Navigare necesse est...
Internetis leidsin teate: 25. oktoobril suri Londonis oma kodus Aleksandr Pjatigorski. Niisiis ei kohtu me enam, ei proovi, kas kangem Viru Valge põleb, ei räägi vabamüürlusest, armukestest ja ühistest tuttavatest. Ei kõnni läbi öise Londoni, kus Saša, nagu teda sõbrad Inglismaalgi kutsusid, vahel seisatas mõne XIX sajandi alguse maja ees ja hüüatas: “Vaata ometi, kui kaunis!” Ta armastas Londonit, tundis end sääl ilmselt kõige enam kodus. 1929. aastal Moskvas sündinud, õppis ta ülikoolis filosoofiat, hakkas siis tegelema India filosoofiaga ja õppis möödaminnes ära tamili keele, nii et koostas isegi tamili-vene sõnaraamatu ja tõlkis mõned vanad lood. Hiljem aga leidis ta, et tamili keeles pole piisavalt väärt tekste ning loobus sellega tegelemast, süvenedes enam buddhismi ja hinduismi. Pjatigorski läks kaasa 1960. aastatel Tartus ja Moskvas sündinud semiootikatuhinaga, olles Juri Lotmani kõrval siin üks eredamaid tegijaid ja esinejaid. Sellest ajast on pärit tema kontaktid Eestiga, kus ta sõlmis semiootikute kõrval sidemeid ka muude inimestega, säälhulgas Uku Masinguga. Ta oli üks väheseid intellektuaale, keda Masing endaväärseks pidada võis: mäletan Masingute kodus nähtaval kohal Pjatigorski fotot. Pjatigorski oli ka üks noore Linnart Mälli õpetajaid ja innustajaid Mälli indoloogi-tee alguses. Mäletan Pjatigorski esinemisi Käärikul ja Tartus: ta oli suurepärane lektor, otse sündinud kõnemees ja kõnemehena kindlasti ka näitleja. Iga tema loeng ja isegi mõni vestlus oli etendus.
Pjatigorski oli erakordne inimene, liikuv vaim, kes ei jäänud kunagi pidama, vaid tõttas aina edasi, vahetades elukohti, elukaaslasi, erialasid, huvisid, nägemusi. Kord Käärikul esitas ta seisukoha buddhismist kui teest, vastandades tee mõistet õpetusele, teooriale. Sellises vastanduses on midagi Sašast endast. Kuigi talle ei meeldinud Wittgenstein (oma sümpaatiates ja antipaatiates oli ta väga resoluutne), on tema elus ja töös midagi, mis toob meelde Tractatus’e lõpus öeldu: kes on filosoofi lausetest aru saanud, heidab need kõrvale nagu redeli, mida mööda on üles mindud. Pjatigorski heitis hiljem kõrvale ka semiootika, öeldes, et on selle enda jaoks ammendanud. Buddhismile, millega ta emigratsioonis Londoni ülikoolis ka akadeemiliselt tegeles, jäi ta truuks. Võibolla sellepärast, et buddhism on teatud mõttes end ületav, isegi eitav õpetus. Ent ta jõudis tegelda veel mitmete muude asjadega, nii on ta kirjutanud väikese uurimuse vabamüürlusest, millega ta küll ise otse seotud ei olnud, paar romaani, esseid, mänginud ühes filmis maharadžat ja muidugi reisinud mööda laia ilma, pidades loenguid nii India filosoofiast kui muust. Svoboda raadioski rääkis ta vahel filosoofia ajaloost, tõestades, et tunneb suurepäraselt Euroopa klassikuid, nagu Hume’i ja Locke’i.
Pjatigorski võlu oli ka selles, et ta ei leppinud millegi banaalsega, ei korranud kunagi enda või teiste mõtteid, vaid üllatas kaasvestlejaid-kuulajaid ikka mingi uue vaatenurgaga, sellega, et lükkas ümber või heitis -- vahel elegantselt, vahel jõhkraltki – kõrvale seisukohti, millega eeldasime teda nõus olevat. Nii oli Saša Pjatigorski eluaegne intellektuaalne rändur, purjetaja ideede ookeanil. Navigare necesse est – purjetama peab, ütleb sentents, mida tunnevad vist kõik ladina keelt õppinud. Tema oleks vaevalt olnud nõus sellega, et võtta see kulunud sentents oma lipukirjaks. Me ei saa seda temalt aga enam küsida. Sententsi teine pool ütleb, et elama ei pea – vivere non necesse est. Ja seda on ta nüüd tõestanud oma sõprade, teekaaslaste ja ka oponentide kurvastuseks. Eesti vaimuinimesed on kaotanud sõbra, kes muuhulgas viis allakirjutanu kokku tema esimese Suurbritannia kirjastajaga.