Tardunud aeg ja ohtlik vaikus

ON-grupi näitus “ON AEG”

(kuraatoor Lylian Meister) Tallinna Kunstihoones kuni 16. augustini.

Aastal 1989 kokku tulnud ON-grupi näitus mõjub kummastavalt retrolikuna, ehkki tegemist on värskete töödega. Saatematerjalid sedastavad ühelt poolt, et tegu ei ole kohe päris kindlasti “mälestusnäitusega”, kuigi näituse puhuks üllitatud rühmituse ajaleht on selgelt retrospektiivse iseloomuga ja Kunstihoone-poolne väljapaneku lühitutvustus paneb ON-seltskonna paika määratlusega “oli möödunud sajandi lõpukümnendil meie tarbekunsti lipulaev”. Tundub kõnekas, et ehkki rühmitus esines ühiselt viimati viie aasta eest, pole ükski arvustaja seni uut näitust iseloomustanud mõningast kvalitatiivset uuenemist eeldava määratlusega “comeback”. ON-grupp teeb justkui kõike sedasama mida ikka. Raske öelda, mis õieti üldpildile retromaigu annab: ehk tõik, et tegu on kunstiga, mis lähtub mingi materjali kõrgprofessionaalsest valdamisest, või siis äratundmine, et kunagine vahetegemine “päris-” ja tarbekunsti vahel ise on üha formaalsemaks ja mõttetumaks muutunud ning installatsioonide või objektikunstina esitletav klaas, keraamika või tekstiil pole midagi imelikku. Või seab kadunud piiride alalhoidmine ise kunagised piiririkkujad ajas paigalseismise valgusesse?

Mõnigi töö võiks ju toimida ka mõne mitte-tarbekunstifoonilise näituse kontekstis.

ON-grupil pole olnud selget programmi, selle arvukate liikmete loomingut on sidunud pigem sarnased lähtekohad ning jagatud esteetilised väärtused. Nende tegevus uuendas kahtlemata ettekujutust Eesti tarbekunstist, ehkki üheksakümnendate alguse kui isehakanute ajastu kontekstis oli tegemist võrdlemisi rahumeelsete revolutsionääridega. Hulk värskelt ERKIs vana malli järgi väljakoolitatud tarbekunstnikke tõstis mässu Eesti senise tarbekunsti kitsukeste raamide ja funktsionaalsuse kammitsate vastu, ent seda lahingut vastu võtmas polnud enam õieti kedagi, sestap nimetab Jaan Elken näituse ajalehes gruppi õigusega “võitjate rühmituseks”.

Kes neid kritiseerikski? Väljapanek on väga ühtlane, läbinisti professionaalne, tehniliselt ja esteetiliselt kvaliteetne, suurepäraselt kujundatud, sisult eneseküllane ja mittekonfliktne.

Küsimuse alla seada pole tõesti suurt midagi ega kedagi. Ent diskussiooni ja kriitika lakkamine on klassikukstituleerimise ning mahakandmise ohu kindel märk.