Indrek Hirv “Veesilm”
Lugesin raamatu tutvustuse tarvis kiiresti läbi, tundus täitsa hea. Siis lugesin veel ja tundus märksa parem.
See raamat on õige minimalistlik, palju sõnu pole siin kulutatud. Luuletused on ilusad, täpsed, seestpoolt suuremad kui pealt paistab. Lühidusele vaatamata pole need lihtlased luuletused, on tunda vana luuletaja oskuslikku kätt, kes teab, mis kõik võib maha tõmmata – kuid oskab täpselt piiri peal peatuda, kui enam midagi ära võtta ei tohi. “Käsi” muidugi pole õige sõna, mingit nikerdamise muljet siin pole. Sama hästi võisid need luuletused lennata ühel ilusal hetkel kohale nagu linnuparv.
Alguses ongi armastusluule, lõpu poole seda kindlasti öelda ei saa.
Üks näide: sa oled kindel kui minevik / kindel kui taaveti laul // ma ei kaota kunagi usku / meie ühisese minevikku (lk 30).
Raamat näeb väljast ka hea välja, lõpuks on kujundust aga liiga palju. Võib-olla tundus, et luuletuste napisõnalisust on vaja kompenseerida – kuid minu arust räägib see luule enda eest suurepäraselt ja kujundus mõjub pisut lärmakalt.
Katrin Väli
