Inimestel ja ka tervetel kogukondadel on omadus salvestada ohud mällu, et neid edaspidi vältida ja ­ellu jääda. Pärast toidumürgitust tekib organismi vastikusre­fleks mürgituse põhjustanud toiduainete vastu, väike laps ei puutu tuld, kui ta korra kõrvetada on saanud...


Pronksiööga kaasnenud “tervisekahjustus” on täna tugevamalt mälus kui Tšernobõli katastroof, millest palju enam ei räägita. Aeg kustutab ohtude aegreast vähemtähtsad sündmused. Kui me koostame tänase aegrea, siis on see esmapilgul ehk veidi kummalinegi. Kõige tugevamini on eestlase mällu sööbinud 1941. ja 1949. aasta küüditamised, mis laastasid peaaegu kõiki Eesti perekondi; 9. märtsil tähistame me 1944. aasta märtsipommitamist ja täna lisame sinna aegritta ka pronksiöö.


See viimane on lihtsalt nii värske ja nii tugevasti mälus kinni. Küllap aeg kustutab kunagi sellegi sündmuse ohtude aegreast nii nagu ta kustutas Tšernobõli. Sest lõpuks pole ju pronksiöö võrreldav küüditamisega.


Lisaks väljakujunenud enesekaitserefleksidele võib aegade hämarusest leida ka pimedamaid seoseid: inimestel on hirm tundmatuse suhtes. Tundmatus on üks suurimaid loojaid – see on sünnitanud kollid pimedasse metsa, head vaimud puude sisse ja kurjad vaimud maa alla. Teadmatus sellest, mis toimub pimeduses, universumi lõputuses, on piiritu fantaasia ja mütoloogia allikas. Nii kummitab kuskil kodukäija või uitab akna taga külmking.


Ka Eesti kaks erikeelset kogukonda on teineteise jaoks suhteliselt tundmatud. Venekeelne elanikkond on eestikeelse jaoks tundmatu pime maa. Just sellest hämarast ja ähvardavast tundmatusest tuli ka Pronksiöö.


Me võime püüda mõista ka teist poolt ja tõdeda, et me rüvetasime nende püha sümbolit Aljošat ja riivasime nende eneseuhkust. Me käitume samasuguse tundmatusena nende jaoks. Küllap ei hakka nad kunagi mõistma, miks me peame Eesti leegionäre vabadusvõitlejaiks ja väidame, et 1940. ja 1944. aastal okupeeriti Eesti NSV Liidu poolt.


Põlvkonniti on teineteisemõistmine või ka soov teineteist mõista oluliselt erinev. Vanemad mäletavad, uuemad on unustanud. Paljude vanade jaoks on ­küüditamine reaalsus, samas kui noorte jaoks on see vaid memme-taadi poolt pajatatud müüt. Ka ­Tšernobõli katastroo­fis ei näe midagi isiklikku need, kes sündisid pärast 1986. aastat. Ses mõttes on pronksiöö ­esimene sündmus, mis teadvustab ka neile, et kuskil Kremli punaste müüride vahel valitseb Sauron, kurjuse kehastus, kes paneb liikuma tumedad väed, mis purustavad kõik, mis jääb teele. Pronksiöö osutas, et Eestis viibib kontingent, kes karjub valjuhäälselt “Rossija, Rossija” (“Sauron, Sauron”), kannab Vene lippe ja linte ning ründab kõige otsesemalt Eesti riiklust. Nii muutub pronksi­öö asetumine eespool nimetatud aegritta ühtäkki ka loogiliseks.


Öeldakse, et pronksiöö kaotas juba tekkinud usalduse kahe kogukonna vahel ja hävitas senised integratsiooni viljad. See on üks võimalus asju vaadata. On ka teine võimalus. On ju teada, et peremeesorganismi liigne tolerants võõrorganismide suhtes hävitab peremeesorganismi enda. Nii on ka rahvuste ja nende kultuuriga. Iga järgmine põlvkond ei mäleta enam, kuidas oli varem, või lihtsalt ei tunne vajadust selle varasema järele. Iga järgmine põlvkond on võõra suhtes oluliselt sallivam kui eelmine. Küllap on see loomulik ja paratamatu protsess. Täna õhkavad paljud ennesõjaaegse Eesti Wabariigi järele, umbes sellise järele nagu Gailiti “Toomas Nipernaadis”, ja kahetsevad, et niisugust Eestit ei tule enam kunagi. Küllap saab nii olema ka tulevikus: kunagi aastakümnete pärast on siinse maa pinnal hoopis üks teistsugune moodustis ja ka siis õhkavad tänased, siis juba vanaks saanud noored, et küll 21. sajandi algul oli Eestis tore aeg, riigikeel oli eesti keel ja isegi mõned külad olid veel alles.


Raske on hinnata, mis on 50 või 100 aasta pärast. Kas Eesti riik on üldse olemas, ja kui on, kas siin on üks või kaks riigikeelt, ja kui on üks, kas see on eesti või vene keel? Või hoopis mingi tundmatu pidžin?


Kokkuvõtlikult võiks ju siis öelda, et pronksiöö tugevdas neid reflekse, mis sunnivad rahvust alalhoidlikkusele, olgugi et selle hinnaks on süvenenud lõhe ja umbusaldus kahe kogukonna vahel.


Aga võib-olla on teatud ports umbusaldust ka tervendav? “Usalda, aga kontrolli,” ütleb üks tuntud kõnekäänd. Mõnevõrra tervendavalt võib see ju kehtida ka rahvussuhetes.