Alfahoolikute reservaat

Alfa Romeod saab jäägitult armastada ja teda võib mõnede asjaolude tõttu ka vihata. Tegu on tähelepanuväärseima Itaalia auto ja kultuurisümboliga, reservaadi elanikke kutsutakse itaalia keeles alfisti.

Kaks meest, prantslane Alexandre Darracq ja itaalia aristokraat cavaliere Ugo Stella panid 1907. aastal Milanos aluse autotehasele, mis kandis alguses nime Darraq Italiana, kuid tehase omanduse muutudes sai uueks nimeks Anonima Lombarda Fabbrica Automobili ehk A.L.F.A.

Võidusõidust kasvanud

1911. aastal osalesid Alfad ühel maailma vanimal, Targa Florino autovõidusõidul ja nii juhtuski, et selle nime alt hakkas edaspidi tulema sport- ja võidusõiduautosid. Esimene maailmasõda lõpetas sõiduautode tootmise, sõja lõppedes lisandus firmale investor Nicola Romeo ning sõiduautode tootmine jätkus nime Alfa Romeo all.

1920. aastatel liitus Alfa Romeo võidusõidu­tiimiga Enzo Ferrari. Ta sattus tiimi tänu oma sõbrale Ugo Sivoccile, kellele omakorda Alfa ajalugu võlgneb tänu rohelise ristikheinalehe, quadrifoglia verde kujutisega õnnevapi eest. Sivocci sai surma, testides Alfa Romeo P1 Monza ringrajal 1923. aastal. Alfa Romeost oli saanud võidusõiduauto, lisaks kohalikele võitudele saadi esikohti Le Mans’is, Saksamaa võistlustel ning kaks esimest Vormel-1 võistlust, 1950 ja 1951, võitsid Alfadel Nino Farina ja Juan Manuel Fangio. Lisaks võitis Niki Lauda Brabhamil, mille süda pärines Alfalt.

Muljetavaldavad kujustajad

1928. aastal lahkus Alfast Nicola Romeo, kaitsetööstuse tellimused katkesid ja 1933. aastal võttis “Duce” Mussolini juhitav riik autotehase oma kontrolli alla. 1970. aastatel sattus Alfa Romeo taas raskustesse ja riik tuli taas appi, 1986. aastal omandas firma Fiat ning loodi uus grupp, Alfa Lancia Spa.

Enne seda, kui Fiat oli Alfa omandanud, tegeleti seal märksa rohkem eksperimenteerimisega, riskides kaotada turgu. Tõepoolest, kujustus ja kujustajate nimistu on Alfa Romeodel mõjuv, eri mudelitele on kuju andnud Zagato, Bertone, Pininfarina, Italdesign, Ghia. Lisaks sõiduomadused: kerge kere ja võimas mootor lubasid hästi särtsakat sõitu. Möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja ­osalt ka üheksakümnendatel valmistatud Alfa Romeod muutusid välimuselt mõneti igavateks, nurgelisteks, kuid muutust võib täheldada alates kandilisest mudelist 155, mis muide osales ka Saksa Deutsche Tourenwagen Masters’i võidusõitudel. Hetke viimane Alfa Romeo mudel 159 näib ka järelturul hästi hinda hoidvat. 

Uueks ehitatud

Depressiivsest Eesti väikelinnast Märjamaalt pärit Leslie Laasner on mees, kelle kuus viimast autot on olnud Alfad. Ta tuleb kohale 156 universaaliga. Tal on garaažis peidus äsja korda tehtud 1972. aasta Alfa Romeo, Bertones ametis olnud Giorgetto Giugiaro kujustatud 2000 GT Veloce. Tal on kangastelgedel ka valge 1969. aasta Alfa Romeo 1750 GTV haruldane esimene seeria. Ta on oma sõnutsi perfektsionist ning kinnitab, et soperdamine on diilerite ja vanaautoärikate teema ning omamoodi arstivanne käib autotaastamise asja juurde. 

105 seeria GTV kordategemine on kestnud neli aastat, auto taastamise juures tuleb üllatusi teadagi ikka ette. Kui olime pildistamiskoha asjus kokku leppinud, tuli kohtumist siiski edasi lükata, sest “punapea kippus pipardama”. Käimas on “sissesõidu­periood”, mille jooksul tuleb teha veel korrektuure ja kohendusi. Pärast nii põhjalikku ehitamist on sisuliselt tegemist uue autoga. Seda aga, milliseid “üllatusi” pealtnäha korralikud vanaautod endas peidavad, teavad kõik vanaautoehitajad ise. Ühesõnaga, tööd tuli planeeritust kümme korda rohkem.

Alfista soovitused

105 seeria Alfa kupee vastab täpselt Leslie Laasneri ettekujutusele ideaalsest autost: “See on kerge, kiire, ilus, väike ja puudub moodne elektroonika ning plastmass.” Samas ei saa unustada 105 seeria GT edulugu maailma ringradadel kuuekümnendatel, see auto on oma juurtega sügaval motospordis. Oma 2000 GTV leidis ta Šveitsist, olles aastaid internetis “sihikut sättinud”, enne kui tundus, et vot, see.

Neile, kes plaanivad hobiautot pidama hakata, ei soovitaks Laasner midagi. “Sa kas oled hull nende järgi või ei ole ja vahepealset versiooni ei eksisteeri. Aga ühte võib küll öelda, mis puudutab raha – ka kõige pessimistlikumad arvutused korruta lõpuks ikka veel kahega!”

“Ma ei kirjuta arvatavasti kunagi autost ­laulu, aga autodega sõites on tulnud väga palju laulu­ideid. Sellisesse autosse lähed nagu ­mingisse kosmosekaps­lisse, sealt välja vaadates tundub maailm hoopis teistsugune,” resümeerib alfista Leslie Laasner.