Ooper ooperist: Donizetti “Viva la Mamma” Berliinis

Juuni lõpul esitati Berliini Staatsoperi Magazinis ehk tehnilise töökoja hiiglaslikus, Tallinna Kultuurikatla peasaali meenutavas ruumis vaid viiel korral Gaetano Donizetti koomilist ooperit “Viva la Mamma”. Kui teised etendused läksid sama hiilgavalt kui 29. juunil, mil mul seda õnnestus näha, võib Staatsoperi rahvusvahelise ooperistuudio tööd kadestada iga ooperiteater ja õnnitleda justkui naeruteraapiaga kauba peale õnnistatud publikut. Sest nii palju naerdes pisaraisse uppunud ega naerust kõõksudes läkastama hakanud ooperipublikut pole ma varem näinud. Lühidalt, kõige lõbusam koomilise ooperi lavastus, mida eales olen näinud. Ja sealjuures ei mingit hinnaalandust vokaalsele, muusikalisele ega lavastuslikule kvaliteedile. Iga nali, koomiline žest, veider hääletämber oli põhjendatud ning sihilik tegelaskujude karikeerimine ja paksud värvid illustreerisid kõige paremini ooperi satiirilist olemust. Koomikale lisab vürtsi osatäitjate valik: nimirolli Mamma Agatat kehastab võrratult groteskset rollikeelt valdav ukraina bariton Viktor Rud (seda rolli laulavadki enamasti mehed), kastraadilikku musico’t hispaania metsosopran Silvia de la Muela.

Tegu on Donizetti vähetuntud, alles 1963. aastal ülesleitud ühevaatuselise farsiga ooperiteatri telgitagustest, mis esmakordselt tuli lavale 1827 Napolis ning täiendatuna 1831 Milanos. Ka Hinrich Horstkotte Berliini intensiivse lavastuse aluseks on viimane, ühevaatuselisest kahevaatuseliseks muudetud variant. Dialoogid on saksa, lauldakse itaalia keeles. Oma aktuaalsust pole “Viva la Mamma” ( ehk “Le convenienze ed inconvenienze teatrali”) kaotanud, esineb ju ilmselt igas ooperitrupis siiani onupojapoliitikat. “Viva la Mamma” kõnelebki võimukast emast, kes nõuab aralt heliloojalt ja pehmekäeliselt lavastajalt oma pretensioonikale tütrele (trupi teine sopran; araablanna Enas Massalha) superdiivaliku primadonnaga (horvaadi soprani Evelin Novaki stiilne osatäitmine) uues ooperis võrdseid lauluvõimalusi ning osalahendusi. Mängu tõmmatakse paratamatult eputav tenor (inglise aktsenti rõhutatult liialdav austraallane Paul O’Neill) ja impressaario (bariton Oliver Weidinger); kokku rivaalitseb laval kümme oma au ja uhkuse eest võitlevat persooni.

Muusikaliselt kohati Rossinit meenutav ja tema muusikat heatahtlikult parodeeriv, annab Donizetti “Viva la Mamma” I vaatuses imekauni okteti ning Mamma ja primadonna lõpudueti ning lõpetab ooperi ootamatult pauguga – sponsorabi ärakukkumise pärast ei tulegi kavandatav tükk lavale! Seni tülitsevat truppi haarab aga üksmeel ja koos põgenetakse linnast, et juba kulutatud rahast mitte kellelegi aru anda. Nii tänapäevane lugu, kas pole?