kahtlemata iga päev teeb) on eestluse tugevnemise seisukohalt ehk väärtuslikumgi kui iga hinna eest siin vastu pidada, vahtida õhtust õhtusse emakeelseid telekanaleid, kommenteerida emakeelsetes portaalides tühiseid ­uudiseid ja üha kasvavat stressi armsa kodumaise alkoholi abil alla loputada.


Eesti on ilus maa, me oleme võimekas heade ideede ja tugeva töökultuuriga rahvus. Meil on omamoodi vahva huumor ja rasketel hetkedel oskame kokku hoida. Kui sellest krambist ka veel lahti saaks...