Karl Ristikivi “Päevaraamat 1957–1968”

Toimetaja Janika Kronberg. Varrak, 2008 (tegelikult 2009). 1112 lk.

Karl Ristikivi päevik on üks neid Eesti kirjanduslikke apokriivasid, mille avaldamist ma ise kõige enam olen oodanud. Nüüd on mahukas köide meie ees ja lugemisele valla. Esmalt rahustaksin neid, kes ei pea sellise intiimse dokumendi üllitamist heaks tooniks. Igaüks, kes päevaraamatuga lähemalt tutvub, mõistab, et see on läbimõeldud ettevõtmine, mis peab esmajoones silmas tulevasi lugejaid. Nii nagu autor kindla käega päevikut alustab (1.8.1957), nii ta selle veidi enam kui kümme aastat hiljem lõpetab (21.6.1969). Tõdedes vaid: “Kuna mul niikuinii tuleb kord see päevikupidamine lõpetada, teen seda täna.”

See kümnend oma elust, mida Ristikivi otsustab tulevaste põlvedega jagada, ei ole kindlasti juhuslik. Meenutame, et pärast “Hingede öö” ilmumist (1953) oli Ristikivi olnud pikalt loomingulises kriisis. Ta tõdeb poole päeviku peal ka ise, et alustas selle kirjutamist “üsna laine põhjast” (1.8.1962). Päevaraamat on tunnistajaks Ristikivi loomingulisele taassünnile.

See on aeg, mil ta mõtleb välja oma loometee ambitsioonikaima kava – kirjutada mitmeköiteline romaaniseeria Euroopa ajaloost, 13. sajandist tänapäevani välja (7.10.1958). Kogu tema ülejäänud elu saab olema pühendatud sellele ettevõtmisele.

Ristikivi päevaraamat on seega ennekõike tema loominguline labor, mis lubab meil kaasa elada uute ideede sünnile ja nende teostamisele. Romaane planeerib Ristikivi aga kaugelt enam, kui ta neid kirjutada suudab. Lugesin huvi pärast kokku, et päevikus on mainitud ligemale 20 teostamata jäänud romaani ideed. Lisaks viit rootsikeelset kriminaalromaani. Kuid mainitud on veel kirjutamata jäänud luuletusi, näidendeid, novelle ja koguni üht filmistsenaariumi.

Ent “Päevaraamat” on samuti Ristikivi hingepeegel. See on võimalus öelda veidigi südamelt ära seda, millele pole kuulajaid. Raamatu üks korduvmotiive on hirm üksinduse eest. Pärast hea sõbra Erik Laiu ootamatut surma 1961 kirjutab Ristikivi: “Kardan – mitte surma, vaid üksijäämist.” Igal aastal meenutab ta oma ema sünni- ja surmapäeva, tõdedes, et “pärast tema surma olen olnud üksi” (3.11.1961). Ristikivi ümbritsevad küll mitmed head pagulaskirjanikest sõbrad, talle pakuvad suurt tuge kontaktid 1960. aastal kohatud noorte Kreeka sõpradega, ent prevaleerima jääb ikkagi üksindusäng: “Aga ma mõtlesin sellele jälle, kui ma täna sain valmis 20. lehekülje. Mul pole seda kellelegi ette lugeda, kellegagi selle üle mõtteid vahetada. Ma ei saa sellest isegi kellegile rääkida” (9.1.1962).

Ristikivi on kahtlemata pessimistlik vaim. Üks näide tuhandest: “Jälle üks päev edasi pimeduse poole, kuigi väljas muutub nüüd järjest valgemaks. Aga tulevik muutub üha tumedamaks” (9.2.1964). Hinnanguliselt kuni kolmandiku päevikust võtab enda alla kurtmine teiste inimeste, töö ja tervise üle. Need võtab tabavalt kokku tõdemus päevaraamatu alguses: “Ja kui ma mõtlen, mida elu mulle on andnud. Ainult kõva leiba – kui ta enne seda mu hambad on välja löönud” (12.10.1957). Stressi ja depressiooni allikad võivad olla kõige ootamatumad: mõni telefonikõne, loetud leheuudis, tüli tööl, eelseisev reis jne. Niisiis vajab päeviku lugeja head närvi, et mitte ise masendusse langeda, kuigi mulle tundub, et poole raama tu peal omandab suur kurtmine omaette kvaliteedi, muutub helgeks ega häiri.

Päeviku pidamine on Ristikivile ka võimalus meenutada oma elu suuri murdepunkte. Neid loetleb ta terve rea, sageli täpsemalt seletamata, mis ühe või teise vihje taga peidus on. See annab päevaraamatule veidi salapärase mõõtme. Kõige enam kummitab Ristikivi varaseas eas kogetud kodutus ja rahatus. Iseloomulikult hüüatab ta: “Ah see mu lapsepõlve vaesus, mis mind nüüdki veel mälestustes piinab!” (14.2.1960). Kuid erinevalt paljudest teistest pagulastest ei paina teda kodumaaigatsus: “17 aastat tagasi lahkusin Eesti rannast. Kõige kurvem on see, et ma seda enam näha ei igatsegi” (26.11.1960). Lisades aasta hiljem: “Ma ei saa öelda, et ma seda eriti traagiliselt võtaksin, kõigi raskuste kiuste, mis mul on võõrana siin maal. Aga võõras olin ma juba sealgi.”

Lisaks kirjutamisele täidab Ristikivi oma päevi korralise tööga Rootsi haigekassas, intensiivse filmide vaatamisega kinos (neid koguneb kümne aasta peale kindlasti üle saja!), muusika ja raadio kuulamisega, pagulaste kirjanduselu jooksva korraldamisega, sõpradega suhtlemise ja – last, not least – reisidega. Reisib Ristikivi palju, keskmiselt kaks korda aastas – Kreekasse, Itaaliasse, Palestiinasse, Egiptusesse, Ameerikasse, Inglismaale jm.

Kuid üle kõige valutab ta ikkagi südant sellepärast, et välisilm ei taha temast midagi kuulda. Et tema romaane ei tõlgita ega avaldata teistes keeltes. Et keegi ei soovi kuulda, mida tal on maailmale öelda. “Mu vaesed lapsed, kellest keegi ei taha teada!” hüüatab ta nördinult oma romaanide peale (3.7.1964). Optimistlikum vaim ütleks, et vähemalt selles küsimuses võis autor mõnevõrra liialdada.