Kaadrisse ilmus mikrofonilaadse soenguga mustanahaline mees ja teatas pisut nukker-kahetseval toonil, et järgnev lugu on Casablanca Driverist ja et see lugu on täiesti mõttetu. Mu jaoks tundus selline hakatus paljutõotav ja ma ei pidanud pettuma. Sain hoopis ühe viimase aja suurema filmielamuse teleekraani vahendusel. No näete – teinekord on ikka kasu ka, kui oled uimane ja aeglane ning aparaati niisama uisapäisa välja ei lülita.


Püüan siinkohal anda lugejale filmist lühidalt aimu. “Casablan­ca Driver” on üles võetud võltsdokumentaalfilmi laadis – lugu jutustavad nimitegelase kaaskondsed “intervjueeritavatena” ja see nimitegelane oli väidetavalt maailma halvim poksija. Casablanca Driveri kaunis blond abikaasa meenutab: “Mitte keegi ei saanud temast õieti aru. Loosung, mida ta pidevalt korrutas, oli “Todo mach!”. See pidi vist tähendama, et kõik toimib, kõik on okei.”


Lastekodulapsest Casablanca rääkiski enamasti mingis arusaamatus keeles – mõned arvasid, et ta on pärit kusagilt ­Aasiast, mõned pidasid teda eskimoks. Tihti ei teinud ta vahet uksel ja seinal ning see oli üks tema probleemide paljudest põhjustest. Mu meelest oli ta ühtaegu autist ja autsaider. Samas andunud hobisportlane.


Driveri unistuseks oli poksida tollase maailmameistriga, mis tal erilise asjaajamise ja pöörase juhuste kokkulangemiste tõttu ka õnnestus. Casablanca oli selleks matšiks oma võimete kohaselt nii vaimselt kui füüsiliselt tõsiselt ette valmistunud, kuid paraku lõi maailmameister ta juba esimeses raundis kogemata surnuks.


Film oli pilgeni täis hullumeelset koomikat, aga samas mõtlemapanev – kas autistist ja autsaiderist “maailma halvim poksija” jõudis oma unistuste täitumiseni? Võib-olla jõudis, hoolimata sellest, et ta kohe ka surnuks löödi. Enne kurioosset matši oli Casablanca Driver kogunud hordide kaup fänne, olgugi et kogu ta ettevõtmine oli eelkõige absurdne, pani ta inimesed endasse uskuma.


Mulle jäi filmist tunne, et absurdi nimel pingutamises võib olla ka midagi ilusat. Ja see tunne tundub päris ilus olevat.