Juuksesäbrud ta laubal meenutasid marjanaiste korjamiskombaini piisid, terassinise lipsu seitse kord kolm sentimeetrit sõlm vonderdas ning Guessi teksade reiel ilutses haaknõel.

Tagumik viipas ja küsis, kuidas mul läheb, aga ei oodanudki vastust, kukkudes õhinal jutustama, et valmistub kohalikeks valimisteks. “Sain väga palju pakkumisi,” uhkeldas mu vana tagumik. “Uusi eredaid tähti on poliitikas vähe, kõik puha broilerid. Mina pole malevameeste ega ee-üü-esslaste leerist, vaid kõrvalt ning –- mis peaasi – mul on ju kõikide kohta hiigla palju komprat. Seda kõike tänu sinule!” Tagumiku hääles väreles midagi tänutunde sarnast ja ta vaikis hetke delikaatselt Aga see kestis tõesti vaid hetke, juba oli ta endiselt elujulge, öeldes, et ei mängi traditsioonilistele parteidele, vaid on paari teise tagumikuga moodustanud valimisliidu “Asshole-trio” ning üritavad vanasid kangutada.

Hüvasti jättes naeratasin ainult suuga, sedagi läbi raskuste. Oleks pidanud tagumikule ütlema, et ükskord, kui temal endal kord kõigest kõrini saab ja ta ise tahab samba otsa põgeneda, siis ärgu minu peale lootku, mina temaga kaasa ei tule. Siis ei ole tal kedagi. Õppigu siis pealegi oma vigadest, mis tähendab poliitika ja reetmine. Aga võib-olla seda aega ei tulegi ning tagumik põleb juba enne seda ülisalliva ja saavutusnõudliku ühiskonna meeletus pressingus läbi nagu meteoriit.