Miks sa oled nii suure osa endast Vikipeediale pühendanud? Tasu selle eest ei saa, aust ja kuulsusest rääkimata.

Ma olen lapsest peale midagi sarnast teha tahtnud ja nüüd on selleks mulle sobiv tehniline vahend olemas. Et mul oleks selline entsüklopeedia, mida ma ise lugeda tahaks, pean seda ise kirjutama.

Paljud ei pea Vikipeediat usaldusväärseks, süüdistatakse valeinfo jagamises ja milles kõik.

Selge see, et Vikipeedias on vigu. Aga tema eelis on see, et igaühel, kes vea leiab, on võimalus see kohe parandada.

Vikipeedia hakkab niimoodi tööle, nagu ta mõeldud on, alles siis, kui lugejad hakkavad sellesse suhtuma kui meie kõigi asja, jätmata teda nende hooleks, kes seal mingil põhjusel juba tegutsevad. Vikipeedia on koht, kuhu igaüks saab oma teadmised sisse panna. Igaüks saab seda oma näo järgi täiustada.

Mitte ainult oma näo järgi, vaid ka oma näoga. Kui paljud kirjutavad iseendast artikleid?

Neid ikka jätkub. Seda on enamasti kohe näha.

Kuidas see näha on?

Kui oled kogenud, siis saad aru.

Kas peate palju selliseid artikleid kustutama?

Ega iseenda kohta kirjutamine pole mingi patt. Oleneb ikka, kas kirjutaja on artiklit väärt või mitte.

Kui ma näiteks endast kirjutaks?

Ma ei kustutaks päris ära. Kui inimese kohta leidub fakte, mida saab tõendada (nt publikatsioonid), siis võib jääda küll.

Muidugi on meil Vikis eriarvamusi, kustmaalt see “tähtsuse” piir läheb. Tuleb teha vahet, kas tegemist on inimesega, kes millegagi silma paistab või temast kirjutatakse kui juhuslikust näitest – alati pole selge, kummaga on tegemist. Kas näiteks on tegemist seltskonnategelasega, kes just on tuntuks saamas, või inimesega, keda mainitakse ja unustatakse. Samuti on asjade ja sündmustega.

Andres Luure on Vikipeedias kirjutanud näiteks Hruštšovi-aegsest parteitegelasest Dmitri Šepilovist, harilikust sinilillest (Hepatica nobilis), Birnie saarest Mikroneesias ja lämmastikhappest.

Vikipeediast leiab ka avaldamata filosoofiatõlkeid. Ikka Andres Luure tõlgitud. Descartes’i “Meditatsioonid” (I–V), katkendid Aristotelese “Metafüüsikast” ja Hegeli “Loogikateadusest” ning üht-teist muudki. Ta hakkas neid tõlkima oma kursuste jaoks, nüüd kasutavad tõlkeid pidevalt paljud õppejõud ja üliõpilased.

Luure kontol on ka palju avaldatud filosoofiatõlkeid, alates Wittgensteinist ja lõpetades Esa Saarineniga. Praegu on töös Kanti “Puhta mõistuse kriitika”. Tõlkinud on filosoof üsna mitmest keelest, kuid võiks veel paljudest tõlkida. 

Teen suvaliselt eri keeltes vikipeediaid lahti, küsin Andreselt, mis keelega on tegemist ja kuidas tema hammas neile peale hakkab.

- Sloveeni keel, sellega saan hakkama.

- Ungari keel, seda loen ka.

- See on albaania keel, seda ma hästi ei oska.

Keskmine inimene loeb heal juhul kolme keelt. Kuidas ikkagi on võimalik lugeda kolmekümmet?

Paljud keeled on ju omavahel sarnased. No näiteks, kui juba saksa keelt oskad, pole raske rootsi keelt lugeda; ja kui oskad rootsi keelt, on norra ja taani keel juba sama hästi kui selged.

Kas sa räägid ka neid keeli, mida sa loed?

Tavaliselt mitte, selleks tuleb eraldi harjutada.

Loed mingis keeles filosoofiat, aga teed küsida ei oska?

Vabalt võib olla.

Kas see pole pisut kummaline?

Siin pole midagi kummalist. Kui vaja, võin ka teed küsima õppida.

Kõik see sunnib küsima, kas sa pead ise ka ennast teistest inimestest targemaks.

Sageli ma tunnen, et teised on minust targemad, aga on teatud asjad, milles mina olen targem. Kuid see ei saa olla absoluutne, sest tarkus ei tule ühest inimesest, vaid tervikust – mina saan sinna anda ainult oma panuse.

Oleks hea, kui kõik sellesse panustaksid. Aga inimesed pingutavad ju pigem selle nimel, et kui nemad millegagi vaeva näevad, siis see ka teistele kergelt kätte ei tuleks.

Aga nad ei mõtle sellele, et kui teised näevad sama asjaga vaeva, millega tema nägi, siis nad ei saa vaeva näha sellega, mis omakorda temale võiks kasulik olla. Kui inimesed mõtlevad, et oma infot ära andes loobuvad nad ka oma eelisest, ei lase nad oma infot parandada. Ja info annaks eelise ainult siis, kui valitseks niisugune tendents, et hoian kõik endale.

Minu arust valitsebki, aga ju see hoiak paraneb, kui inimesed leiavad aega veidi mõelda...

Andres, kuidas sina oma aega planeerid?

Ma aeg-ajalt mõtlen läbi, mis mul teha tuleb.

Kuskile üles ei kirjuta?

Ei. Jääb pähe.

Kunagi keegi kuulis trammis, kuidas üks verinoor üliõpilane ülima siirusega lausus: “Ma ­tahaksin nii väga teada, mis toimub Andres Luure peas!” Ega ükski intervjuu sellistele küsimustele ei vasta, aga igaüks neist viib ehk veidi tõele lähemale.

Andres Luure filosoofia stiilinäide – Eesti filosoofia aastakonverentsil esitatud tees:

Tõelus ei ole tõsi

Filosoof ei ütle seda, mida ta mõtleb, ega mõtle seda, mida ta silmas peab. Kas siis võib veel küsida, kas see, mida ta silmas peab, on tegelikult olemas? Tõelus, mida silmas peetakse, on küll öeldav tegelikult olemasolevana, ja ehk ka sellisena mõeldav, kuid tõelust tõsiselt võttev filosoof ei pea silmas, et tõelus on tõsi. Tõeluse silmaspidamine tähendab hoopis, et mõtet tõsiolevast ei peeta tõelusemõtteks, vaid lastakse silmaspeetaval tõelusel alles teha tõsimõte tõeliseks, olgugi et mõte iseenesest ei sisalda tõelust.

Vikifaktid

  • Andres Luure pärjati 2008. lõpus aasta vabatahtliku tiitliga töö eest Vikipeedias. 
  • Ingliskeelne Wikipedia (wikipedia.org) alustas tegevust 2001. aasta jaanuaris, meie oma Vikipeedia (wikipedia.org/wiki/Esileht) 2002 ­augustis.
  • Vikipeedias tegutseb 30 administraatorit, kellest pooled aktiivsed – ja ka nendest vaid mõned, kes lisatut regulaarselt üle vaatavad.
  • Lisaks administraatoritele tegutsevad Vikipeedias kaks bürokraati (üks neist Andres Luure), kes saavad administraatoreid määrata, kasutajanime muuta ja roboteid registreerida.
  • Vikipeediasse kirjutatakse ühe päeva jooksul vähemalt 30 artiklit. Parandusi ja muudatusi tehakse mitmeid kordi rohkem.
  • Kui keegi lisab Vikipeediasse midagi ebasündsat, eemaldatakse see esimesel võimalusel – aega võib selleks minna üks minut kuni paar tundi. Näiteks parandus Arvo Pärdi artikli juurde – “Arvo Pärt on tegelt värdjas ju:P” – eemaldati vähem kui minutiga.
  • Seda saab tagantjärele kindlaks teha, kuna iga Vikipeedia artikli juures on selle ajalugu, kust saab vaadata, kes on artikli autor ja ka kõiki muudatusi, mis artiklis tehtud on.
  • Et Vikipeedia ei saa tugineda autorite autoriteedile, varustatakse üha rohkem materjali viidetega usaldatavatele allikatele.
  • Ka Vikipeedia tekstid on autorikaitsega kaitstud, aga litsentsid on väga leebed. Peab allika lihtsalt ära märkima ning ei tohi Vikipeedia alusel anda välja teost, millel on rangemad autorikaitsenõuded kui Vikipeedias.