Uku Uusbergi “Pea vahetus”, NO82


Ikka veel noore Eesti üheks omapäraks on tunduvalt lihtsam läbilöögivõimalus kui näiteks sajanditepikkuse kultuurikihiga Vanas Euroopas. Kui vähegi viitsimist, saab loovhing end sobival moel väljendada. Ja kuskil on alati keegi, kes tunneb kedagi, kes on teatridirektor. Nali naljaks. Kuna Eesti on nii pisike, siis seda suurem on võimalus, et tagasiside, mis hakkamist täis tegijaile vastu vaatab, pole alati kõige adekvaatsem. Tung oma elu vooderdada mõttekaaslaste ja hingesugulastega on universaalne ja inimlik, aga sel juhul peab inimene ise egotripi tasakaalustamiseks gigantset enesekriitikavõimet evima. Ainuüksi üleolevast teadmisest, et alati on neid, kes sind ei mõista, ei piisa. Peab mõistma ka nende mõistmatust.


Uku Uusbergi “Pea vahetusest”... Üks staažikas kriitik nuttis taga narratiivi kadumist teatrist (ma oleks siinkohal siiski dramaturgilist kobatsemist ette heitnud), teine, kelle puhul alati rõhutatakse tema armastust teatri vastu, oli südamest õnnetu, et kõik seda ilu ei näinud, mida tema nägi. Põlvkonnakaaslased blogosfääris patsutavad Uusbergile õlale ja sõna “geniaalne” esineb tihti.


Uusberg põrgatab rongijaamas (saalis märkimisväärset elevust tekitav idee, et Eestist saab rongiga igale poole, Peterburi ja Berliini, Riisiperre ja Kuressaarde) kaks pianisti, eduka ja heitunu. “Ühist keelt” ei ole lihtne leida, sest maad võtavad maailmavaatelised vastuolud, erinev elufilosoofia, vastandlikud ideaalid, kommunikatsioonitõrked – ikka enne peadpidi kokku, enne kui pea vahetuseni jõutakse. Tasahilju otsitakse inimlikku ühisosa ehk Juhan Liivi sõnadega, alguskokkukõla. Ei puudu deus ex machina ehk kolmas koolivend (lavastaja ja autor ise), kellest juba alguses juttu tehakse. Kes olla erakordselt kõrgelt lennanud ja siis ühel hetkel laulu lihtsalt katki jätnud.


Näitlejad annavad endast kõik, et Uusbergi mure vaatajani kanda. Vend Pärt Uusbergi helilooming kammerkoori esituses äratab ka kivist inglid unest, tõeliselt heas vormis Priit Võigemast enesetappu üritanud muusikuna esitab pisarsilmi saali suunas elu lühikokkuvõtte, mille valust ei ole võimalik end distantseerida, Märt Avandi vihasööstud ehmatavad vaikseks, väga tore väike kõrvalosa on ka “Head ööd, vend” koori liikmel Raigo Saaristel.


Uusberg on koos Mart Kasega antud intervjuus NO99 dramaturgile Eero Epnerile öelnud (loe 13.5.2009 Postimehest), et muu hulgas on lavastuses tule all “lahmivate üldistuste mitte-võimalikkus”. See on igati õilis mure, aga lõppude lõpuks on ka keel kui niisugune pelgalt üldistus. Ja võitleb mis ta temaga võitleb, paljastades jonnaka järjekindlusega sõnade “tegelikku” tähendust, kuhjuvad need endasse sumbuvad sõnamängud ja monotoonne dialoogi ping-pong sellisel määral, et tähelepanu läheb paratamatult uitama. Vorm hakkab haprat armastusesõnumit kägistama.


Sirgjoonelisemalt ja konkreetsemalt ajab oma asja Mart Kase. Iga kord erinevat ideed tooteks disainiv etendus koos juurdekuuluvate kõhkluste ja õppetundidega (allakirjutanul õnnestus näha “või­sprei” arendamist 26. mai hommikul). Seda teatriteksti on võimalik lugeda vähemalt kahel moel – esimene on küüniline, keel põses, Dilberti pilk, mis paraku ei taha kuidagi kokku kõlada lavataja-autori avaldustega meedias, nagu oleks eesmärk vaatajaid tõepoolest ä ;ra tegema sütitada ja ettevõtlusesse kihutada. Ja on teine, sinisilmne lugemisviis. Mis õigustab õnneliku lõpu, aga ei ole kokkuvõttes usutav.


Lavaks on üks kontorikuubik, trendikalt boheemlik, Kalamajas. Ilma katuseta Niine tänava isetekkelises “tõmbekeskuses” (reaalselt tegutsevad selles majas sellised loovagentuurid nagu Velvet, Angels, Kuukulgur, Nafta, ka Nukufilm jpt). Totakate ajurünnakute käigus mõeldakse välja suur hulk narrusi, mida kellelegi vaja ei ole – nagu näiteks “saibik” – sai-leib-sepik üheskoos, “infosulg” – selline mull, mis infot läbi ei lase, “kuum nuga” (ilmselt patareidega), millega võid lõigata, jpm.


Konfliktideks annab põhjust eri põlvkondade erinev ärifilosoofia – kontori (loov)juht (Gert Raudsep) on pankroti läbi teinud vana kooli mees, selle generatsiooni staar, kes vahvliküpsetamisega rikkaks sai. Noored, pooleli jäänud kõrgharidusega jutupaunikud, on aga juba õhumüüjate ajastu väljalase, kellel polegi suurt muud lootust kui see, et kui joppab, siis võib üks neist totratest ideedest su pururikkaks teha, ja kui ei joppa, siis kirjutadki elu lõpuni teiste toodetele reklaamlauseid.


“Startupi” näiteseltskond (Bert ja Gert Raudsep, Jaak Prints, Kristel Leesmend) on karakteri loomisel üsna omapead jäetud, selle tulemusena muututakse kohati karikatuurseks või tehakse, ebaveenvalt, eelneva rollipagasi pealt. Kase on ennast õigustanud, et teda dramaturgia ei huvitagi ja karakterid peaksid aja jooksul kujunema. Nojah.


Tunduvalt huvitavam oleks välja selgitada, kuidas ja miks paljud tõeliselt head ideed, mida inimestelt lausa kampaania korras korjatakse, ellu ei rakendu? Kas ainult usu puudumise tõttu? Aga sinisilmselt lähenedes võib “Startupi” kui alustava ja seda päris oma asja otsiva ettevõtte kujundi kohendada kogu Eesti rahva püüdlusele saada Eesti Nokia. Kuskil kogunevad igal hommikul kell kaheksa inimesed, et 8.15 alustada ajurünnakut, mille eesmärgiks on see üles leida.


Mille vastu mõlemad noored mehed näikse võitlevat, on mu meelest autopiloot. Ei saa ju olla nii, et viskad ideaalid nurka ja nühid surmani välja tagumenti vastu kontori- või klaveritooli. No ei saa ju. Peab olema alternatiivne tee. Millal siis veel kui mitte noore ja idealistlikuna maailma päästa. Aga andke meile, kes me illusioonidest juba vabanenud oleme, andeks meie ükskõiksus.


Vägivaldselt kokku võttes võib öelda, et mõlema noore näitekirjaniku eesmärk on inimene väsimusest, roidumusest, hoolimatusest, silmaklappidest, egotsentrilisusest (kas ma juba ütlesin hoolimatusest?) üles peksta. “Startup” peksis mu tõesti voodist välja kell 7 hommikul. Harilikult vaatan ma siis oma unenägusid.