Amélie Nothomb “Armastuse sõda”

Tõlkinud Helle Michelson. Varrak, 2009. 120 lk.

Amélie Nothomb on Belgia kirjanik, kes kirjutab igal aastal üks või kaks õhukest õhulist raamatut ja rõõmustab nii oma andunud prantsuskeelset austajaskonda. Teistesse keeltesse jõuab vaid osa ta raamatud, viiteajaga, ja ega nii hõrk-isikliku keelekasutuse puhul jõua tõlgetesse ka kõik nüansid. Kuigi eesti tõlkijaile tuleb kolme senise eestinduse eest tõega au anda.

Õhulisus ei tähenda Nothomb’i puhul kergeid lugemisampse – ta mõtisklused on rafineeritud, ootamatud ja nõuavad keskendumist. Süžeed, selle romaani puhul diplomaatide laste sõjamängud Hiina getos, vürtsitab Nothomb’ile eriomane maailmanägemise viis.

Paljud kirjanikud kirjutavad piinlikult isiklikke fakte oma elust maha ja eitavad seda hiljem ägedalt. Nothomb’i puhul on vastupidi – “Armastuse sõda” kuulub ta autobiograafilisse seeriasse. Esimese osa, “Jumala lapsepõlv” (Varrak, 2004), jutustaja oli väike Amélie sünnist kolmanda eluaastani, tegevuspaigaks Jaapan. Belgia diplomaatide lapsena kolis ta viieaastaselt Pekingisse ja “Armastuse sõda” toimubki Pekingi diplomaatide suletud linnakus, jutustajaks 5–7aastane Amélie.

“Jumala lapsepõlve” jutustaja minapilt oli nii kangekaelselt enesekeskne, et kriitikud meil ja mujal on seda pahaks pannud (näiteks Kärt Hellerma nimetas säärast egotsentrismi jultunuks, paatoslikuks ja üksjagu irooniliseks, Sirp 16.9.2005). Aga kui hoolega meenutada, mis vanuses on minajutustaja (0–3), ja võtta kõrvale lapse arengupsühholoogia õpik, siis mina pigem kiidaks Nothomb’i leidlikkuse eest, millega ta lapse arengufaase ja maailmaga kontakti võtmise valulikkust kirjeldab.

“Armastuse sõja” väike Amélie läbib uusi faase, maailma keskpunkt avaldub esimest korda temast väljaspool (imekaunis Elenas). Valusalt õpib ta armastuse julma loogikat ja enesekesksusest loobumise keerukat kunsti. Nothomb’i raamatud ei ole mingid lastekad, jutustaja analüüsioskus on märksa vahedam, kui isegi imelapselt eeldaks, lisaks on autor avalikult põiminud teksti hilisemaid mõjusid (Wittgenstein jne). Ometi on lisaks indiviidi maailmapildi tekkeloole siin mõndagi lastele igiomast – näiteks värvikalt kirjeldatud ”Kärbeste jumalatki” varju jättev julmus. Kui kontekstiks (suurte-ilmaks) on Kultuurirevolutsiooni aegne Hiina, kus ka diplomaatidel pole vähematki aimu, mis riigis toimub, ja kui Teine maailmasõda on jätkuvalt õhus, siis ei tasu laste julmade mängude üle imestada. Ida-Saksa laste uriinivanni kastmine ja nende peale oksendamine on ju tegelikult tühi-tähi võrreldes 20. sajandi muude seikadega, kas pole?