Kümblused kunsti sees

Peeter Sauter võttis paradiisis riided seljast ning koges kuu­-ajalise Londoni teatrituuri järel, et ilu peabki olema mõttetu.

Mul polnud aimugi, mida kuukese jooksul, mis ma Londoni õlut maitstes veeta olin kavatsenud, õigupoolest pihta hakata. Otsustasin teha sama, mida kamraadid teevad. Oleksin taht teatreis käia, aga sotti saada, mis on Londoni teatrites mis, pole lihtne. Sa võid netist vaadata etenduste tutvustusi, aga need on kõik kiitvad; sa võid lugeda ülevaateid ja retsensioone, aga kui ridade vahelt lugeda ei oska, ei saa pihta, sest ka need valdavalt kiidavad. West Endi tipptükke või muusikale (noh, “Les Miserables’it” näiteks, Hugo “Hüljatute” järgi), mida kedrati juba siis, kui ma pea paarikümne aasta eest poisipõlves Inglismaal hängisin, ikka vaatama ei kisu. Kõrvalehüppena oleksin küll vaadanud Yukio Mishima “Madame de Sade’i” Judi Denchiga peaosas (lavastaja Michael Grandage, Wyndhami teatris), aga see oli pikalt välja müüdud ja teatri ette piletit lantima, nagu noorena Moskvas, ma minna ei viitsinud.

Tallinnas või isegi terves Eestis on pilt üsna selge, mis on mis ja mida vahtida. Info tuleb tuttavatelt. Ja ega Londoniski teisti, aga peale Elina ei teadnud ma kedagi, kes pidevalt teatris käiks. Elina Männi on lavastaja (Eestis tegi ta need “Vagiina monoloogid” Ugalas) ja kuna ta peab plaani, kas üht minu tükki teha, sattusime Sohos jooma ja lobisema nagunii. Aga hea oleks toetuda mitmele arvamusele. Margus on kunstnik ja õnneks oli ta avastanud Spill festivali, mis miksis kunsti ja teatrit, ja sõelund netist seal etenduvat.

Läksime siis kolmekesi Southbank Centerisse Tim Etchellsi vahtima, sest Elina oli Etchellsi fänn.

Tükk “That Night Follows Day”. Laval 16 8–14 aastast last, kes tulistavad eraldi ja kõnekoorina paar tundi järjest tekste sest, mida vanemad lastele räägivad ja kuidas nad neid kohtlevad.

Kõlab magedalt? Kohati võib-olla ka oli. Ja ma kardan, et Elinal ja Margusel oli igavam, sest neil pole lapsi. Aga mulle tuli palju sest tekstist tuttav ette. Toon näite: “Sa toidad mind. Pesed mind. Paned riidesse. Laulad mulle. Vaatad mind, kui ma magan. Seletad, kuidas haigeks jäädakse ja miks sõda tuleb. Kui te emaga arvate, et ma ei kuule, siis te sosistate. Sa seletad mulle, et päevale järgneb öö.” Nujah, süütu tekst jookseb aeg-ajalt puntrasse ja demonstreerib, kuidas täiskasvanu pole suuteline lapsele maailmast head pilti andma ja tahes-tahtmata kaldub ilustamisse, lihtsustamisse, valetamisse, tihti selleks, et saada lapselt, mida ta tahab. Täiskasvanu joonistab maailmast pildikese ja üritab insertida seda lapse ajupoolkerade vahele. Etchells on töötanud koos Jan Fabre’i ja Belgia Victoria teatriga Gentist ja etendus on jupp pikemast tsüklist.

Pärast teatriõhtut võtsime Southbank Centeri parklast mu Impreza – parklatasu oli oma 60 naela (teatripilet vaid 16). Sõit autoga Marguse juurest Homertonist Hackneys, East Endis, kesklinna Thamesi idakaldale Southbanki oli kestnud ligi kaks tundi. Londonis pead vaatama, mis kella ajal autoga kesklinna ronida, päeval võib olla väga tihe ja isegi kesklinnast eemal, Northern Circularil, Põhja ringteel istusime pool tundi tropis nii, et Margus läks autost välja, jalutas suitsetades sõiduridade vahel ja jõudis nii meist kaugele ette. Mis, isegi M25 kiirteel, suurel ümber Londoni ringil, sai pisut ummikus passitud, ja M6-l ja M1-l . Samas, teinekord öösel on Citys plats üsna tühi ja autoga tore sõita näiteks üle Toweri silla ja mööda Picadillyst, Hyde Parkist ja muudest kooliõpikusuveniiridest, nii saab väikse ekskursiooni, mida jala ei saa.

Nüüd kärutasime Sohosse, jä ;tsin auto kõheldes keset Sohot ja sõime homorestos priske kõhutäie, millega Elina meid kostitas.

Margus oli netist märgand, et on mingi veider kunsti-teatri piiril projekt (hm-hm Dante eeskujul kolmeosaline Inferno–Purgatorio–Paradiso), kus itaalia lavastaja Romeo Castellucci lesib keset lava, vatijope seljas ja laseb ennast saksa lambakoertel pureda. (Seda jupikest saab Youtube’iski vahtida.) “Inferno” osas on jah need skandaalsevõitu koerad, väikesed lapsed suures klaaskastis (jällegi küsiti, kas laste kasutamine on eetiline), krestomaatiliselt põlev tiibklaver, Andy Warhol publikust polaroide tegemas jm kitši ja klišeede piiril mängimist. Kui neid vigureid nii ette lugeda, tundub, et väga kahtlane projekt, aga Castellucci teostused on suurejoonelised ja efektsed ja rahvas plaksutab.

Castellucci “Purgatorio” Barbicani teatris oli ülilihtne lugu, kui ta paari sõnaga ära rääkida. Ema ja poeg ootavad isa koju. Poeg justkui ärevuses. Isa tuleb koju, küsib emalt oma kauboiriietuse, ema halab pisut, aga isa ütleb: ”Pole midagi,” ja läheb ülakorrusele oma väikest poega keppima – “ratsutame väheke,” ütleb ta. Hiljem on isa sest audis. Ja poeg lohutab teda: “Pole midagi isa, ära põe, see on nüüd möödas.” Vaat kui lühike lugu. Ja asi pole loos, see ei paku suurt uut (vähemalt nii ütles Margus), asi on ses, kuidas kõik toimub.

Pompoosne, barokne lavakujundus, tubli kolme ja poole meetri kõrgune liikuv mängurobot, poisi lelu, kogu tegevus on üliaeglane, see kerib pinget, justkui aegluubis, räägitakse vaikselt, mokaotsast, kõne ja kogu olmeheli võimendatakse. Keppimisstseen antakse kuuldemänguna.

Tükk oli efektne, saal vait, tükk pani mõttes vaidlema ja pead vangutama. Dramaturgiat seal justkui pold, näitlemist ka mitte, aga mis siis oli, vaid ballett ja dekoratsioonid? Jah, toda asja kirjeldada pole lihtne, tekkis jõnk atmosfäär, kurbus, ehk vastikuski segatud ülevusega.

Justkui oleks siukest itaalia dekadentsi näind kuskilt filmidest või lugend, aint siis oli see seotud hääbuva aadelkonnaga, aga millega Castelluccil? Mina ei tea. Oleks nigu lõputu järelehüüe dekadentsile, mida enam pole. Aga see on vaid minu arusaam.

Ja veel – tüki finaalis ilmuvad poiss ja isa nihkes – poiss on nüüd suur ja isa väike poiss.

Lapsemõõtu isa väänleb põrandal proževihus nagu putukas, kui laps teda läbi luubi päiksekiires kõrvetab (Marguse arusaam) ja siis väänleb temaga koos ka suur, vanainimesemõõtu laps. Üks väänleja väänles nii, et me murdsime pead, kuis on võimalik nii konte väänata. Alles plaksutamise ajal, kui tansija ikka edasi väänles, saime aru, et tegemist on Parkinsoni tõves haigega. Öelge nüüd ise – kas võib haige inimese tõbist väänlemist balletina esitada? Mulle tundub, et võib küll.

Viimne osa, “Paradiso”, oli installatsioon, kah Barbicanis üleval. Turske ja lahke, igasugu atribuutikaga varustet turvanaine lasi sisse viiekaupa. Ütles, et jääda võib nii kauaks, kui keegi soovib. Jõudsime pimedasse ruumi, edasisaamiseks tuli pugeda läbi toru. Ja sealtkaudu jõudis teise pimedasse ruumi. Algul ei paistnud sealt midagi, ainult aeg-ajalt tuli ülevalt sirinal veejugasid. Margus käis uurimas vastasseina, kas saab veel kuhugi edasi, ei saand.

Kehitasime õlgu, olime lahkumas. Siis märkasin läbi hämaruse vast nelja-viie meetrise musta seina ülaservas üht kumavat inimkuju. Atleetlik paljas tüüp kummardus üle seinaserva alla, justkui oleks taht alla hakata roomama, võttis skulptuurseid poose nigu tagurpidine karüatiid ja kui ta sügavalt alla kummardus, solises ta selja pealt veejugasid. Oli kena vaadata. Ma ei tea, mis mulle selles meeldis. See oli nii mõttetu. Kah pisut kitšilik, a mis siis. Ilu peabki olema mõttetu. Selles, et ilusaid naisi rumalateks peetakse, on midagi, võib-olla on see meeste soovunelm. Sest, vaata, kui ilus naine osutuks sinust targemaks, siis oh seda häda ja õnnetust. Siis pole ju üldse lootust tema juures vooru saada. Peab ikka lootma, et ilu on rumal.

Vahtisin Castellucci mõttetut ilu suu ammuli ja sirutasin kätt pladiseva joa alla.

“Kuule, Margus,” kargas mulle pähe, “mis sa arvad, kui ma riided seljast võtan ja duši alla lähen, kas siis tuleb pahandus?”

“Ehk ei tule,” arvas Margus, “sa saad osaks installatsioonist. Võib-olla sa ei saa enam siis ainult lahkuda.”

Viskasin kõik riided nurka maha ja läksin ihualasti kosekese alla. Seisin, pea kuklas, õllekõht ripakil, ja sirutasin käsi kauni olevuse poole üleval. Ma võin eksida, aga mulle tundus, et ta märkas mind ja hakkas minuga mingit omamoodi mängu mängima, pladistas mulle pähe kohe pikalt ja mõnuga. Ma olin õlut joond (kusehäda õnneks ei tundnud), oli soe tuba ja hea duši all olla. Teistest näitusekülastajatest ma ei hoolinud ja ega need mind hämaruses ka eriti näind.

Kümblesin kunsti sees tüki aega, mõnus oli.

“Tahad edasi liikuda?” uurisin lõpuks Marguselt.

“Võib kah.”

Hiljem sain teada, mis oli toimunud mu selja taga minu teadmata. Turske ja heasüdamlik naisturva oli tulnud ja seisnud mu selja taha. Teind sammu lähemale, saand pisut pritsitud, kõhelnud, mis teha ja otsustanud siiski, et ei sega mind ja astunud sammu jälle tagasi.

Poetanud Margusele: “Ehk talle varsti aitab ka juba...” Ja jäänd ootele.

Tulin tilkuvana kunstiteosest välja, sikutasin koridoris, kus kunstihuvilised ootasid installatsiooni sisenemist, sokke ja kingi jalga ja turva poetas heatahtlikult: “Sa oleksid tegelikult väärinud seal tunduvalt pikemat seanssi.” Eks ta ole.

Paraku olen ma leheruumi jälle täis lobisenud ja ei jõua enam pikemalt rääkida mitmestki teatritükist. Traavin neist siis kiirel kapakul üle. Gloobuse teatris – Globe Theatre’is – kui te pole käinud, võite väisata, see on, eks ole, Shakespeare’i teater, mis on üles ehitatud võimalikult originaalilähedaselt, nii et põrandapublik seisab püsti (ja seisidki kõik kolm tundi Shakespeare’i ära!) ja nende pea kohal pole ka katust. Sammaldund õlgkatus on vaid lava ja galeriide kohal. Vaid kusetünni pole publiku jaoks lavanurgas, nagu Shakespeare’i ajal oli (samas, õlu, ilgelt kallis lurr, ja vein on müügil küll). Seal vahtisin Romeod-Juliat. Romeo oli must poiss. Tore, tore, must kutt kepib blondi Juliat. Moodne värk. Mõtlesin, mis saab, kui ta Tybaltiga kaklema läheb ja tolle surnuks suskab? Kas Tybalt on must või valge? Kuda on politically correct? Mis pakute? Õigus, Tybalt oli Jamaica šokolaadipruun. Hääd inglist rääkiv Lorenzo muide tundus olevat japs, justkui Takeshi Kitano teisik. Etendus oli vunki täis, lauldi lorilaulu vahele, vahepeal lendasid teatrist üle politseikopterid ja kesklinna lennuväljalt kerkivad lennukid. Täitsa lahe oli, aga ma arvan , et Linnateatris võis asi parem olla.

Needcompany “Porcelain Project” Barbicani teatris (osa Spill festivalist) oli tantsutükk, kus tembutati tasside-taldrikutega. Neid kilksus rippudes ja vedeles põrandal. Mõtlesin, on see ikka ehtne kraam või plastik. Ja kui tantsija virutas hoogsalt mõned teekannud ja taldrikud kildudeks ja varsti ma märkasin, et ta peidab oma veritsevat kätt, siis mõtlesin, kas meelega?

Kogemata? Aga nad tantsisid kildudel veel tüki aega ja kui tükk lõppes ja plaksutati, siis me arutasime, kas nad lõpetasid poolepealt ja nõudelõhkumine oli ettekavatsematu, või kuis ikkagi. Läksin lava äärde ja võtsin peoga kilde. Olid ehtsad küll, teravamad kui nuga. See pani tantsule teistmoodi tagasi mõtlema.

Muide – nõks tundub olevat popp. Ka Tate Moderne’i moodsa kunsti galeriis (neil käib 4 miljonit külastajat aastas, hulka rohkem kui oodati ja nad kiidavad, et on külastatavaim galerii maailmas, ja praegu plaanitakse juurdeehitust) suures fuajees valmistati ette tantsuetendust, kus tantsitakse rippuvate pendlite vahel. Nujah, hinnas on tundlikkus, täpsus, nigu habemenugadel tantsival kuningatütrel.

Jez Butterworthi “Parlour Song” Almeida teatris (lavastaja Ian Rickson). Keskklassi kodu ja olmeelu varjus hargneb ängistav suhtepusa ja armastuskolmnurk. Päris hea, et Elina mind seda Briti tänast mainstream-draamat vahtima kutsus. Ja minu jaoks kirsiks tordil oli Londoni äärelinna pärapõrgus Mill Hillis amatööride etteaste – Noel Gay muusikal “Me and My Girl”.

Sõitsime kambakesi vaatama, kuna majanaaber Emily keerutas ja kõõrutas seal. Saalis olid lauad, söögid-joogid, nahistasin õlut ja naersin südamest. Siukest mänguhimu nagu amatööril näeb profiteatris harva. Etlejate hulgas oli näiteks paks juristivanamees, koduperenaine, sotsiaaltöötaja, kõik kepsutasid ja kilkasid püüdlikult nagu pioneerid nääripeol. See oli kõigile “a good night out” (kui kasutada John McGrathi krestomaatilist määratlust).

Vast lasteaia etendustes, kus isegi olen kaasa mänginud, on inimesed nii ähmis-sahmis ja mängukartlikud ja -himulised. Kui sa päristeatrist oled küllastunud, toob taidlus tagasi arusaamise, miks teatrit üldse tehakse ja mis ses olemuslikult oluline on. Üks tembutab, läheb hoogu ja teised vahivad ta tempe pealt. Nii lihtne ta ongi. Ja päris teatris ei peaks seda ära unustama. Suur kunst võib ju olla, aga kui mängulusti njetu, keda see kunst siis veel kotib?

Selle suure kunsti kätte võib siis igavusest maha surra. Ja veel – juba mitmendat korda tundub mulle, et eesti teater on sama hea kui teater ükstapuha kus ja tihti on ta ivake parem.

Vähemalt eestlase jaoks, või siis minu jaoks.