27.03.2009, 00:00
Animaalne antimagnetism
Publikule kujundlikult tülikas vaadata, kuid tööd samas mitmetähenduslikud, tõdeb Mari Laaniste “Loomakarja” näitusel.
Rahvusvaheline grupinäitus “Loomakari / Animal Collective”
Tallinna Kunstihoones kuni 12. aprillini. Kuraator Sandra Jõgeva,
kujundaja Tanel Saar.
Inimene on oma ülearenenud aju kiuste
põhiolemuselt loom, lõksus tsiviliseerituse õhukese
kooriku all, individuaalsus surutud raamidesse karja mugavama eksistentsi
nimel. Umbes sellisele tõdemusele, milles pole iseenesest küll
suurt midagi uut ega huvitavat, on rajatud näitus, mis paistab silma
pahurat puuriasukat meenutava meeleoluga: see on loomalikult jõuline,
tõrges, ettearvamatu ja eemalehoidev. Huvitav ja teinekord meeldiv
vaadata (näiteks John Higginsi kaunis ja melanhoolne floora-atlas, mille
lehekülgedelt taimed “välja kasvavad”), aga liiga
lähedale minna pole vist hea.
Peamiselt objektidest,
installatsioonidest ja videotest koosneva näituse kuraatoripoolne
saatesõna on silmatorkavalt mahukas, ent kontseptsioon hoiab
väljapanekut koos siiski pigem formaalselt, loomaaeda simuleeriva,
puuride, akvaariumide ja terraariumidega kujunduse kaudu, garneeringuks
viirpapagoid ja piraajad. Suurt osa eksponaatidest annaks edukalt serveerida ka
mitmesuguste muude pealkirjade all. Siiski ei võlgne näitus kogu
mõjujõudu üksikeksponaatide huvitavusele: küsimus
“kuidas näidatakse” on antud juhul olulisemgi kui “mida
näidatakse”. Näib, et “Loomakari” on kujundatud
sihilikult tülikaks, sel pole mingit soovi tulla vastu publiku huvidele
või soovidele.
Nii on näitusel küll tavatult palju
tühja pinda, ent samas ei ole suurt osa saatetekstis väljareklaamitud
teostest tegelikult võimalik vaadelda. Maalid, fotod jt
kahemõõtmelised teosed asuvad eraldatud ruumis, mida on
võimalik näha vaid kaamerapildi kaudu. (Paralleel Eesti looduses
juba üsna arvukaks kujunenud lindude-loomade pesasid jälgivate
kaameratega on ilmne. Ühtlasi osutab kitsuke ja staatiline vaade sellele,
kui vähe sellistest kaameratest tegelikult näeb.) Pildid on rangelt
võttes “väljas” küll, kuid seda postmargisuuruste
reproduktsioonide kujul, ja vähe sellest, needki on ilmselt kiuste
ligipääsmatud ja vaadeldamatud, lebades läbisegi klaaskastis.
Veel enam, vaataja lähenemisel paiskab õhujuga margid surnud
akvaariumikala osavõtmatusega tsirkuleerima.
Tekkiv
frustratsioon ja kummastus osatavad muidugi inimliku (või loomaliku?)
nähatahtmise valikulist olemust, seda, kui paljudest asjadest, mida
hästi näha on, tegelikult mööda vaadatakse.
Möödavaatamise vastu võitleb Jenni Juulia Wallinheimo,
Soome invaõiguslasest kunstnik, kelle nutikas ja töömahukas
väljapanek annab välja väikese personaalnäituse
mõõdu. Wallinheimo looming on ühtaegu kutsuvalt magus,
pehme, mänguline, feminiinne ja aistitavalt vihane, laetud protestist
ebamugava nõutuse vastu, mida näib tundvat normidesse paremini
mahtuvate eksemplaride vaikiv enamus “mittestandardsetega” kokku
puutudes. Aga kes üldse on standardne?
Mõni teinegi
näituse osalistest arutleb normatiivse käitumise üle,
jäädvustades salamisi või avalikult piiridest üle
astujaid, või neid, kes osutunud endalegi üllatuseks piiridest
väljapoole pudenenuks.
Norralane Kjetil Kausland näiteks
on filminud põrandaalustes võitlusklubides osalevaid mehi, kes
paistavad olevat leidnud väljundi iseendas elavale loomale –
ühiskondlike normide tõttu allasurutud agressiivsusele ja
vägivaldsetele tungidele. Loore Emilie Raav demonstreerib vastukaaluks
Kapo kiusatud globaliseerumisvastaste ja loomaõiguslaste n&au
ml;itel, et siiralt õilsatest ideedest kantud katsed kutsuda
üldsust üles meelt ja kombeid parandama tekitavad üle ootuste
vaenuliku reaktsiooni: loomade õiguste edenemise asemel on tulemuseks
hoopis loomaõiguslaste õiguste piiramine.