Uku Uusbergi “Pea
vahetus”, NO82
Ikka veel noore Eesti üheks omapäraks
on tunduvalt lihtsam läbilöögivõimalus kui näiteks
sajanditepikkuse kultuurikihiga Vanas Euroopas. Kui vähegi viitsimist,
saab loovhing end sobival moel väljendada. Ja kuskil on alati keegi, kes
tunneb kedagi, kes on teatridirektor. Nali naljaks. Kuna Eesti on nii pisike,
siis seda suurem on võimalus, et tagasiside, mis hakkamist täis
tegijaile vastu vaatab, pole alati kõige adekvaatsem. Tung oma elu
vooderdada mõttekaaslaste ja hingesugulastega on universaalne ja
inimlik, aga sel juhul peab inimene ise egotripi tasakaalustamiseks gigantset
enesekriitikavõimet evima. Ainuüksi üleolevast teadmisest, et
alati on neid, kes sind ei mõista, ei piisa. Peab mõistma ka
nende mõistmatust.
Uku Uusbergi “Pea
vahetusest”... Üks staažikas kriitik nuttis taga narratiivi kadumist
teatrist (ma oleks siinkohal siiski dramaturgilist kobatsemist ette heitnud),
teine, kelle puhul alati rõhutatakse tema armastust teatri vastu, oli
südamest õnnetu, et kõik seda ilu ei näinud, mida tema
nägi. Põlvkonnakaaslased blogosfääris patsutavad
Uusbergile õlale ja sõna “geniaalne” esineb tihti.
Uusberg põrgatab rongijaamas (saalis
märkimisväärset elevust tekitav idee, et Eestist saab rongiga
igale poole, Peterburi ja Berliini, Riisiperre ja Kuressaarde) kaks pianisti,
eduka ja heitunu. “Ühist keelt” ei ole lihtne leida, sest maad
võtavad maailmavaatelised vastuolud, erinev elufilosoofia, vastandlikud
ideaalid, kommunikatsioonitõrked – ikka enne peadpidi kokku, enne
kui pea vahetuseni jõutakse. Tasahilju otsitakse inimlikku ühisosa
ehk Juhan Liivi sõnadega, alguskokkukõla. Ei puudu deus ex
machina ehk kolmas koolivend (lavastaja ja autor ise), kellest juba alguses
juttu tehakse. Kes olla erakordselt kõrgelt lennanud ja siis ühel
hetkel laulu lihtsalt katki jätnud.
Näitlejad annavad
endast kõik, et Uusbergi mure vaatajani kanda. Vend Pärt Uusbergi
helilooming kammerkoori esituses äratab ka kivist inglid unest,
tõeliselt heas vormis Priit Võigemast enesetappu üritanud
muusikuna esitab pisarsilmi saali suunas elu lühikokkuvõtte, mille
valust ei ole võimalik end distantseerida, Märt Avandi
vihasööstud ehmatavad vaikseks, väga tore väike
kõrvalosa on ka “Head ööd, vend” koori liikmel
Raigo Saaristel.
Uusberg on koos Mart Kasega antud intervjuus NO99
dramaturgile Eero Epnerile öelnud (loe 13.5.2009 Postimehest), et muu
hulgas on lavastuses tule all “lahmivate üldistuste
mitte-võimalikkus”. See on igati õilis mure, aga
lõppude lõpuks on ka keel kui niisugune pelgalt üldistus. Ja
võitleb mis ta temaga võitleb, paljastades jonnaka
järjekindlusega sõnade “tegelikku” tähendust,
kuhjuvad need endasse sumbuvad sõnamängud ja monotoonne dialoogi
ping-pong sellisel määral, et tähelepanu läheb paratamatult
uitama. Vorm hakkab haprat armastusesõnumit kägistama.
Sirgjoonelisemalt ja konkreetsemalt ajab oma asja Mart Kase. Iga
kord erinevat ideed tooteks disainiv etendus koos juurdekuuluvate
kõhkluste ja õppetundidega (allakirjutanul õnnestus
näha “võisprei” arendamist 26. mai hommikul). Seda
teatriteksti on võimalik lugeda vähemalt kahel moel – esimene
on küüniline, keel põses, Dilberti pilk, mis paraku ei taha
kuidagi kokku kõlada lavataja-autori avaldustega meedias, nagu oleks
eesmärk vaatajaid tõepoolest ä
;ra tegema sütitada ja ettevõtlusesse kihutada. Ja on teine,
sinisilmne lugemisviis. Mis õigustab õnneliku lõpu, aga ei
ole kokkuvõttes usutav.
Lavaks on üks kontorikuubik,
trendikalt boheemlik, Kalamajas. Ilma katuseta Niine tänava isetekkelises
“tõmbekeskuses” (reaalselt tegutsevad selles majas sellised
loovagentuurid nagu Velvet, Angels, Kuukulgur, Nafta, ka Nukufilm jpt).
Totakate ajurünnakute käigus mõeldakse välja suur hulk
narrusi, mida kellelegi vaja ei ole – nagu näiteks
“saibik” – sai-leib-sepik üheskoos,
“infosulg” – selline mull, mis infot läbi ei lase,
“kuum nuga” (ilmselt patareidega), millega võid
lõigata, jpm.
Konfliktideks annab põhjust eri
põlvkondade erinev ärifilosoofia – kontori (loov)juht (Gert
Raudsep) on pankroti läbi teinud vana kooli mees, selle generatsiooni
staar, kes vahvliküpsetamisega rikkaks sai. Noored, pooleli
jäänud kõrgharidusega jutupaunikud, on aga juba
õhumüüjate ajastu väljalase, kellel polegi suurt muud
lootust kui see, et kui joppab, siis võib üks neist totratest
ideedest su pururikkaks teha, ja kui ei joppa, siis kirjutadki elu
lõpuni teiste toodetele reklaamlauseid.
“Startupi” näiteseltskond (Bert ja Gert Raudsep, Jaak
Prints, Kristel Leesmend) on karakteri loomisel üsna omapead jäetud,
selle tulemusena muututakse kohati karikatuurseks või tehakse,
ebaveenvalt, eelneva rollipagasi pealt. Kase on ennast õigustanud, et
teda dramaturgia ei huvitagi ja karakterid peaksid aja jooksul kujunema.
Nojah.
Tunduvalt huvitavam oleks välja selgitada, kuidas ja
miks paljud tõeliselt head ideed, mida inimestelt lausa kampaania korras
korjatakse, ellu ei rakendu? Kas ainult usu puudumise tõttu? Aga
sinisilmselt lähenedes võib “Startupi” kui alustava ja
seda päris oma asja otsiva ettevõtte kujundi kohendada kogu Eesti
rahva püüdlusele saada Eesti Nokia. Kuskil kogunevad igal hommikul
kell kaheksa inimesed, et 8.15 alustada ajurünnakut, mille eesmärgiks
on see üles leida.
Mille vastu mõlemad noored mehed
näikse võitlevat, on mu meelest autopiloot. Ei saa ju olla nii, et
viskad ideaalid nurka ja nühid surmani välja tagumenti vastu kontori-
või klaveritooli. No ei saa ju. Peab olema alternatiivne tee. Millal
siis veel kui mitte noore ja idealistlikuna maailma päästa. Aga andke
meile, kes me illusioonidest juba vabanenud oleme, andeks meie
ükskõiksus.
Vägivaldselt kokku võttes
võib öelda, et mõlema noore näitekirjaniku eesmärk
on inimene väsimusest, roidumusest, hoolimatusest, silmaklappidest,
egotsentrilisusest (kas ma juba ütlesin hoolimatusest?) üles peksta.
“Startup” peksis mu tõesti voodist välja kell 7
hommikul. Harilikult vaatan ma siis oma unenägusid.