Futumuusika isa hangib lambad

Elektroonilise muusika pioneer Gary Numan paljastab intervjuus Erik Mornale palju tal majapidamises loomi on.

Gary Numan on mees, kelle üle mul on tõsiselt hea meel. Väga noorelt väga kuulsaks saanud ja siis väga pikaks ajaks nii rahaliselt kui loominguliselt pankrotistunud mees on tagasi tippvormis.

Aastal 1979, punk-rock’i lõhkemise järgse segaduse, süntesaatorite suure allahindluse ja üleüldise poosetamise ajastul polnud muidugi mingi ime, et 21aastane imeliku häälega nooruk (kes imelikkuse faktori lisamiseks tegi bändi oma onuga) annab ühe aastanumbri sees välja kaks albumit ning jõuab kahel korral Suurbritannia singlimüügitabeli tippu.

Need lood, “Are Friends Electric?” ja “Cars”, kinkisid Garyle varanduse, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Olgu, ta ostis ilusaid autosid, hiljem ka isikliku väikelennuki, kuid unustas ajapikku heade lugude kirjutamise. Meedia (ja teised bändid) narrisid teda, raadiod vahetasid ukselukud, pühapäevafännid jooksid laiali.

Stopp! Vähemalt üks fänn siiski jäi ja on Numanile seltsiks siiani. See on tema abikaasa Gemma, kes tutvustas loomekriisis mehele uusi põnevaid bände, nagu ­Nine Inch Nails. Ja Nine Inch Nails omakorda tutvustas Gary Numanit oma publikule. Sama tegid Richard X, Marilyn Manson ja Foo Fighters. Ning meie kangelane sai taas järje peale.

Kohe helistan Rabarocki peaesinejale koju. Mis on saanud sellest futuristlikust industriaalpopi esiisast, kellega seostusid kõik “Blade Runneri” ja “Metropolise” tüüpi asjad? Pidage korraks hinge. Tänapäeva Gary Numan on pereisa, maakas ja varsti ka farmer!

Tere, Gary, kus sa hetkel oled?

Umbes 30–40 miili Londonist lõuna pool. Hetkel on siin vaikne. Kaks last on praegu koolis, üks on lapsehoidja juures ning naine on juuksuris. Nii et kui loomad välja arvata, olen praegu üksi.

Loomad?

Jaa! Meil on päris palju loomi. Koerad, kassid, kanad... Mu naine on loomade fänn! Meil on kusjuures plaanis varsti osta umbes viis lammast. Kas see kõlab, nagu ma asutaksin farmi? Tundub nii! Mul on tunne, et iga kuu kargab meie elamisse üks uus loom. Mis muidugi tähendab minu jaoks lisatööd...

Loomaaed ja kolm last! Kas see on põhjus, miks su albumid nii vaevaliselt valmivad? Uut plaati “­Splinter” on oodatud vähemalt kolm aastat ja enne järgmist kevadet see vist ei ilmu?

See on tõsi. Kusjuures meil oli naisega eile just sel teemal jutuajamine. Et ma peaksin ostma või rentima mõne hoone siin lähikonnas, kuhu oma kodustuudio ümber kolida. Sest vaata, ma pole juba mitu nädalat midagi uut lindistada saanud – see on naeruväärne!

Lapsed tahavad mängida ja neile on väga raske kogu aeg ei öelda, kuid ma pean töötama ka. Mida rohkem mul lapsi on, seda rohkem pean ma tööd tegema, et neid ülal pidada.

Muide, festivalide ja turneede puhul ongi see hea moment, et ma saan rahulikult tööd teha. Naise võtan ma tuuridele kaasa, aga lapsed jäävad vanaema juurde.

Sinu karjääri võib tinglikult jagada kolmeks osaks: esiteks varajane megakuulsus, siis taassünd ja vahepeal tosina aasta pikkune pommiauk. Kirjelda palun oma elustiili nendel kolmel perioodil.

1979 oli fantastiline. See oli kõik, millest ma olin unistanud. Massiivsed show’d, meeletu plaadimüük. Mu elu oli väga põnev.

Edasi läks väga-väga kohutavaks. Plaadid ei müünud, isiklik elu oli saast, jäin võlgadesse (väidetavalt umbes miljon naelsterlingit – Autor). Nii et päris suur šokk.

Sel perioodil tegin ühe plaadi, millega üritasin meeldida raadiojaamadele, püüdsin tabada nende maitset. “Machine + Soul” – ma jälestan seda plaati! See on halvim asi, mis ma kunagi teinud olen.

Muusika mu ümber muutus järjest hevimaks ja ma arvasin, et mul pole siin enam kohta.

Mis sind siis päästis?

Veidral kombel päästiski mind käegalöömine! Ma otsustasin, et ei tee enam kunagi muusikat, ja siis ilmus mu ellu Gemma, kes tutvustas mulle uusi bände, nagu Nine Inch Nails jne. Bände, keda ma kunagi polnud kuulnud, aga kes olid ilmselt kuulnud mind. Mu eneseusk taastus, ma leidsin uue hingamise, mu muusikaline suund muutus.

Kas sind tol ajal üritati ära rääkida mõnele 80ndate nostalgiatuurile?

Oh, need on nõmedad! Nostalgiatuuridega on see, et kui sa korra nõustud seal kaasa tegema, siis sa tunnistad avalikult, et sul pole enam midagi uut anda. Sa lihtsalt laulad lugusid, mis olid head “tol ajal”. Kohutav! Nende nostalgiatuuride ainus mõte on mineviku meenutamine, ja mulle see ei meeldi!

Kui mul täna pärast intervjuude andmist vaba aega üle jääb, lähen pigem kirjutan mõne uue pala, kui et hakkan vana hitti remiksima.

Sind on viimasel ajal päris palju sämplitud ja kaverdatud. Kas sulle meeldib, mis nad sinu muusikaga teinud on?

Oh jaa. See on mulle suur au ja teeb mind õnnelikuks – see, kui keegi austab mu laulukirjutamise oskust. Sugababes, Foo Fighters, NIN – iga kord, kui keegi teeb minu loost cover’i või sämplib seda, tutvustab ta minu muusikat oma fännidele. Nii et see on mu karjääri jätkumisele väga suureks abiks.

Põhimõtteliselt elaksid sa ju “­Carsi” autoritasude pealt lahedasti elu lõpuni tööd tegemata?

See on tõsi – aga see oleks ka viimane asi, mida ma sooviksin. Kui Dave Grohl mängib oma publikule minu “Down In The ­Parki”, siis ma pean olema valmis, et pakkuda neile rohkem värsket loomingut.

Mida sa Rabarockil mängid?

Põhiliselt viimase albumi “Jagged” lugusid. Aga kolm-neli vanemat ja mõned päris uued ka. Üks uutest on kindlasti “Fowl”.

Gary Numan esineb Järvakandis festivalil Rabarock laupäeval, 13. juunil. Ja tema siiani kõige uuem album “Jagged” (2006) on tema parim pärast 1983ndat.