Phil Spectori allakäik

Kristjan Ots vaatas kriminaalkroonikalikku dokumentaalfilmi legendaarne muusika­produtsent Phil Spectori juhtumist ja kohtus ka filmi režissööriga.

“Kas ta siis tegel’t tappis selle naise ära või ei?” küsib Areeni toimetaja Siim Nestor klubi Juuksur suitsunurgas, pärast seda kui olen andnud kiirülevaate põhjustest, miks ma otsustasin Amsterdami dokumentaalfilmifestivalilt Ekspressi pressikaardiga naastes mitte anda tavapärast ülevaadet festivalist, vaid kirjutada ainult ühest filmist, mis räägib muusikaprodutsent Phil Spectorist (õigemini Spector ise räägib seal enamiku ajast).

Asi ei ole selles, et ma teisi filme vaatama ei jõudnud. Viisteist filmi nelja päeva jooksul pole paha saak, kuigi jah, tegemist on ikkagi maailma suurima dokumentaalfilmide festivaliga, millel linastus kokku oma 3000 filmi.

“The Agony and Ecstasy of Phil Spectori” (USA, 2008) linastusel Amsterdamis, Tuschinski kinoteatris, esitati režissöör Vikram Jayantile seesama küsimus – kas Spector tegelikult tappis selle naise? Nagu väga heade küsimustega tihti on, pole sellele just lihtne vastata. Dokumentaalfilm on kihiline ja esmapilgul jätab mulje, et selle tootmisel ei ole üldse silmas peetud festivalipublikut, vaid Crime Channeli (ehk maakeeli kriminaalkroonika) vaatajaskonda. Film algab kohtuistungi videosalvestistega, kus all jooksevad ingliskeelsed subtiitrid. Oma sissejuhatuses soovitas režissöör neile mitte tähelepanu pöörata, kuna tegemist pidi olema puhtjuriidilise juraga. Lugema hakates selgub, et päris nii see küll pole. Tekst on teravmeelne ja kohati päris naljakas. Nii et huumorimeel tuleks välja lülitada, et neist kummalistest subtiitritest mitte midagi välja lugeda peale hoiatuste stiilis “võimalikud sarnasused tegelike isikutega on juhuslikud...” ja “filmi tegijad ei saa kanda vastustust võimalike süüdistuste korral kohtuistungi mõjutamises”. Muidugi ei maksa huumorimeelt välja lülitada (isegi, kui see oleks võimalik). Mäletan, et režissööri viimased sõnad filmi sissejuhatuseks olid: “If you don’t laugh hard enough, Phil Spector will go to jail!”

Phil Spector on maadelnud mõrvasüüdistusega alates 2003. aastast, kui tema Hollywoodi villast leiti Lana Clarksoni laip. Juhukülalisena majas viibinud naist oli tulistatud suhu. “I think I killed somebody,” oli Spectori esimene kommentaar juhtunule. Hiljem kohtus väitis ta, et öeldut ei saa võtta sõna-sõnalt. Talle esitatud süüdistuste tõrjumi­seks palkas Spector muuseas ka legendaarse naisetapja, O. J. Simpsoni, kaitsja. Kohtuasja esimesel läbivaatamisel 2007. aastal ei jõudnud vandekohus mõrvasüüdistuses üksmeelele. Asja uuel läbivaatamisel peavad vandekohtunikud lisaks kaaluma süüdistust tahtmatus tapmises, mille eest ­Spectorit ootab kaks kuni neli aastat vanglat.

­Süüaluse enda versiooni järgi leidis tema majas aset õnnetu enesetapp. Mis seal täpselt ­toimus, seda ei saa me ilmselt kunagi teada, kuid tuvastatud on, et tapariistaks oli Spectori püstol. Lisaks on teada, et mees on eluaeg armastanud püstoliga vehkida.

Meedia kajastas Spectori case’i isukalt ja pole ka ime, selles loos on olemas kõik vajalikud komponendid – kuulsus, seks, veri, surm ja allakäik.

Režissöör Vikram Jayanti, kes saatis Spectorit varjuna tema kohtuasja esimesel läbivaatamisel, on tunnustatud dokumentaalfilmitegija. Läbi objektiivi on talle pakkunud huvi sellised suurkujud nagu Abraham Lincoln, Muhammad Ali, James Ellroy ja Garri Kasparov. Lisaks on Jayanti vändanud valgustavaid dokumentaale mitmesugustest põnevatest kultuurinähtustest, nagu seksisõltuvus (“I Am a Sex Addict”, 1993), jõulurahu (&ld quo;The Christmas Truce”, 2002) ja Oscarite köögipool (“The Golden Globes: Hollywood’s Dirty Little Secret”, 2003). Eesti vaatajale tuleb ehk tuttav ette “Estonia Dreams of Eurovision!” Eesti 2004. aasta eurovisioonihullusest, kus tähelepanuväärsetes rollides teevad kaasa Eda-Ines Etti, Tanel ja Gerli Padar ja Mart Sander. Filmi produtseeris Jayanti.

Spector pälvis Jayanti huvi kui geniaalne muusikaprodutsent ja helilooja, mees “teiselt planeedilt”.

Režissöör kinnitas rahva ees, käsi südamel, et film ei ole mõrvast. Publik ei jäänud sellise seletusega päris rahule. Ja mis siin imestada – kriminaalkroonika vaatepunktist on Spector ideaalne kahtlusalune, allakäinud popstaar ja iseenesestmõistetavalt naisetapja. Kontrasti nende kahe nägemuse vahel võibki pidada selle dokumentaalfilmi objektiks.

Spectoril on hämmastav erisuhe tõe ja tegelikkusega. Ta räägib elavalt, aga hoogu sattudes teeb ilaeritus sõnaeristusvõimega 1 : 0, nii et paljust ei saa lihtsalt aru. See sobib muidu hästi vanamehe naljakalt tõmbleva näoga, millest vaatavad vastu klaasistunud silmad. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Spector teeb oma usutluses rea üllatavaid avaldusi. Robert De Niro võlgneb talle oma karjääri, biitlite “The Long And Winding Road” oli algul masendav farss ja võttis ilmet alles siis, kui Spector selle produtseeris.

Spector praalib, nii et vähe pole, aga tõsi on see, et ta produtseeris biitleid (album “Let It Be”) ja Lennonit (“Imagine”), samuti varast Tina Turnerit ja hilist Ramonesi. Ja oli seejuures ka ise suurepärane helilooja, millele dokumntaalfilmi soundtrack pakub ohtralt tõendusmaterjali. Phil Spectori suurimaks panuseks popmuusika ajaloos peetakse “heliseina” (wall of sound), mis oli helisalvestuse alal viimane kõva sõna enne stereot. Lisaks Spectori enda artistidele on heliseina kasutanud näiteks The ­Beach Boys, ABBA ja Cocteau Twins, aga ka näiteks Sex Pistolsi “Anarchy In The UK” võlgneb oma saundi Spectorile.

Näete, siin valge klaveri taga istus Lennon, siin pani pidu The Ramones... Spector ei salga, et tunneb ennast täisväärtusliku liikmena muusikaajaloo suurkujude reas, kõrvuti Mozarti ja Bachiga.

Piinatud geenius, keda kaasaegsed ei armasta. Samal ajal on sellised tegelased nagu Bill Cosby ja Bob Dylan omandanud doktorikraadi, George Martin ja Paul McCartney on tõstetud aadliseisusse ja isegi Buddy Hollyle pühendati postmark (Spector: “I love him, but he only lived three years in rock’n’roll.”). Oma protsessi seletab Spector sellega, et on langenud Hollywoodis ebasoosingusse: “If they like you, they don’t prosecute you.” Hollywood on täis pedofiile, naisetapjaid ja narkomaane, aga süüdistus tabab temasuguseid, kes ei sobi seltskonda.

Kohe ei teagi, mida uskuda. Ja ehk pole vajagi.

Vastuseks küsimusele, mis siis saab, kui ta ikkagi kinni pannakse, pomiseb Spector heatujuliselt: “Siis ma istun koos mõne kahemeetrise tölliga ja temast saab mu mees.”

Phil Spector (68) mõisteti Los Angeleses läinud nädalal 13. aprillil süüdi teise astme mõrvas. Lisaks tapmisele tuleb tal karistust kanda tulirelva kasutamise eest ning tõenäoliselt tuleb tal vangis istuda vähemalt 18 aastat.

Süüdistajate sõnul on külmavereline “vene ruleti” mängimine üks Phil Spectori ebainimlikest hobidest ning B-filmide näitleja Lana Clarkson olevat juba viies daam, kellega Spector julma mängu ette võttis ja mis sel korral kõige traagilisemalt lõppes.

Rock-mütoloogiasse kuuluvad ka legendid, kuidas Phil Spector on püstolist sihtinud ja ähvardanud temaga koos stuudios töötanud John Lennonit ja rock-ansamblit The Ramones.