Sean Paul “Imperial Blaze”
Enne “Imperial Blaze’i” olla Sean Paul lubanud, et tema järgmine plaat räägib Jamaica noorte vägivaldsest elust. Igati respektaabel ja sotsiaalset aplausi vääriv eesmärk. Nüüd ma aga siis kuulan seda albumit ja kui see plaat sisaldab eespool suure suuga lubatud ainest, siis olen mina Bob Marley. Põhiliselt käib jutt ikka pidudest ja naistest ja mida kõike nendega teha saab. Taustaks vaieldamatult kvaliteetselt produtseeritud segu reggae’st, peavoolu hiphopist ja elektrost, mis ei solva kedagi.
Sean Paul kipub mõjuma kuidagi üheülbaliselt, huumorivabalt ja produtsendi poolt ahistatuna. Ta võib küll olla Kariibi über-macho, aga benjaminide vastu ta ei saa. Kõvasti üleprodutseeritud tootel puudub side reaalsusega. Nagu viimse piirini photoshop’itud reklaamfoto. Kui teemaks on pidu, siis ma tahaks oma vallatu vaimusilmaga õgida suitsuvinest soundsystem’it, odavat rummi ja higist leemendavaid kehasid. Riivatut riddim’it ning kurja vanduvat bassi. Selle asemel vaatab mulle aga vastu hirmkallite jookidega võlts-glämm klubi Lõuna-Euroopa kährikute, väikeettevõtjate meeleheitel armukeste ja Galetini fotodega. Haigutamaajav kollase pressi materjal. Kui “Imperial Blaze” on siiras, siis see siirus on liiga siirupine; silutud ja sisutu. Ega pane tantsima. 4
