Kui harilikult paigutavad korraldajad paremad filmid festivali teise poolde, siis tänavu oli seda välditud. Vahest sellepärast, et hoida ära ajakirjanduse harilikku hala "tänavuste filmide kehvast valikust".

Juba kolmandaks filmiks oli 1992 Kuldse Palmioksa võitja austraallanna Jane Campioni armastusfilm ­"Hele täht" - rafineeritult tundeid eritlev, ajastu- ja eriti kostüümitruu, suurepärase duetiga armastuslugu 23aastase inglise luuletaja John Keatsi kiindumusest 18aastasesse neidu. See sai filmiajakirja Screen International päevaajakirja kümnelt kriitikult kohe kõrgeima hinde ja kogus neilt kokku 33 punkti.

Seejärel tuli kohe otsa prantsuse "Prohvet" - 150minutine tõetruult mõjuv vanglalugu siin maailmas täiesti üksikust kirjaoskamatust araabia päritolu noormehest, kes kuueaastase karistuse ajal väga karmis miljöös isiksuseks kasvab ja ennast kuritegelikus maailmas kehtestab, araabia ja Korsika maffia vahel laveerides. Elutruu mäng peaosaliselt Tahar ­Rahimalt. Screen Internationali kriitikutelt 34 punkti.

Hispaanlase Pedro Almodóvari "Katkirebitud embused", ülivilunult lavastatud melodraama film noir'i laadis ühe filmirežissööri traagiliselt lõppenud armusuhtest (naispeaosas ­Penélope Cruz) meeldis kindlasti Almodóvari fännidele, kuid oli tunda, et see kuulus lavastaja hakkab ennast kordama ja juba on tunda maneerlikkust. Kriitikud olid aga ootamatult helded: 32 punkti.


Siis tuli austerlase Michael ­Haneke "Valge lint", millele kriitikud andsid võrdselt "Särava tähega" kokku 33 punkti. Põhja-Saksamaa kooliõpetaja jutustab Esimese maailmasõja eelõhtul alevis toimunust. Ligi kahe ja poole tunnises mustvalges filmis hargneb lahti üksikasjalik põimik ­saksa külaühiskonna rangest reglementeeritusest, silmakirjalikkusest ja ratsiona­liseeritud julmustest, ­mille ohvriks langevad ennekõike naised ja lapsed. ­Otsesed julmused jäävad küll kaadri taha ja kuritööde ­toimepanijad tundmatuks, kuid Haneke oskab hoida pinget ja luua allhoovusi. Võib arvata, et laste omavahelistele julmadele suhetele viidates peab ta silmas ka seda, mida paarkümmend aastat hiljem sellises keskkonnas üleskasvanud inimesed Saksamaal toime panid. Kui Haneke oma esimestes filmides nõuab, et vaatajal oleks äärmiselt ebamugav, siis nüüd, 67aastaselt, ei õhuta ta enam otsest jäletust ekraanil toimepandava suhtes.

Ta on saanud endale mantlipärija. Filipiinide lavastaja Brilliante ­Mendoza taotleb oma filmis "Kinatay" lausa provokatiivselt, et hakkaksime tundma vastikust vägivalla vastu. Ta filmib ajamõõtmeis üks-ühele ja ilma estetiseerimata vägivaldset tapastseeni, kus neiu vägistatakse, lõigatakse matšeetega tükkideks. Väljakutsuv film, mis ju küll annab edasi päevase ja öise Manila atmosfääri.

Kriitikud hindasid seda madalaimalt. 12 punkti 40st.

Lars von Trieri "Antikristus" oli omaette oopus. Kui kriitikud seda vähe hindasid (16 punkti 40st), siis võis selle põhjuseks olla nii lavastaja rõhutatud põlgus vaataja vastu, viimasel piiril eksalteeritud enesekiitmine, aga kindlasti mitte viimasena ka see, et virtuoosselt filmitud ja filosoofiliste pretensioonidega esitatud pilt ei kandnud välja taotletud abstraktsioone. Süžee on selline.

Abielupaar (­Willem ­Defoe ja Charlotte Gainsbourg) tegeleb coitus'ega ja laps kukub sel ajal lahtisest aknast alla. Naine langeb depressiooni ja mees üritab teda ravida. Asjatult. Isegi õudusfilmide režissöörid pole seni avastanud, et hullunud naine võib mehe jala läbi puurida ja jala külge kinnitada käiakivi. Ning siis oma kliitori ära lõigata. Selle peale teeb metsas suu lahti rebane ja kinnitab: "Loodus on kaos!"


Von Trier pühendab filmi ­Tarkovskile. Ilmselt on "Antikristus" von Trierile sama pihtimuslik kui "Peegel" või "Ohverdus" Tarkovskile. Kuid Trieri kujundid ei kanna neisse mõeldud mõtte- ja tundelaenguid, Tarkovski omad aga kannavad. Oikumeeniline žürii pidas vajalikuks filmile anda "antiauhind", mida festivali direktor Thierry Fremaux kohe vastustas, nimetades otsust "naeruväärseks ja peaaegu et üleskutseks tsensuurile".


Jätkub järgmises Areenis

62. Cannes’i filmifestivali auhinnad
  • Kuldne Palmioks “Valge lint”, Michael Haneke, Saksamaa/Prantsusmaa/Austria/Itaalia
  • Grand Prix “Prohvet”, Jacques Audiard, Prantsusmaa
  • Elutöö auhind Alain Resnais “Metsik rohi”, Prantsusmaa
  • Režissöör Brillante Mendoza, “Kinatay”, Prantsusmaa/Filipiinid
  • Žürii auhind ex aequo “Kalatiik”, Andrea ­Arnold, Suurbritannia ja “Janu”, Park Chan-wook, Lõuna-Korea/USA
  • Näitleja Christoph Waltz ­“Vääritud tõprad”, USA/Saksamaa
  • Näitlejatar Charlotte ­Gainsbourg “Antikristus”, Taani/Saksa­maa/Prantsusmaa/Rootsi/Itaalia/Poola
  • Stsenaarium Mei Feng, “Kevade­palavik”, Hongkong/Prantsusmaa
  • FIPRESCI auhind “Valge pael”