Karismaatiline Tõnu Kaljuste on saanud, mida tahtis - läinud reedel esitles ta Tallinnas oma tulevast ooperi­maja Kalamaja ja Kopli piiril. Selleks ümberkujundatav endine Noblessneri tehase hiiglaslik, klaaslae ja galeriiga kõrge ning valgusküllane, vaimustava akustikaga valukoda Tööstuse tänaval on meeldivaks avastuseks ja üllatuseks nii igale tööstusarhitektuuri huvilisele kui melomaanile.

Koht on ülimalt atraktiivne: kontserdisaali meenutava interjööriga vana tehasesaal otse mere ääres, keset saja aasta jooksul arenenud spetsiifilist tehasekeskkonda. Ajalugu tuletab siin ennast meelde igal sammul, näiteks lava tagaseinal kumab siiani läbi kirillitsas marksismi ülistav tekst. Ja seinakell selle kohal on seisma jäänud täpselt 19.30, justkui mälestades aega, kui kontserdid sel kellaajal Filas algasid ... Loodangi, et Nargen Festival Hallis (kas see on ikka parim võimalik nimi?) hakkavad kontserdid ja ooperietendused peale täpselt 19.30 - nagu möödunud reedelgi, mil õhtu teiseks üllatusesinejaks maja enese kõrval sai Arvo Pärt. Need mõned minutid, mil Pärt ise klaveril oma "Aliinale" esitas, olid õhtu kauneimad.

Pärast tuli päikeseloojang, hea konjak ja veel parem tort.

Harry Liivrand

*
Valge Daami aeg Haapsalus

Kadri Karro: 7.-9. augustini oli Haapsalus iga-aastane augustis asetleidev keskaegse linnuselegendi ümber koondunud kolmepäevane üritus - laat, igaõhtune Valge Daami etendus, kontserdid, lasteüritused. Peaaegu igal aastal uue vormi saava Valge Daami legendi ümberjutustava hilisõhtuse etendusega oli mõnusas kontrastis laupäeva õhtul linnuseväravate ees esinenud 70ndate ja 80ndate eesti levimuusikahitte esitav ansambel Regatt.

Peatänava kihama pannud laadal oli kuumaks kaubaks pähklitega täissuitsuvorst ja pühapäeval värvisid lapsed Rootsituru ümber tänavat katva kivisillutise kriitidega värviliseks.

*
"Päris pea ehk Kreutz­waldi sõber"

Teater R.A.A.A.M. Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik ja produtsent Ivo Uukkivi. Osades Pärispea näitering: Mari-Liis Lill, Ivo Uukkivi, Tiit Sukk ja Emil Rutiku. Pärispea seltsimaja õuel, esietendus 2. augustil.

Kairi Prints: Lavastus loodi Pärispea poolsaare (Juminda ja Käsmu poolsaare vahel) tipus asuva Pärispea küla esmamainimise 750. aastapäeva pidulikuks tähistamiseks. Naerukrampe tekitav absurdihuumor vaheldus pildikestega küla pikast ajaloost. Parimaks iseloomustuseks lavastusele sobib fraas näidendist: "Pärispea - see on hingeseisund."

*
Orava ülikool

Võrukeste peamine suvine teadus- ja kultuuriüritus, igavesti rändav Kaika suveülikool toimus sel nädalavahetusel Oraval - paigas, mis aastasadu oli Vana-Liivimaa ja Venemaa piiril ning on seetõttu põneva ja konfliktiderikka ajalooga.

Kahekümne esimest korda toimunud suveülikooli rektor, endine Postimehe peatoimetaja ja Põlva maavanem Urmas Klaas väidab, et ei ole mingisugust seost koha nime ja fakti vahel, et ta kuulub riigikogu Reformierakonna ­fraktsiooni.

Lihtsalt tema mõlema vanema poolsed suguvõsad on Oravaga seotud.

Selleaastase suveülikooli eripäraks oli rektori ametiraha kehtestamine. Raha tegi metallikunstnik Põvvat Kama, kasutades ka kunstnik Epp Margna loomingut. Vasest ja roostevabast terasest raha ei ripu kaelas mitte keti, vaid Karula kihelkonna mustriga vöö otsas. Urmas Klaas lubas seda edaspidi kanda ainult väärikatel üritustel, kus sobib võru kultuurile omaseid väärtusi rõhutada - näiteks laulupeol Uma Pido ja presidendi vastuvõtul.

Enne Klaasi on Oravalt pärit teisigi tähtsaid mehi, näiteks poliitik ja kirjanik Karl Ast-Rumor ning ­prohvet ja nõid Vana-­Kordo, kes juba 19. sajandi keskpaiku ennustas, et ­kunagi ilmuvad vankrid, mis sõidavad ­ilma hobuseta, ning rauast linnud, kes lendavad taeva all ja külvavad palju segadust.

Loengutest hindasid tänavusest ülikoolist osavõtjad eriti sõjardkirjanik Leo Kunnase etteastet, kes rääkis Orava ruumis toimunud paljudest lahingutest - eriti Vabadussõja ajal. Ning rõhutas, et Eesti ei tohi korrata 1930. aastate viga, kui riik kärpis majanduskriisi ajal kaitsekulutusi, aga majandustõusu tulles neid enam ei suurendanud.

Tartu ülikoolis aastaid ajalugu õpetanud Klaas on selleaastase suveülikooliga rahul: "Teadmised võivad ununeda, aga meelde jäävad vahvad, tugevad õppejõud, isiksused."

Veiko Märka

*
Meri, muusika ja mõnusad eesti inimesed

Tänavu Käsmus 7.-9. augustini teist ­korda toimunud Viru Folk meelitas juba esimesel päeval kohale 4000 uudistajat. Laupäev ning pühapäev tõid aina lisa.

Käsmu olematu infrastruktuur - kunagises uhkes kaptenitekülas pole püsielanike vähesuse tõttu enam isegi poodi - tingib selle, et kõik vajalikud teenused tuleb ürituse ajaks "importida" - ­alates saunast ja postkontorist, lõpetades pangaautomaadiga.

Folgiürituste aura on sõbralik. Ka Käsmus eksiteerisid kõrvuti väga erinevad muusikastiilid ja peaaegu iga esineja kohta võis kuulda täiesti vastupidiseid hinnanguid, ilma et hindajad ise omavahel tülli pööranuks. Isegi sümfooniaorkester Ülo Vinteri mälestuskontserdil ei mõjunud kohatult ning selle saatel Hanna-Liina Võsa ja Tanel Padari duetina lauldud "Nõia elu" oli ürituse üks võimsamaid hetki üldse. Aga kirkalt mõjusid ka Zetod, kuigi nende jälgimist segas masendavalt suur noorte naiste kari, kes kohe lava ette sööstis. Tase polnud võrdselt ühtlane, aga mingi õigustuse leiab igale kutsutule. Nii tekkis minul sajaprotsendiline ­folgitunne hoopis duo Öösorr valdavalt üsna ebaoriginaalse ja pretensioonitu kava ajal. Kui seda tunnet täpsemalt kirjeldada, siis umbes nii: elus eksisteerib kolm põhikomponenti ehk substantsi: sina, maailm ja Viru Folk. Ning nad on omavahel täielikus harmoonias.

Esialgu häirisid pikad vahemaad telkla, lavade ja muude vajalike kohtade vahel, aga pärast kõrvaliste otseteede avastamist läks see üle. Poe puudumine tähendas, et ligipääs kangele ja odavale alkoholile oli keerulisem, mistõttu öine üldpilt sisaldas oluliselt vähem horisontaalasendis pidulisi kui Viljandis.

Olen varem Viljandi folgi lõppemise järel mitmel korral kuulnud ahastus­hüüdeid: "Nüüd on suvi läbi!". Tänavu polnud põhjust nii kurta.

Eesti etnomuusikast sain siin üsna täieliku ülevaate - lummavast Oortist ja kunagiste heade aegade tasemele tagasi jõudvast Pantokraatorist üsna kahvatunud Jääääreni. Pluss Soome etno siinpool armastatumad nimed J. Karjalainen ja Värttinä. Soomlaste mõjuv esindus oli põhjendatud, sest Käsmu rikkuse üheks allikaks oli ju tihe konterbandivedu põhjanaabrite suunal. Küll tekitas publikus nõutust kava järgi samuti soomlanna Hanna Marsh soome asemel inglise keele kasutamisega.

Sponsorite osalus Viru Folgil on silmatorkav. Näiteks paigad nagu NCC Tähekodu Pealava (kuulsin sellisest ettevõttest esimest korda) ja Ingmani Merelava. Sponsorite kasutamine võimaldas päevapileti hinna viia naeruväärselt väikese summa - 350 kroonini.

Festivalikava oli nüanssideni läbi mõeldud. Näiteks Allan Vainola ja Unenäopüüdjate rahutu, rännutungidest ja sisemistest liikumistest tulvil looming pääses lava taga sinendava mere taustal eriti hästi mõjule. Seevastu Zetode väline temperament sobis hästi just männimetsa keskele. Ning kuna professionaalseima ja kaasakiskuvaima kava esitanud Värttinä jäeti viimaseks esinejaks, polnud kuidagi võimalik ürituselt enne lõppu lahkuda.

Veiko Märka

*
Kuni su raamatuküla veel elab...

Laupäeval sõitis buss kirjanikega Tallinnast Võtikvere raamatukülla. Nimetatud paik on Rakvere poolt sõites viimane küla enne Mustveed. Ometi on tänavu 10. korda toimuval sündmusel niisugune kaliiber, et selle korraldaja Imbi Paju oli läinud nädala Sirbi kaanestaar.

Ja tõesti, lisaks esinejaile jagus nii vaatajaid kui raamatulettide umber tunglejaid, õige mitu kirjastust olid oma toodangu laadale toonud.

Ürituse sünkreetilisusest andis märku kas või see, et algul võttis Mikk Sarv raamatupeo käima lükkamiseks runolaulu üles, siis sai sõna kohalik kirikuõpetaja. Kõiki esinejaid intervjueeris Imbi Paju, asjatundlikult, aga vahel ka emotsionaalsel superlatiivsel moel. Patrooniks oli tänavu Doris Kareva. Head joviaalset meeleolu pakkus Jürgen Rooste bänd, kuhu sedakorda kuulus kitarrist Andreas Nestor ja mingil moel ka Karl Martin Sinijärv. Visuaalselt kauni duo moodustasid ajakirjanikud-kirjanikud Kätlin Kaldmaa ja Tiina Laanem. Kadri Hinrikust sai sedakorda näha ilma telekata ja kirjaniku rollis. Ülejäänudki esinesid tuntud headuses.

Lisaks eestlastele näidati raamatuküla rahvale ka kaht noort progressiivset venelast (Sergei Metlev ja Jevgeni Krištafovitš) ning üht eestimeelset juuti, Juudi muuseumi rajajat Mark Rõbakki. Rõbak tutvustas tema kaasabil Entsüklopeediakirjastuses ilmunud Guido Pandi mälestusteraamatut - huvitav pilk juutidele esimeses Eesti vabariigis.

Meeleoluka ja kaaluka (pean silmas kaasa ostetud raamatukoti raskust) päeva lõpetas kohalike teatriharrastajate lustmäng - stseenid mõisaelust, milles armastusel ja alkoholil oma kindel osa. Vastupidi Võtikverest mitte kaugelt pärineva Mati Undi uskumusele paistis maal väga kultuurne.

Kalev Kesküla

*
MUiD ÜRITUSi:

  • Free Love / Music And Arts Festival - mittekommertslik tasuta festival loovatele ja positiivsetele inimestele. 7.-9. augustini Purekkari Neeme kandis mere ääres.
  • Saksa Noorte Sümfooniaorkester Tübingenist (Nargen festivali raames) 7. augustil Arigato spordiklubis.
  • VIII Rahvusvaheline SUVEUNIversiteet. Professor Arbo Valdma klaverikool Kontserdid Pärnu kohvikutes ja raekojas 4.-9. augustini.
  • Narva ajaloofestival "Narva lahing" 7.-9. augustini Narva linnuse territooriumil.
  • Lihula Elava Keskaja festival - loengud, turniirid ja keskaegne muusika.
  • 8.-9. augustil Lihula linnusemäel.

*
Juminda teatripatrull

Suveteatri vaimustavad tipud olid minu jaoks Hüüru mõisa "Tuult tiibadesse!" ja Ontika mõisa "Mtsenski maakonna leedi Macbeth". Esimene, üliharva lavastava Katrin Saukase spirituaalne tükk pakkus üliharva nähtavat Jaak Johansoni näitlejatööd, ja Mart Koldits mängis meie ette Balti esibudisti Vend Vahindra - Paljasjalgse Tõnissoni.

"Macbethis" (lavastaja Eili Neuhaus, dramatiseering Urmas Lennuk) aga pandi eesti-vene kultuuripiir mängima, kõrvalosade näitlejad rääkisid segakeeles, surnute riigist ilmus Ines Aru koos vene kooriga, mõisamaastikus juhatas Indrek Saar publiku justkui sunnitöölised Siberisse. Mina nägin Ontikal ohtlikku pilti, kus näitetrupp ilmselt esimest korda vihmas mängis ja üks tegelastest oleks libedaga peaaegu lava teiselt korruselt selili üle ääre lennanud. Vaat siis Macbethi.

Muidu aga vajab Virumaa hädasti teatripatrulli. Tundub et kutselised teatrikriitikud ei taha pahaaimamatuid kohalikke ja puhkajaid hoiatada pealinna teatrite staaride vabaõhuhaltuura eest. Miks ei taha? Sõbrakesed? Pileti eest küsiti ometi isegi kuni 250 krooni. Minu meelest oleks publik hoiatamist vajanud "Käsu Hansu ajalootunni", "Kon-Tiki" ja "Päris pea ehk Kreutzwaldi" eest. "Kon-Tiki" puhul ütles isegi üks korraldajatest mulle, et "lavapoisid oleksid parvel vaimukamat juttu ajanud". Nojah, keegi s-ttus parvelt merre, kellelegi jäi õng p-sse kinni ja seda tuli pikalt harutada... "Päris peas" arutasid Draamateatri absoluutsed staarid Ivo Uukkivi ja Tiit Sukk, rääkimata Emil Rutikust, nagu isetegevuslased, kuidas Pärispeal näitetükki etendada... Kuulsin küll, et mõni tegelaskuju olevat mõnd Pärispea legendaarset kalurit meenutanud, aga häbi oli nii, et kutsu või tarbijakaitse.

Artur Talvik pani Juminda patrulli käima, kuna politsei ei saa röövlitega hakkama. Näitlejaharidusega Talvik võiks patrullautoga ühtlasi vabaõhu-esietendused läbi sõita ja publikule lehes ausalt kirjutada, mida näidatakse.

Teatrikriitikud ju ei näe alasti haltuurat. Muide, samal õhtul kui publikut Pärispeal lüpsti, näitas seesama Talvik koos Mikko Fritzega Viinistul täismõõdus Saksa sümfooniaorkestrit. Mängiti Sibeliust ja Šostakovitšit. Tasuta.

Hans H. Luik

*
Vähem paanikat, ­rohkem ­Robotaanikat!

Reedel ja laupäeval toimus Kaberneeme ja Neeme vahelisel tühjal ja idüllilisel liivarannal elektroonilise muusika festival Robotaanika Park.

Kuum päike ja säredad rütmid kütsid külmikud üles ning liivast ja kõrkjatest sai higine tantsupõrand. Tegemist polnud siiski tuhandete tühisilmsete inimrobotite metsareiviga. Peol valitses meeldivalt intiimne õhkkond. Külastajate hulk oli piiratud, nii et jõmmidega kaklema ega inimmassides oma varbaid lömastama ei pidanud.

DJd panid biiti hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Dubstep, elektro, electro-house, d'n'b ja jungle, techno, acid, reggae - kõike sai. Elavesitusi ühendas uudne saund - kõik laivid üllatasid, kas siis värske muusikalise materjali, huvitava setup'i või lihtsalt uue tunnetusega. Laivide rida alustas reedel sündipopiga flirtiv mehiselt meelavokaalne Tallinn Daggers, Kulgurite laiv oli seekord pigem kaasakiskuv jõuline minek kui mediteeriv kulgemine. Laupäevane Hape segas taavitulevlikke käike tantsulisematega. Elektropunkduo Fuck Yuo I Am a Robot esitas palju uut ja teravat materjali ning tegi lisaks acid'i ja elektro vahel sõitva impro-laivi Tõnis Saviga. Barthol Lo Mejor lõpetas laivide rea 200 vaheldusrikka ja kaasakiskuva löögiga minutis pop-dada-tekno-haardkoor-laineharjadel.

DJsid oli samuti seinast seina. Plaate mängiti nii kollektiivselt - Metal on Metal Leedust ja kohalikud DJ-grupid Neljapäev with Lazers ja Pingbäng - kui individuaalselt - Sir Ehala, Jancek, Leslie da Bass, Slammin, nimetades mõnda.

Robotaanika Pargis sai tõesti hea ülevaate eesti elektroonilise skene hetkeseisust. Ja muide, pühapäeval lahkudes oli rand küll jalajälgi täis ja veepiiril uhkeldasid võimsad liivalossid, kuid prahist oli maa puhas. Igaüks koristas enda järelt, nagu toredad inimesed ikka teevad. Nüüdseks elab see rannajupp taas oma vaikset ja idüllilist elu, robotaanikuid heaga meenutades.

Kairi Prints

*
Erootikat ja poliitikat

Neljapäeval, 6. augustil esietendus Ohtu mõisas Allan Aykbourni näidend "Suvekomöödia" Roman Baskini lavastuses.

Mängivad Roman Baskin, Carmen Mikiver, Ülle Kaljuste, Epp Eespäev, Harriet Toompere, Liina Vahtrik, Pirjo Levandi, Hendrik Toompere sen ja jun, Marta Laan, Eduard Salmistu, Raivo Rüütel jt. Kunstnik Ann Lumiste.

Kalev Kesküla: Autor, viljakaim ja mängituim elav inglise näitekirjanik Allan Aybourn oli näidendi kirjutanud arvestusega, et see sisaldab kahes tegevuspaigas (mõisas ja mõisaaias) toimuvat kaht etendust. Ühed osalised on olulised toas, teised õues. Lootuses suveteatri asemel päristeatrit näha varusin endale platsi mõisa, kuigi õue näis publiku tung suuremgi olevat. Ja seal sündiski psühholoogiline karakterdraama, parajalt humoorikas, aga kaugel mingist laadanaljast.

Mõisas oli kõige hiilgavam tegelane vanem Toompere, kes kehastas pedofiilist poliitika niiditõmbajat. Väga nauditav oli juba dialoog, milles ta peategelasele, naistemehest tühikargajale Teddyle (Roman Baskin) parlamendikohta pakub. Toompere tegelane pole ometi mingi nilbik, vaid mees, kes üritab ausalt oma himusid järgida. Tõsi, varem oli ta ka gay, aga see muutus liiga koormavaks. Väga orgaaniline ja usutav tüüp, ei mingit ülemängimist. Tema partnerid, Baskin, Liina Vahtrik ning Marta Laan lavakunstikateedrist, teevad samuti oma osa nauditavalt ära. Just nooruke Laan on eriti ehe.

Muide, Roman Baskin on kindel kandidaat suvelavastajana Guinnessi rekordite raamatusse. Lisaks siinsele on ta tänavu lavastanud veel "Augustikuu teemaja", "Täiskuu 2" ja "Intiimsed tehingud".

Kairi Prints: Esimeses stseenis ootab Harriet Toompere oma põõsa- ja kraaviarmukest Teddyt. Roll on väga hästi sisse mängitud, selline emotsionaalne, närveldav, üdini naiselik karakter sobib Toomperele kui valatult - tee veetlevast leedist metsjeesuseni saab läbitud mängleva kergusega.

Etendust aiast jälgides tulevad peale selle armuafääri tugevaimalt esile kaks liini. Esimene neist isa (Raivo Rüütel) ja poja (Hendrik Toompere jun jun) - kahe vaoshoitud inglise härrasmehe avanemised ja südamepuistamised. Kui need mehed lõpuks kahekesi aia eri otstes südamest nutma puhkevad, on see korraga ilus, valus ja naljakas. Kõige noorem Hendrik Toompere teeb väga tugeva rolli - toob lavale nii palju süütust, armsust ja rikkumatust, et võlub publiku ära. Tema isa on noormehe vanem versioon ja täpselt sama armas.

Teine aias arenev tugev liin on Eduard Salmistu ja Pirjo Levandi mängitud käskija-kuuletuja suhe. Domineeriv mees, lontis kõrvadega konstantselt sitsiv naine - tegemist on küll üle võlli keeratud levinud stereotüübiga, kuid siinne tandem annab sellele mingi eriti võluva nüansi juurde.

Veel võib aias jälgida siivutusi, mida paheline prantslannast näitlejanna (Ülle Kaljuste kehastuses) koos naistemehest Teddyga öises aias korda saadab. Need kergemeelsed hetked on siiski ainult garneeringuks, enamasti meeldivaks garneeringuks "Aiapeol" pakutavale tõsisele, huvitavate maitsenüanssidega kõhutäiele.

Parima kõrvalosa auhinna saavad labrador Larry ja aiakarnevalis osalevad lapsed, kellest üks oli näiteks kostümeeritud postkastiks.

*
Müüdamatu hinge võitlus ­võõritusega

Laupäeval, 8. augustil esietendus teatris NO99 Beecher-Stowe'/Ojasoo/Semperi "Onu Tomi onnike". Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.

NO99 uuslavastuse võõrituslikku eepilise teatri võtit põhjendab osalt lavastajate eelintervjuudes kõlama jäänud skepsis Beecher-Stowe' romaani kunsti- ja sõnumiväärtuse suhtes, seega on püütud paljastada selle kontseptuaalne karkass, jättes esmapilgul tagaplaanile psühholoogilise aspekti, mis võiks oma sentimentaalsuses vaatajat uinutada.

Õnneks ei tehta seda tendentslikult, justkui katse tulemusi ette teades, mis olekski tänase tarkuse valgel omaaegse manifestteose suhtes ebaaus.

Nõnda näibki, et kogu lavastuse võõritusliku skepsise kiuste, või koguni tänu sellele, osutub ka romaan ise kandvamaks kui algul eeldatud. Onu Tomi (Andres Mähar) elufilosoofa, et kuna hing ei ole ostetav ega müüdav, ei saa seda kahjustada isegi mitte selline "siga" nagu Simon Legree (Rasmus Kaljujärv), elab üle nii tegelaspsühholoogia dekonstruktsiooni kui ka eepilise teatri skalpelli.

Taas leiab kinnitust ka tõsiasi, et eepiline teater nõuab näitlejailt sama jõulist kohalolu nagu ka nüanssideni tungiv läbielamisteater, sest alles selle suhtes saabki võõritus­efekt sündida. Siin polnudki see aga üksnes brechtliku didaktika teenistuses, vaid pani proovile ka selle võtte enda tunnetusliku töökindluse.

Näiteks publikusse suunatud peegli kaudu - kas saab olla veel midagi näpuganäitavamat?! - testitakse lisaks ka peegeldusmehhanismide toimet üleüldse. Pildis St. Clare'i majapidamisest peseb onu Tom klaasile soditud üleskutset "Schlag, Negro, Schlag!" maha piinliku hoole ja täie pühendumisega. Sama korralikult teinuks ta mis tahes muudki tööd, hoolimata sellest, et end üha puhtamaks muutuvast peeglist nägeva rikutud vaataja jaoks võiks toiming mõjuda inimõiguslase sõnatu süüdistusena. Seevastu välise keigarlikkuse taha varjunud mulatist orjahing Adolph (Risto Kübar) "puhastab" enda peeglipoolt süljelärakatega pinda hägustades ning sel viisil veel Tomigi tehtut üle käies, kajastades nõnda nii oma suhtumist töösse kui ka ähvardavasse selgusse, mis võib peale sundida vastutuse.

Samasuguse ambivalentsusega avab Risto Kübar ka Tomi sõbra, George Shelby olemust. Olles küll vaieldamatu idealist ja humanist, jõuab tema normeeriv demokraatiasõnum Simon Legree istandusse samasuguse hilinemisega, nagu jäi tema taktimõõt maha ka neegerorjade laulutempost esimese vaatuse palvetunnis.

Tehiskeele kaudu on lavale toodud üksteise mittemõistmisest kantud sildistamissoov oma-võõra skaalal, mis aga ei takista suurepäraselt mõistmast olulisemaid märkõnu, näiteks "schlag!" või "verkauft", muuteski ülejäänud diskussiooni ühiskondlike suhete üle suuresti liigseks. Võõrkeelne möödarääkimine vaibub vaid hetkiti, mil tegelased on viivuks ühel lainel, läbivalt aga onu Tomi enda sõnades, mis lähtuvad alati otse tema müüdamatust hingest ning projitseeruvad lavastuse finaali kummitusloos Louis Armstrongi abil ka Simon Legree ema surilinale.

Madis Kolk