Kuldne kommunikatsioon
Üks mu gruusia sõber kohtus aastaid tagasi vanamehega, kes oli
1940. aastatel töötanud Stalini turvamehena Suhhumi lähistel
asunud datshas. Stalin suvatses datshasse ilmuda küll vaid 3-4 korda
aastas, ent kolmkümmend turvameest olid palgal aastaringi. Suur juht ja
õpetaja armastas päeval magada ja öösel elada, jalutades
pimeduse varjus mööda lopsakat aeda. Aegajalt pidi ta mõistagi
rahuldama oma loomulikke vajadusi, ning nõnda juhtuski, et
põõsastesse peitunud turvameestest jäi keegi Stalini kuldse
nire alla. See ei olnud aga midagi häbiväärset – suisa
vastupidi! Veel pool sajandit hiljem oli too gruusia vanaonu siiralt pettunud,
et ei saanud omal ajal tunda jumalikku juga; et õnn temale ei
naeratanud....
Tänase Eesti fenomen (või Nokia?) on aga
virtuaalne niristamine – ja mitte bossilt alluvatele, vaid alt üles,
pööblilt liidrile või anonüümselt
põõsasse peitunult ees- ja isanimega kõnelevale
arvamusavaldajale. Just katkematu kommentaaride vool on Eestis kaotanud piiri
kvaliteet- ja kõmumeedia vahel – mõlemad on ühtmoodi
kusekollased. Kas keegi kujutaks ette autori kallal ilkumist Le Monde'i,
Spiegeli või London Timesi veebikülgedel? Meie
“kvaliteetmeedias” on see aga nii tavaline, et muutunud
“defaultiks” – aktsepteeritud kaasnähtuseks, mille
üle ei viitsita enam isegi vaielda. Iseasi, kas taoline kollase peekri
kultus ka mingeid muid väärtusi loob, lisaks klikkide kasvule ja
devalveerunud sõnavabaduse säilitamisele. Ja kas keegi tulevikus
kahetseb, et tervistava saju alla ei jäänud.