Kaplinski: Laari kiri Obamale alandab eesti rahvast
Lugenud läbi rühma Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikute kirja
“President Obama administratsioonile”, hakkasin mõtlema, et
peaksin samuti talle kirjutama.
Miskipärast mulle tundub, et
see kiri on seotud Vabariikliku partei konservatiivide kampaaniaga uue
presidendi vastu, täpsemalt tema sisepoliitika ja eriti tema katsete vastu
tuua Ameerikasse mõningaid sotsiaaldemokraatia elemente. Nagu kava
kõikidele ameeriklastele ühise tervishoiusüsteemi
loomiseks.
Lihtsam on rünnata president Obama
välispoliitikat ja selles osas on hääle tõstmine
mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikute poolt teretulnud nähtus.
Ma ei tea, kas nad kirjutasid selle kirja omal algatusel või
said innustust härrastelt Vabariiklikust parteist. Igatahes tahan ma selge
sõnaga öelda, et meie poliitikud, kes on rajanud oma
karjääri vastasseisule Venemaaga, ei kõnele minu nimel. Mitte
minu nimel.
Üks mu sõber, samuti endine Eesti riigikogu
liige, rääkis mulle, kuidas Ämaris NATO lennuväebaasi
ehitav lihtne tööline oli talle öelnud, et tema arvates pole
mõtet Venemaaga vastasseisu otsida. Ma usun, et paljud Eesti inimesed
mõtlevad samamoodi. Siin on minu kiri president Obamale.
Austatud president Obama
Lugenud rühma
kõrgetasemeliste Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikute ja ekspertide,
sealhulgas kahe minu kaasmaalase poolt teile ja teie administratsioonile
saadetud kirja, tundsin, et pean samuti teile kirjutama.
Ehkki
poliitikute kirjas leidub mitmeid häid ideid ja ettepanekuid, on selles ka
mitu vaieldavat väidet. Samuti on selle kirja üldtoonis midagi,
millega mul on raske leppida. See avalik kiri on õieti palvekiri
ainukesele üleilmsele suurvõimule poliitikutelt, kelle arvates
nende riikidele on parim julgeolekutagatis muutumine Ameerika Ühendriikide
satelliitriigiks.
Meie poliitikud palusid teilt, president Obama,
et neid maha ei jäetaks, et Ameerika kõige truumaid teenreid ei
unustataks. Säärane hoiak alandab vaba demokraatliku riigi kodanikku,
kes ma tõsiselt tahan olla.
Asjaolu, et enamiku Kesk- ja
Ida-Euroopa maade juhid olid valmis muutma oma riigid USA satelliitriikideks,
sai selgeks 2003. aasta veebruari alguses, kui rühm Kesk- ja Ida-Euroopa
välisministreid kirjutas alla USA peatset ennetavat Iraagi-vastast
sõda tingimusteta toetavale kirjale.
Selline tingimusteta
toetus George W. Bushi poliitikale oli signaal “vanale
Euroopale”, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele on nende erisuhe USAga
tähtsam kui solidaarsus teiste ELi riikidega ja et nad on valmis rohkem
arvestama Ameerika kui oma naabrite, eelkõige Venemaa huvidega.
Sellele avaldusele järgnes enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide
samasugune tingimusteta toetus Ukraina ja Gruusia valitsustele nende
vastasseisus Venemaaga. USA rahastatud ja kavandatud ilmne sõjalise
jõu kasv Gruusias üksnes kinnitas Venemaa veendumust, et
Lääs ja eriti USA tegeleb uue “sanitaarkordoni” loomisega
satelliitriikidest, kes oleksid varmad toetama Ameerika poliitikat liigseid
küsimusi esitamata ja lubaksid oma territooriumile Ameerika
sõjaväebaasid.
Säärane mõttekäik
on Venemaa ajalugu silmas pidades üsna möödapääsmatu.
Seda mõistetakse ja arvestatakse mõnedes “vana
Euroopa” pealinnades, ignoreeritakse aga suuresti Kesk- ja Ida-Euroopas,
kus poliitikud kasutavad retoorikat
“väärtuspõhistest” rahvusvahelistest suhetest ja
sõjalistest liitudest ning kus avatud mõtlemisega
poliitanalüütikuid ei ole kusagilt võtta.
Minu
arvates jaguneb Euroopa praegu
Ven
emaasse suhtumise järgi kahte leeri – lepitajateks ja vastasteks,
kellest vastavalt esimese moodustavad ELi vanemad liikmed ja teise uued.
Mõlemal hoiakul on oma tugevad ja nõrgad küljed.
Lepituspoliitika võib viia järeleandmisteni iga hinnaga, millel on
meie maailmajaos kurikuulsad pretsedendid, vastasseisu poliitika aga
võib viia avaliku konfliktini.
Selles Euroopa osas, kus ma
elan, on kombeks naerda “vanade eurooplaste” leebet suhtumist
Venemaasse ja koguni süüdistada Lääne-Euroopa poliitikuid
naiivsuses või korruptsioonis, justkui mõistaksid meie juhid
Venemaad paremini kui prantslased, hispaanlased ja sakslased.
Mõned Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikud ongi rajanud oma
karjääri Venemaaga vastasseisu retoorikale ja neil on raske oma
hoiakut ja retoorikat muuta. Ma ei imestaks, kui teie administratsioonile
saadetud kiri oli mingil moel innustatud mõne USA Vabariikliku partei
poliitiku poolt.
Igal juhul võib see kiri olla neile abiks
kampaanias teie katsete vastu USA välispoliitikat ümber korraldada.
Kuid ma olen veendunud, et vastasseisul põhinevaid hoiakuid on vaja
muuta, muidu hakkavad pinged Venemaa lääne- ja lõunapiiril
õõnestama ELis kujunemas olevat välispoliitilist konsensust.
Kas me tahame või mitte, Venemaa ei nõustu enam olema
“rahvusvaheliste suhete objekt”, nagu aastaid tagasi väljendus
Eestis üks Lääne diplomaat. Kas me tahame või mitte, meil
tuleb arvestada, mida Venemaa ise peab oma julgeoleku seisukohast oluliseks,
ning me ei tohi püüda teda õpetada ega veenda, et tema
poliitika on iganenud ja et sõjalise jõu kasv tema suuremate
keskuste läheduses ei ohusta tema huve. Eesti piirilt Peterburini on
ainult umbes 200 kilomeetrit. Venelased ei suuda seda unustada ja ka eestlastel
ja nende sponsoritel oleks mõistlik seda mitte unustada.
Kesk- ja Ida-Euroopas võrreldakse Putini ja Medvedjevi Venemaad tihti
Nõukogude Liiduga, koguni Stalini-aegse Nõukogude Liiduga.
Geopoliitiliselt on esimene kahtlemata viimase järglane, kummatigi
erinevad nad teineteisest väga.
Ma olen enam-vähem
kindel, et nüüdisaegse Venemaa juhid ei ole paranoikud, vaid
pragmaatikud, ja et nendega on võimalik leida ühist keelt. Ent see
ei ole võimalik, kui ei arvestata nende julgeolekukaalutlustega.
Alternatiiv oleks uue külma sõja tulek, sügav
usaldamatus niinimetatud Ida ja Lääne vahel, Venemaa püüd
saboteerida Lääne ja eelkõige USA huvisid mitmes maailma
piirkonnas. Selle tulemusena kasvaks ebakindlus maailmas ning varem või
hiljem satuks ohtu ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikide julgeolek.
Ma
olen sügavalt veendunud, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suhted Venemaaga
vajavad samasugust taaskäivitust nagu Ühendriikide ja Venemaa suhted.
Mõlemad on lahutamatult seotud ja taaskäivitus, meie kõikide
välispoliitika mõnede aspektide ümberseadistamine, on
vältimatu, kui me tahame vältida Euroopa destabiliseerimist ja
lagundamist.
Minu arvates ei tohi Euroopa julgeolek saada 21.
sajandil rahvusvahelistes suhetes probleemiks, nagu see oli 20. sajandil.
Teistes maailma piirkondades on pakilisemaid kriise, mis ootavad USA, ELi
ja Venemaa ühist panust.
Väga mõtlematu oleks
juhinduda oma poliitikas lähiajaloo traagilistest mälestustest ja
luua Kesk- ja Ida-Euroopas uus vastasseis. Ma ei arva, et NATO vägede
paigutamine Venemaaga piirnevatesse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse, nagu
poliitikute kirjas soovitati, oleks parim kestev julgeolekutagatis meie
riikidele.
Selline samm tekitaks pigem uut ebastabiilsust ja annaks
pikapeale
soovitule vastupidise tulemuse. Seetõttu loodan siiralt, et teie ega
teie administratsioon ei astu samme, mis eskaleeriksid juba olemasolevaid
pingeid mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja Venemaa vahel, et te ei
anna järele nendele meie riigijuhtidele, kes on hankinud oma poliitilise
kapitali Venemaa-vastase retoorikaga ja lakeilike žestidega USA suhtes.
Ma loodan, et te ei anna järele omaenda
sõjalis-tööstusliku kompleksi survele, kes himustab
müüa meie riikidele relvasüsteeme. Minu sügava veendumuse
kohaselt ei oleks uus külm sõda, rääkimata
pärissõjast, meie rahvaste huvides. Ma usun, et teie, Ameerika
Ühendriikide president, ei astu samme, mis võiksid kaasa tuua
sääraseid hukatuslikke tagajärgi meie maailmajaole.
Tõlge eesti keelde Erkki Sivonen.
Kirja
originaal ilmus inglise keeles http://jaankaplinski.blogspot.com .