24.04.2009, 00:00
Pronksiöö mütoloogia
Nii Tšernobõli katastroof kui ka pronksiööd algasid 26.
aprillil, teine neist 21 aastat hiljem. Neil sündmustel ei ole otsest
seost, võib-olla ainult nii palju, et midagi on neil pistmist endise NSV
Liidu ja tänase Venemaaga. Küllap osutavad need ka Eesti
rahvatarkusele, et kõige suuremad ohud tulevad Idast.
Inimestel ja ka tervetel kogukondadel on omadus salvestada ohud mällu,
et neid edaspidi vältida ja ellu jääda. Pärast
toidumürgitust tekib organismi vastikusrefleks mürgituse
põhjustanud toiduainete vastu, väike laps ei puutu tuld, kui ta
korra kõrvetada on saanud...
Pronksiööga kaasnenud
“tervisekahjustus” on täna tugevamalt mälus kui
Tšernobõli katastroof, millest palju enam ei räägita.
Aeg kustutab ohtude aegreast vähemtähtsad sündmused. Kui me
koostame tänase aegrea, siis on see esmapilgul ehk veidi kummalinegi.
Kõige tugevamini on eestlase mällu sööbinud 1941. ja
1949. aasta küüditamised, mis laastasid peaaegu kõiki Eesti
perekondi; 9. märtsil tähistame me 1944. aasta märtsipommitamist
ja täna lisame sinna aegritta ka pronksiöö.
See
viimane on lihtsalt nii värske ja nii tugevasti mälus kinni.
Küllap aeg kustutab kunagi sellegi sündmuse ohtude aegreast nii nagu
ta kustutas Tšernobõli. Sest lõpuks pole ju
pronksiöö võrreldav küüditamisega.
Lisaks väljakujunenud enesekaitserefleksidele võib aegade
hämarusest leida ka pimedamaid seoseid: inimestel on hirm tundmatuse
suhtes. Tundmatus on üks suurimaid loojaid – see on sünnitanud
kollid pimedasse metsa, head vaimud puude sisse ja kurjad vaimud maa alla.
Teadmatus sellest, mis toimub pimeduses, universumi lõputuses, on
piiritu fantaasia ja mütoloogia allikas. Nii kummitab kuskil
kodukäija või uitab akna taga külmking.
Ka Eesti
kaks erikeelset kogukonda on teineteise jaoks suhteliselt tundmatud. Venekeelne
elanikkond on eestikeelse jaoks tundmatu pime maa. Just sellest hämarast
ja ähvardavast tundmatusest tuli ka Pronksiöö.
Me
võime püüda mõista ka teist poolt ja tõdeda, et
me rüvetasime nende püha sümbolit Aljošat ja riivasime
nende eneseuhkust. Me käitume samasuguse tundmatusena nende jaoks.
Küllap ei hakka nad kunagi mõistma, miks me peame Eesti
leegionäre vabadusvõitlejaiks ja väidame, et 1940. ja 1944.
aastal okupeeriti Eesti NSV Liidu poolt.
Põlvkonniti on
teineteisemõistmine või ka soov teineteist mõista
oluliselt erinev. Vanemad mäletavad, uuemad on unustanud. Paljude vanade
jaoks on küüditamine reaalsus, samas kui noorte jaoks on see
vaid memme-taadi poolt pajatatud müüt. Ka
Tšernobõli katastroofis ei näe midagi isiklikku
need, kes sündisid pärast 1986. aastat. Ses mõttes on
pronksiöö esimene sündmus, mis teadvustab ka neile, et
kuskil Kremli punaste müüride vahel valitseb Sauron, kurjuse
kehastus, kes paneb liikuma tumedad väed, mis purustavad kõik, mis
jääb teele. Pronksiöö osutas, et Eestis viibib kontingent,
kes karjub valjuhäälselt “Rossija, Rossija”
(“Sauron, Sauron”), kannab Vene lippe ja linte ning ründab
kõige otsesemalt Eesti riiklust. Nii muutub pronksiöö
asetumine eespool nimetatud aegritta ühtäkki ka loogiliseks.
Öeldakse, et pronksiöö kaotas juba tekkinud usalduse
kahe kogukonna vahel ja hävitas senised integratsiooni viljad. See on
üks võimalus asju vaadata. On ka teine võimalus. On ju
teada, et
peremeesorganismi liigne tolerants võõrorganismide suhtes
hävitab peremeesorganismi enda. Nii on ka rahvuste ja nende kultuuriga.
Iga järgmine põlvkond ei mäleta enam, kuidas oli varem,
või lihtsalt ei tunne vajadust selle varasema järele. Iga
järgmine põlvkond on võõra suhtes oluliselt sallivam
kui eelmine. Küllap on see loomulik ja paratamatu protsess. Täna
õhkavad paljud ennesõjaaegse Eesti Wabariigi järele, umbes
sellise järele nagu Gailiti “Toomas Nipernaadis”, ja
kahetsevad, et niisugust Eestit ei tule enam kunagi. Küllap saab nii olema
ka tulevikus: kunagi aastakümnete pärast on siinse maa pinnal hoopis
üks teistsugune moodustis ja ka siis õhkavad tänased, siis
juba vanaks saanud noored, et küll 21. sajandi algul oli Eestis tore aeg,
riigikeel oli eesti keel ja isegi mõned külad olid veel alles.
Raske on hinnata, mis on 50 või 100 aasta pärast. Kas Eesti
riik on üldse olemas, ja kui on, kas siin on üks või kaks
riigikeelt, ja kui on üks, kas see on eesti või vene keel?
Või hoopis mingi tundmatu pidžin?
Kokkuvõtlikult
võiks ju siis öelda, et pronksiöö tugevdas neid reflekse,
mis sunnivad rahvust alalhoidlikkusele, olgugi et selle hinnaks on
süvenenud lõhe ja umbusaldus kahe kogukonna vahel.
Aga
võib-olla on teatud ports umbusaldust ka tervendav? “Usalda, aga
kontrolli,” ütleb üks tuntud kõnekäänd.
Mõnevõrra tervendavalt võib see ju kehtida ka
rahvussuhetes.