Poliitika ja reetmine
Kõik viskas hirmsasti ära. Igal pool valitses poliitika ja
reetmine, reetmine ja poliitika, vahel ühes järjekorras, vahel
teises, aga ilmtingimata koos, nii et nad muutusid minu peas mingiks
kahepealiseks hüdraks. Läksid tööle, seal suitsunurgas
arutati laisalt üleeelmise valitsuse niru kultuuripoliitikat. Läila!
Vaevalt lõid ajalehe lahti, kui said esimesest reast aru, et seal seisab
poliitika. Ja kui edasi lugesid, siis mõistsid, et lisaks veel sulaselge
reetmine. Läksid linnaparki, et looduse rüpes närve puhata, aga
seal laiutab liivakast, mille oli rajanud üks tuntud erakond kohalike
valimiste eel. Aga see on reeturite erakond, nagu üldiselt teada. Kodus
keerasid teleka lahti, seal aga rääkis keegi säärase
reeturliku häälega, et oli selge, millest jutt käib.
Külmkapis oli toitu vähe, aga igaüks teab, kes selles
süüdi on. Tõstsid vannitoas prilllaua üles, aga ka selle
alt ei vaadanud vastu muud kui poliitika ja reetmine.
Otsustasin,
et mulle on küllalt, ma panen nööri kaela. Ent siis
mõistsin, et poomine oleks reklaam sellele firmale, kes nööri
toodab, aga see on riigiettevõte, mille nõukogusse kuulub tuntud
poliitikuid. Üldse, miks ma peaksin nende pärast eluga hüvasti
jätma? Ehk oleks hoopis etem maailmast tagasi tõmbuda, võtta
filosoofi hoiak – küll nad siis alles teavad, kellest nad ilma
jäid! Ent kuhu tõmbuda – kõrbesse, koopasse või
hoopis mägedesse? Üks tundus liiga kauge, teine liiga sügav,
kolmas liiga kõrge, kõik kokku aga liiga kallid, Pealegi tahtsin
midagi väga erilist, nii et kõik näeksid, kui kaugele nad on
viinud oma poliitika ja reetmisega ühe meie seltskonna rühikama
liikme. Kui niisama kuhugi ära sõita, kodumaa tolm taldadelt
pühkida, siis ei saa keegi aru, et tõmbusid tagasi. Hoopis
arvatakse, et läksid turismireisile, ja lõppeks võid
kogemata sellele reisifirmale veel reklaamigi teha, mis on ka poliitika ja
reetmine.
Siis meenusidki mulle sambapühakud. Olin neist
lapsena lugenud ja alati oli minust seejuures püha värin läbi
käinud. Ka nüüd tundsin sisemuses meeldivat jõnksakut ja
teadsin kohe, et soh, see asi on nüüd joones. Hakkasin hooga
tuttavaid sambaid meenutama, et see õige välja valida. Aga see
polnud üldse kerge, sest sobivaid sambaid meil õieti polegi. Ei saa
ju mõne rahvuslikku suurkuju skulptuurile pähe istuda, see oleks
pühaduseteotus või siis vastupidi, poliitika ja reetmine.
Võib-olla ajab mingi teivas või tokk asja ära –vaene
riik nagu me oleme?
Siis meenuski, et olin aeg-ajalt bussiaknast
näinud tee ääres imelikke pikki ritvu, mida neljast kandist
pingestasid maa külge ühendatud trossid ning mille kõrval oli
väike valge kuut. Need olid telefonimastid. Aga miks ei võiks ma
säärase otsas oma sambapühaku erakupõlve pidada,
küsisin endalt, lõppeks elame ju tehnikaajastul?
Mõeldud-tehtud. Valisin hoolega masti, mis oleks teedest eemal,
kõrvalises kohas, et vältida ajakirjanikke ning
palverändureid. Leidsingi ühe säärase, põllu veerel
metsalagendikul. Läksin öösel kohale, ronisin üle aia ning
kuna olen töötanud tuletõrjes, õnnestus mul raskusteta
tippu jõuda. Istusin, vaatasin taevast ja tundsin, et olen lõpuks
prii poliitikast ja reetmisest.
Ega mul just mugav olnud, aga kas
siis unistuste helgetel mäetippudel saabki kerge olla? Elus suurte
muutuste läbi viimine on tugevate tee, tavakodanik ei saa suitsetamistki
maha jäetu
d.
Istusin seal ja tundsin, kui tugev ma olen.
Päevad möödusid üksinduses, ainsateks kaaslasteks
metsloomad all. Ühel päeval tuli keegi alla ja tahtis üles
ronida. Käratasin, kas ta ei näe, et siin on kinni? Ta vabandas, et
otsib kohta, kus pidada Sinise Erakonna eurovalimiste- järgset
afterparty’t.
Olin õnnelik, kuni... Ühel
päeval kuulsin, et miski mu all teeb häält. Mõtlesin et
mõni loom on innal, mõni hunt ulub kuu poole. Aga ei,
hääl tuli lähemalt. Seda tegi, vabandatagu, minu tagumik. See ei
saa võimalik olla, oli minu esimene mõte. Juba ammu ei olnud ma
söönud midagi peale kastepisarate ega joonud peale kuuvalguse. Aga
asi jätkus ja ma sain aru, et tagumik itsitas. See tundus täiesti
hull, aga õnneks mulle meenus, et ka pühad mehed, kui nad on kaua
üksinduses viibinud ja paastunud, hakkavad nägemusi nägema, et
neile ilmuvad inglid ja jumalaemad. Kuulatasin veel ja – oo õudust
– kuulsin läbi itsitamise selgest sõnu “majoritaarne
süsteem”, “minister” ja “kuluhüvitis”.
Siis taipasin, milles asi. Tagumik oli otsekontaktis telefonimastiga ning
püüdis sealtkaudu kinni, mida mobiilside abil edastati.
“Kas sul häbi ei ole!” noomisin
tagumikku.”Võõraid kõnesid pole ilus pealt
kuulata, liiati on selleks tarvis kapo luba.” Tagumik lõi silmad
maha. “Aga see on nii huvitav, mida nad isekeskis
räägivad!” lausus ta vabandavalt, lisades, et tema ei kuula
pealt, vaid see lihtsalt kostab tema kõrvu. “Jah,” ohkasin.
“Kusagil ei jäta need poliitikud inimest rahule!” Igatahes
käskisin tagumikul kuuldud jutte mitte tähele panna ja kui need
väga segama hakkavad, siis lugeda endamisi isamaalisi luuletusi. Tagumik
oligi mõnda aega vait, aga siis hakkas altpoolt taas muigeid ning
turtsatusi kostma. Üritasin püsti seista, et tagumikul poleks mastiga
kontakti, aga oleksin peaaegu alla kukkunud. Igatahes oli mu rahu
nüüdsest häiritud. Tagumik kuulas kõnesid pealt
kakskümmend neli tundi ööpäevas. Vahel ta õhkas,
vahel pobises kurjalt, teinekord jälle hüüdis
“Õige!” või hoopis käratas: “Nõuan
häälte ülelugemist!”
“Kas sind ära
ei tüüta see räpane poliitika?” küsisin irooniliselt.
“Vastupidi,” raporteeris tagumik särasilmselt.
“Mu poliitiline maailmapilt laieneb.” Tema auks peab ütlema,
et ta ei olnud kade, ja üritas mindki saladustesse pühendada.
Näiteks ta alustas õhinal: “Tead, mida Savisaar Siim
Kallasele ütles?” Aga nähes mu vihast ilmet jättis lause
pooleli. Siiski ei suutnud ma teda kaua vaikima sundida ning nii sain minagi
varsti tahtmatult teada, millest avaliku elu tegelased räägivad.
Kuulsin näiteks, et Eesti Pank maksab Tallinki võlgu, et ründe
korral tuleb Eestit Nato poolt kaitsma Slovaki naiskodukaitse, et Jüri
Liim, Andrus Öövel ja Asso Kommer tahavad paigutada Piirissaarele
keskmaarakette, mille peale Venemaa on esitanud noodi ja nende eskaader on
Oudovast juba teele asunud.
Kuna poliitika oli mind taas kätte
saanud, siis ei näinud ma enam masti otsas istumisel mõtet,
sambapühaku staatus kaotas tähenduse. Ronisin alla, mitukümmend
kilo kergem, ja jätkasin igapäevast elu. Olin muutunud elavaks
laibaks, pettunud lootustega inimeseks, lihtsaks eestlaseks, kes elab sisemise
sädemeta, pelgast intertsist.
Tagumikuga läksid meie teed
lahku. Ma ei näinud teda tükk aega. Kord silmasi
n telekast, kuidas tagumik juhtis mingit lauluvõistlust. See oli
kummaline, et ta –- erinevalt minust –- pidas isegi viisi. Annab
jumal ameti, annab ka hääle.
Kord kohtusime tagumikuga
juhuslikult Stockmanni lähedal, kui ta kaubamaja uksest välja astus,
pringid ostukotid hooletult käes kõlkumas, noore rahaka mehe pilk
üleolevalt heatahtlik.
Juuksesäbrud ta laubal meenutasid marjanaiste korjamiskombaini
piisid, terassinise lipsu seitse kord kolm sentimeetrit sõlm vonderdas
ning Guessi teksade reiel ilutses haaknõel.
Tagumik viipas
ja küsis, kuidas mul läheb, aga ei oodanudki vastust, kukkudes
õhinal jutustama, et valmistub kohalikeks valimisteks. “Sain
väga palju pakkumisi,” uhkeldas mu vana tagumik. “Uusi eredaid
tähti on poliitikas vähe, kõik puha broilerid. Mina pole
malevameeste ega ee-üü-esslaste leerist, vaid kõrvalt ning
–- mis peaasi – mul on ju kõikide kohta hiigla palju
komprat. Seda kõike tänu sinule!” Tagumiku hääles
väreles midagi tänutunde sarnast ja ta vaikis hetke delikaatselt Aga
see kestis tõesti vaid hetke, juba oli ta endiselt elujulge,
öeldes, et ei mängi traditsioonilistele parteidele, vaid on paari
teise tagumikuga moodustanud valimisliidu “Asshole-trio” ning
üritavad vanasid kangutada.
Hüvasti jättes
naeratasin ainult suuga, sedagi läbi raskuste. Oleks pidanud tagumikule
ütlema, et ükskord, kui temal endal kord kõigest kõrini
saab ja ta ise tahab samba otsa põgeneda, siis ärgu minu peale
lootku, mina temaga kaasa ei tule. Siis ei ole tal kedagi. Õppigu siis
pealegi oma vigadest, mis tähendab poliitika ja reetmine. Aga
võib-olla seda aega ei tulegi ning tagumik põleb juba enne seda
ülisalliva ja saavutusnõudliku ühiskonna meeletus pressingus
läbi nagu meteoriit.