Inimene on oma ülearenenud aju kiuste põhiolemuselt loom, lõksus tsiviliseerituse õhukese kooriku all, individuaalsus surutud raamidesse karja mugavama eksistentsi nimel. Umbes sellisele tõdemusele, milles pole iseenesest küll suurt midagi uut ega huvitavat, on rajatud näitus, mis paistab silma pahurat puuriasukat meenutava meeleoluga: see on loomalikult jõuline, tõrges, ettearvamatu ja eemalehoidev. Huvitav ja teinekord meeldiv vaadata (näiteks John Higginsi kaunis ja melanhoolne floora-atlas, mille lehekülgedelt taimed “välja kasvavad”), aga liiga lähedale minna pole vist hea.


Peamiselt objektidest, installatsioonidest ja videotest koosneva näituse kuraatoripoolne saatesõna on silmatorkavalt mahukas, ent kontseptsioon hoiab väljapanekut koos siiski pigem formaalselt, loomaaeda simuleeriva, puuride, akvaariumide ja terraariumidega kujunduse kaudu, garneeringuks viirpapagoid ja piraajad. Suurt osa eksponaatidest annaks edukalt serveerida ka mitmesuguste muude pealkirjade all. Siiski ei võlgne näitus kogu mõjujõudu üksikeksponaatide huvitavusele: küsimus “kuidas näidatakse” on antud juhul olulisemgi kui “mida näidatakse”. Näib, et “Loomakari” on kujundatud sihilikult tülikaks, sel pole mingit soovi tulla vastu publiku huvidele või soovidele.


Nii on näitusel küll tavatult palju tühja pinda, ent samas ei ole suurt osa saatetekstis väljareklaamitud teostest tegelikult võimalik vaadelda. Maalid, fotod jt kahemõõtmelised teosed asuvad eraldatud ruumis, mida on võimalik näha vaid kaamerapildi kaudu. (Paralleel Eesti looduses juba üsna arvukaks kujunenud lindude-loomade pesasid jälgivate kaameratega on ilmne. Ühtlasi osutab kitsuke ja staatiline vaade sellele, kui vähe sellistest kaameratest tegelikult näeb.) Pildid on rangelt võttes “väljas” küll, kuid seda postmargisuuruste reproduktsioonide kujul, ja vähe sellest, needki on ilmselt kiuste ligipääsmatud ja vaadeldamatud, lebades läbisegi klaaskastis. Veel enam, vaataja lähenemisel paiskab õhujuga margid surnud akvaariumikala osavõtmatusega tsirkuleerima.


Tekkiv frustratsioon ja kummastus osatavad muidugi inimliku (või loomaliku?) nähatahtmise valikulist olemust, seda, kui paljudest asjadest, mida hästi näha on, tegelikult mööda vaadatakse.


Möödavaatamise vastu võitleb ­Jenni Juulia Wallinheimo, Soome invaõiguslasest kunstnik, kelle nutikas ja töömahukas väljapanek annab ­välja väikese personaalnäituse mõõdu. Wallinheimo looming on ühtaegu kutsuvalt magus, pehme, mänguline, feminiinne ja aistitavalt vihane, laetud protestist ebamugava nõutuse vastu, mida näib tundvat normidesse paremini mahtuvate eksemplaride vaikiv enamus “mittestandardsetega” kokku puutudes. Aga kes üldse on standardne?


Mõni teinegi näituse osalistest arutleb normatiivse käitumise üle, jäädvustades salamisi või avalikult piiridest üle astujaid, või neid, kes osutunud endalegi üllatuseks piiridest väljapoole pudenenuks.


Norralane Kjetil Kausland näiteks on filminud põrandaalustes võitlusklubides osalevaid mehi, kes paistavad olevat leidnud väljundi iseendas elavale loomale – ühiskondlike normide tõttu allasurutud agressiivsusele ja vägivaldsetele tungidele. Loore Emilie Raav demonstreerib vastukaaluks Kapo kiusatud globaliseerumisvastaste ja loomaõiguslaste n&au ml;itel, et siiralt õilsatest ideedest kantud katsed kutsuda üldsust üles meelt ja kombeid parandama tekitavad üle ootuste vaenuliku reaktsiooni: loomade õiguste edenemise asemel on tulemuseks hoopis loomaõiguslaste õiguste piiramine.