Kärtssinine Mona Lisa
Ühel septembrihommikul, kui päike oli sügiseselt madalal ja
koolides tunnid juba alanud, seisis Tallinnas Koplis Tööstuse
tänaval lahtine kärtssinine valgete nahkistmetega ja kuju järgi
viiekümnendatest-kuuekümnendatest aastatest pärit sportlik
lahtine auto. Ligi poole sajandi vanune sõiduk sobis vanade puumajade
vahele kui valatult, ehkki viiskümmend aastat tagasi nähti siin
tänaval hoopis teisi sõidukeid – Moskvitše, Pobedasid
ja Volgasid. Sinise iluduse nimi oli Mona Lisa, kuigi maailm tunneb seda autot
tähise Mercedes-Benz 190 SL all.
Ameerika jaoks
tehtud
1955. aastal Genfi näitusel esitletud
Mercedes-Benz 190 SL oli õigupoolest mõeldud neile paljudele, kes
tahtsid sportlikku autot, kuid ei saanud lubada endale kultuseks kujunenud
Mercedes-Benz 300 SL-i – “kajakatiiba”.
Reklaambrošüür nimetas 190SL-i “sportautoks, mida oled
oodanud” ja selle hind algas 16 500 Saksa margast.
300SL oli
peaaegu kaks korda kallim – alates 29 000 margast. SL tuleneb
saksakeelsetest sõnadest sport leihct ja tähendab kerget
sportautot, numbrid selle ees aga viitavad töömahule (vastavalt
1,9 või 3,0 liitrit).
Nii 190 SL kui ka 300 SL
võlgnevad oma sünni Mercedese USA importöörile Maximilian
E. Hoffmanile. Hoffman veenis Mercedese juhtkonda, et Ameerikas saaks
müüki edendada sportautode abil. Vähem kui poole aastaga
valmiski kaks prototüüpi ja neid tutvustati 1954. aasta New Yorgi
autonäitusel. Mõlemad said vaimustatud vastuvõtu ja
läksid seejärel seeriatootmisse. Ka väliskujus on neil palju
sarnaseid jooni, eriti ninaosas.
Sportauto 105
hobujõuga
Kriitikud väitsid alguses, et 190
SL-i 105 hobujõudu on võrreldes 300 SL-i või BMW 507ga
võrreldes väga vähe. Otsene konkurent Porsche 356 oli
küll veelgi nõrgem, aga see-eest ka kergem.
1,9-liitrise neljasilindrilise mootoriga sõidukit mudeliindeksiga R121
toodeti aastatel 1955–1963 täpselt 25 881 eksemplari.
Täpsustuseks siiski niipalju, et viimased 104 autot valmisid
füüsiliselt 1962. aastal, kuigi kandsid järgmise aasta numbrit.
Võrdluseks: 300 SL-i valmistati kupee ja rotsterina ainult 3258
tükki.
Hoffmani kaalutlused osutusid õigeks: 10 368
eksemplari ehk umbes 40 protsenti kõigist 190 SL-idest eksporditi
USAsse. Autoajakiri Road and Track kirjutas 54 aastat tagasi, et 190 SL on
väljapaistev saavutus oma kujustuse ja töökvaliteedi poolest
ning et temast õhkub kindlust. SL-iga sõitmist on ajakirja
sõnul aga keeruline kirjeldada: sujuvalt lainetaval teel liigub ka auto
sujuvalt, kuid konarlikumal pinnal tahavad amortisaatorid autot justkui
tõrjuda. Ajakirja sõnul on auto parim 80miilisel tunnikiirusel
(ligi 130 km/h). Tippkiirus on 180 km/h ja 100kilomeetrise tunnikiiruseni
jõdmiseks kulub 12–13 sekundit (ametlikel andmetel 170 km/h ja
14,5 sekundit).
Iluvõre eest kuuskümmend
tuhat
Septembrihommikul Koplis seisnud kärtssinine
1961. aasta 190 SL on pärit Austriast. Algul oli auto keedupoti värvi
helesinine ja punaste nahkistmetega, kuid taastaja, Autoklassiku mees Harri
Tiidus asendas selle teise värvikombinatsiooniga. Sinine värv on
muide 2000. aasta BMW M3 oma. Auto valiti välja 24tunnise Saksa-turnee
ajal viie saadaolnud eksemplari hulgast. Kerel oli mitmes kohas
avariimõlke ja pahtlit oli nende täitmiseks kulunud palju, lisaks
oli esitiib väga halvasti kokku keevitatud. Auto võeti lahti,
keevitati küljest tiivad, puhastati ja värviti. Kahe
Solex-karburaatoriga mootor tegi l&
auml;bi kapitaalremondi. Kroomitööd telliti seejuures Soomest, kuid
esiiluvõre taastati Pärnus – uue võre hind on umbes 60
000 krooni.
“Kui tahta sellises korras Mercedes-Benz 190 SL-i,
peaks arvestama umbes 800?000 kroonise kulutusega,” ütleb Harri
Tiidus. Restaureerimistöödele läks seitse kuud ja tänavu
suvel anti eeskujulikult taastatud auto tellijale üle. Sõiduk oli
mõeldud balletiartistist abikaasale üllatuskingiks. Auto esiosa
meenutas omanikule geniaalse Leonardo kummaliselt naeratavat kangelannat ja nii
saigi Stuttgardi mitte vähem geniaalsete inseneride loodud ja täna
Maarjamaal sõitev auto omale liignime.