Käik kriisiaegsele Uus-Inglismaale

Parimate rannakarpide, austrite ja merivähkide kodus – USA idarannikul, Martha’s Vineyardil – vaatas hilistalvel ringi Toomas Mikkor.

Reisi New Englandi ehk Uus-Inglismaale saab alustatud Roomast. Sihtkoht on Boston, üks Uus-Inglismaa tähtsamaid õhuväravaid.

Enne lennukisse minekut toksitakse kõikide reisijate passiandmed mingisse isevärki arvutisse.

Eesti passi nähes muutub kivinäoline ametnik murelikuks ja kahtlevaks. Kas hakkab pihta? Aga ei.

Tema kutse peale kohale saabunud ülemus noogutab passi nähes rahulolevalt. Lennureis võib alata!

Lend algab paljutõotavalt. Umbes kolmsada inimest mahutavas Airbusis on ehk vaid nelikümmend reisijat! Kas üleilmne majanduskriis on tõesti omadega nii kaugel? Reisijad kasutavad juhust ja varsti on igaühel oma privaatne diivan, kõik magavad põiki üle nelja istme.

Lennukis on terveid sektoreid, kus pole hingelistki. Milline šanss ­Mile High klubiga liitumiseks, on viimane mõte enne uinumist.

Boston on esmapilgul hall ja ilmetu. Lennukiaknast paistev ookean on talviselt ebasõbralik.

Tolliametnik uurib, kuidas on lood teispool ookeani. Kui kuuleb, et seal on samasugune nutulaul nagu ilmselt siingi, siis ütleb ta solvunult, et on kuulnud, et vana maailm süüdistavat tekkinud kaoses just neid, ameeriklasi.

Bostonis on krõbe külm, oma -15 kraadi Celsiust. Tee viib edasi Cape ­Codile, et minna praamiga rikaste paradiisi – Martha’s Vineyardile. Rendiauto asemel saab võetud liinibuss. Seda mitte ainult kokkuhoiu tõttu, vaid nii on igati otstarbekam: buss läheb terminali eest otse praami kõrvale.

Jäävad ära tülikad praamipiletite broneerimised ja tasulised parklad. Ja saarel saad talvel auto niisama. Vineyard on siis inimestest pooltühi ja igaühel seisab õues paar-kolm kevadet ootavat klonkerit. Omanikul hea meel, kui keegi neid talvel käivitab ja sõidutab, tuleb kevadel vähem üllatusi (Kohvri toimetus ei oska autori sellise väite osas seisukohta võtta – Toim).

Talvine buss on pooltühi nagu alati. Sama on ka praam, paar aastat tagasi liinile tulnud suur uhke Island ­Home. Praamipuhveti valik on sama, olenemata sellest, kas laev on uus või vana, aastaarvuks 1999 või 2009. See on hea, sest see tähendab, et saad endale topsi kuuma new england clam chowder’it – paksu maitsvat molluskisuppi, mis on ­Cape Codi ja siinsete saarte visiitkaardiks.

Vineyardi sadamakaile vastu tulnud taksodest saab kliendi vaid üks. Ülejäänud reisijail on parklas auto või on keegi vastu tulnud. Või lähevad nad sihtkohta jala.

Järgmisel hommikul krõbe külm jätkub. Päev algab päikesetõusuga Oak Bluffsi rannal. Tulipunane päikeseketas tõuseb tüünest pronksikarva ookeanist.

Edgatowni Dock Streetis,  kõige kallimas linnajaos, otse sadamas, asub saare üks vanimaid ja lihtsamaid söögikohti. Oma lihtsuses ja armetuses on ta siin täielik eksootika ning seetõttu nii kohalike kui ka turistide seas väga populaar­ne. Suvel avatakse ta kell 5.30, mis tähendab, et siit astuvad läbi kalamehed ja mereleminejad (teise laine moodustavad maalrid, ehitajad ja puusepad). Kokaks on pikk kõhetu ja sõnaaher Don, kel aastaid ehk 60 ringis. Kaabulott peas ja pikk põll ees, praeb ta kuumplaadil mune, peekonit, sinki ja keedukartuleid, topib rösterisse saia ning määrib neile hiljem võid. Ettekandja, umbes neljakümnendates täispuhutud välimuse ja olemisega naisterahvas, kallab kohvi ning võtab vastu tellimusi ja raha. Siin on kõik endine.

Endised ei ole asjad Vineyardi South Beachil. Just paigas, kus Spielberg filmis oma “Jawsi” algustiitrite eelsed kaadrid, on kad unud suur tükk rannaäärset düüni. Erosiooni on püütud aeglustada liiva pikitud suurte graniidilahmakatega. Aga mis läind, see läind. Paigas, kus filmihai hammustas ära suure tüki noorest naisest, on nüüd ookean ära hammustanud suure tüki randa.

Laguuni äärde tuleb austrifarmer Jack. Vaatab ilma ja veendub, et veele minekuks on külm liiga krõbe. Homseks lubab aga sula ja siis on tänu läbi läinud pargasele pääs austrite juurde vaba.

Jack räägib, et käesoleval talvel müüb ta austreid ligi kolmandiku vähem kui mullu:  inimesed tõmbavad püksirihma koomale. Aga oma tuleviku pärast ta ei muretse. Ütleb, et tarvitseks näha veidikese vaeva ja ta võiks toodangu kahekordistada. Vineyardi külma ja soolase vee austrid olevat nii nõutud kaup, vaja vaid mõni uus turg sisse sööta. Tema, va laisk, aga müüvat oma molluskeid vaid kodusaarel.

Edasi lähebki sõit Vineyard Haveni kalapoodi. Kes pole Ameerikas (ega ka mõnes muus arenenud riigis) kalapoes käinud, see võiks seda kindlasti teha. Siinne kalapood ei meenuta õudusfilmi rekvisiitide ladu, kus on rivis kohutavalt moondunud lõustadega haisvad elukad. Lõhna pole üldse ja jääga täidetud liudadel laiutavad eri kalade fileed või ristlõiked. Siin on täna tuuni, mõõkkala, turska, paltust ja veel mitmeid teisi, kellele maakeelset nime ei oska anda. Mõõkkala juures on selgitav silt, et harpuunitud. See andvat kalale väärtust juurde. Harpuunitud mõõkkala tulevat müüa iseäranis kiiresti, sest kole tapariist jätvat kalasse suure augu, millest pisielajad sisse ronivad ja kala määndama hakkavad. Peale kala on siin veel mitmes suuruses krevetti. Ainult mitte sellist kribu, mida eestlane kodunt saada võib. Pisemad on nii umbes pöidlajämedused, suurimad kanakoiva mõõtu. Ja muidugi on siin lisaks kohalike kalurite püütud elusatele vähkidele, merekarpidele ja sinitigudele ka äsja kohatud Jacki kasvatatud austrid.

Pood ise on inimtühi, kui müüjaid mitte arvestada. Astub sisse keegi tavakunde ja viskab nalja olematu rahvahulga üle. Üks müüja soovitab tal selle peale järjekorranumbri võtta.

Kuna takeout’i lett on talveks kinni pandud, siis jääb kalapoe kuulus ­lobster bisque ehk vähisupp söömata. Kaks ja pool tosinat elusat merekarpi koos sama hulga farmiaustritega lähevad kokku maksma veidi alla 50 dollari.

Nüüd viib teekond State Beachile. Oma nime on ta saanud mõnemiiliselt state road’ilt ehk siis jupikeselt osariigi tähtsusega maanteelt, mis siia Hiiumaast väiksemale saarele eksinud. ­State Beachil käib mingi suurem müttamine. Isegi kohalikud ei saa aru, kas laiendatakse maanteesilda või mida siin tehakse. Hiigelsuur kraana, millise rendihinnaks teatakse olevat 3000 dollarit päev, seisvat siin juba teist kuud, ilma et oleks lillegi liigutanud. Selline priiskamine olevat jõukohane vaid neile, kes liigutavad maksumaksjate raha.

Lõunat saab söödud koos kohaliku kirikhärra, katoliku preestri Mike’iga. Ta tellib endale Caesari salatit, see on ta tavaline lõunasöök. Aga kui tema lauanaaber jääb oma pipraste kanatiibade rohkusega jänni, siis aitab meeleldi.

Kirikhärra kriisi üle ei kurda. Inimesed sünnivad, lähevad paari ja surevad endises tempos. Ka oma isiklikud asjad olla tal joones. Paar aastat tagasi soetatud mootorpurilennukist olevat maksta vaid viimased 8000 dollarit, siis pole enam võlga. Ainult ajapuudus olevat hull. Oma kuuma õhupalliga polevat ta juba mitmel aastal lennanud ja ka Harley jaoks polevat aega, sest suved olla eriti pingelised.

Saarel resideeruv lennukijuppide ärimees John aga hõõrub lausa käsi. Tema spetsialiteet ongi majanduslangus. Mida suurem, seda parem. Siis minevat kaubaks palju tarvitatud tagavaraosi ja nende turgu John tunneb hästi. Samas tunneb ta kaasa neile, kes hoiavad peos hulka kinnisvara ja aktsiaid. Suur hulk selle väärtusest on haihtunud.

Õhtul saab mindud The Ritz Cafesse. Nimi on eksitav. Oak Bluffsi linnakese The Ritz Cafe on paik, kus näeb tõelisi värve. Inimesi sellistena, nagu nad on, mitte sellistena, nagu nad tahaksid olla. Siin on puusepad, maalrid, ehitajad ja muu kirju seltskond, otse töölt tulnud ja tööriietes.

Kuigi on nädalavahetus, on siin täna väga vaikne. Ei ole blues’i-bändi ega rahvamassi. Üksikud tegelased leti ­ääres oma õlut või napsu võtmas ja paar meest piljardit toksimas.

Aga see on veebruaris üsna tavaline. Ei viitsi leti äärde minna, et küsida, kas eelmisel nädalavahetusel oli kõva mürgel, et täna nii vaikne on.

Talviselt uniselt Vineyardilt saab mindud Uus-Inglismaa vilkaima eluga osariiki – Connecticutti. Sõites ringi Avoni, Farmingtoni, Bristoli ja teiste linnade ostukeskustes, on siginat-saginat igal pool. Wal Marti ja Marshallsi ees on lausa tegu, et leida parkimiskohta.

Majanduskriisi oli küll kuulda ja näha, aga ainult meedias ja kõnes. Tänavapildis veel mitte.

Ka lend Uus-Inglismaalt tagasi vanasse maailma ei ole enam nii muinasjutuline kui tulek. Lennuk on puupüsti täis, nagu oleks priipileteid jagatud.