Mozarti triumf Estonias
Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper
“Così fan tutte”
rahvusooperis Estonia, lavastaja Walter Sutcliffe (Inglismaa), dirigent Arvo Volmer, kunstnik Liina Keevallik. Esietendus Estonias 17. oktoobril, osades Aile Asszonyi, Helen Lokuta, Rauno Elp, Oliver Kuusik, Kristina Vähi, Mart Laur.
Nii head Mozarti ooperilavastust – kompleksselt vokaalsel, mängulisel, orkestraalsel ja visuaalsel tasandil – pole vähemalt sel sajandil Eestis varem tehtud (jätame külalisetendused ja kontsertettekanded kõrvale). Nii nagu 2006. aastal hollandlase Michiel Dijkema lavastatud Rossini “Tuhkatriinu” jääb etapiliseks tolle helilooja meie kodumaises lavaretseptsioonis, lõi inglise lavastaja Walter Sutcliffe nüüd kvaliteedietaloni, millega tulevased Mozarti lavastajad peavad arvestama ja mõõtu võtma. See ei tähenda, et kõik järgmised lavastajad peaksid oma kontseptsioonis lähtuma traditsioonilisest käsitluslaadist, mille valdamist Sutcliffe hiilgavalt demonstreerib. Sutcliffe peaks olema eeskujuks, kuidas komponeerida terviklikku, kõikide komponentide sünkroonses ja professionaalses koostöös tekkivat ideaalilähedast lavastust, nii et sündinud tulemust nimetame suursündmuseks.
Andeka Lorenzo da Ponte libretole kirjutatud Mozarti ooper esietendus Viinis 1790. aastal ning oma sõnumit pole kokkuvõtvalt öeldes naiste truudusetusest ning meeste häbematusest kõnelev “Così fan tutte, ossia La scuola degli amanti” (“Nii teevad kõik ehk Armastajate kool”) loomulikult siiani kaotanud. Teemalt võib ooperit Mozarti kõige realistlikumaks ja moodsamaks pidada – tegevus toimub helilooja kaasajal Napolis –, kuid kunstiline aegruum pärineb rohkem muinasjutust: ainult ühe päeva sisse mahuvad kiired ümberkehastumised, oma kallimaid “mitte äratundvad” pruudid, valedoktor, imeline elluärkamine jne. Et seda ooperit hakati süüdistama amoraalsete väärtuste propageerimises, on loomisaastat arvestades omamoodi kurioosne: olid ju selleks ajaks haritud ja “progressiivse” lugeja lauale ilmunud näiteks nii Choderlos de Laclos’ “Ohtlikud suhted” kui ka markii de Sade’i “Soodoma 120 päeva” ning libertiinlus ehk liiderlikkus vähemasti Pariisi kõrgemas seltskonnas igati tolereeritud moraalikategooriaks saanud. Liiderlikkuse eri vormidest annab muide ülihuvitava ülevaate 2006. aastal eesti keeles ilmunud prantsuse ajaloolase Olivier Blanc’i uurimus “Armastus Pariisis Louis XVI ajal”. Ka inglise kunstigeeniuse William Hogarthi, kelle mitmetähenduslik looming sümboolses mõttes piiritleb ja kommenteerib pilt-pildis printsiibil lavasündmusi, kuulsamad moralistlikud sarjad kannavad nimetusi “Liiderdaja elu” ja “Moodne abielu”, mis vaselõigete kaudu said tuntuks kogu Euroopas juba ammu enne Mozarti ooperit. Laienev ja kokkutõmbuv pildiraam lavaäärel aga fokuseerib tähelepanu tegelastele, muutes lava optiliselt niiviisi avaramaks (kontseptuaalselt, funktsionaalselt ja tehniliselt tark kujundusvõte Liina Keevallikult).
Räägin moraaliproblemaatikast nii pikalt sellepärast, et Sutcliffe’i dünaamiline dramaturgia selle eri aspektidel peatub, neid nii vokaalselt kui tüpaažilt priimalt sobivate osatäitjate abil lavalise tegevuse käigus veenvalt esitleb ning ühtlasi erinevaid sotsiaalseid ja psühholoogilisi tüüpe vastandades truuduse(tuse) mõtestamise kunsti ka eritleb (sentimentaalsed aristokraatsed õeksed versus pragmaatiline ja rikutud teenijanna, elukogenud küünikust don Alfonso versus naiivsed noored aadlimehed). Tegelaskujude stereotüübid ja käitumismotiivid on da Pontel küll pigem renessansiaegsest itaalia komöödiast kui libertiinlikust kirjandusest võetud, kuid ka n-ö pedagoogilis-didaktilist loosungit lehvitavas ooperis omal kohal.
See on lavastus, mille esimesest koosseisust on raske kedagi eraldi välja tuua (teist koosseisu pole ma veel näinud). Nooruslik trupp on väga ühtlane, mängib kirega, laulab puhtalt ja säravalt nii aariaid kui ansambleid (lihtsalt võrratu “Soave sia il vento”) ning näitab sellist vokaalset taset (ka retsiteerimisel), nagu oleks legendaarsed 1970. aastad Estoniasse tagasi tulnud. Kui tunnete kujutamisega isegi mõnes kohas üle forsseeriti, kirjutaksin ma selle esietendusega kaasneva emotsionaalse pinge arvele. Lavastaja aga oskab aktiivset tempot ühtlasena hoida.
Paari aastaga kiire arengu läbinud lüüriline tenor Oliver Kuusik teeb Ferrandona tõelise hiilgerolli (pluss väga hea falseti valdamine), väljapaistvalt laulev bariton Rauno Elp (Guglielmo) astub aga näitlejana suure sammu edasi. Oma senise lavakarjääri võib-olla et parima rollisoorituse vormib Fiordiligi osaga sopran Aile Asszonyi, metsosopran Helen Lokuta (Dorabella) kompenseerib kohatise lavalise staatilisuse (või kuulub selline rollijoonis karakteri juurde?) meisterliku vokaaliga (üks etenduse dramaatilisemaid kõrghetki oli minu jaoks Lokuta lauldud armastuseaaria II vaatuse 3. stseenis). Oma rollides (vastavalt teenijanna Despina ja don Alfonso) tõusevad varasemate tööde taustal samuti esile sopran Kristina Vähi ja iseäranis bass Mart Laur. Mozarti-lauljatena ja -näitlejatena on see kuuik “Così fan tuttes” ennast küllaga tõestanud.
Ning – arusaam, et klassika põhjendab ennast ise ega vaja publikuga flirtimiseks küsitavat dekonstrueerimist, sai taas kinnitust.
