Pjatigorski oli erakordne inimene, liikuv vaim, kes ei jäänud kunagi pidama, vaid tõttas aina edasi, vahetades elukohti, elukaaslasi, erialasid, huvisid, ­nägemusi. Kord Käärikul esitas ta seisukoha buddhismist kui teest, vastandades tee mõistet õpetusele, teooriale. Sellises vastanduses on midagi Sašast endast. Kuigi talle ei meeldinud ­Wittgenstein (oma sümpaatiates ja antipaatiates oli ta väga resoluutne), on tema elus ja töös midagi, mis toob meelde Tractatus’e lõpus öeldu: kes on filosoofi lausetest aru saanud, heidab need kõrvale nagu redeli, mida mööda on üles mindud. ­Pjatigorski heitis hiljem kõrvale ka semiootika, öeldes, et on selle enda jaoks ammendanud. Buddhismile, millega ta ­emigratsioonis Londoni ülikoolis ka akadeemiliselt tegeles, jäi ta truuks. Võibolla sellepärast, et ­buddhism on teatud mõttes end ületav, isegi eitav õpetus. Ent ta jõudis tegelda veel mitmete muude asjadega, nii on ta kirjutanud väikese uurimuse vabamüürlusest, millega ta küll ise otse seotud ei olnud, paar romaani, esseid, mänginud ühes filmis maharadžat ja muidugi reisinud mööda laia ilma, pidades loenguid nii India filosoofiast kui muust. Svoboda raadioski rääkis ta vahel filosoofia ajaloost, tõestades, et tunneb suurepäraselt Euroopa klassikuid, nagu Hume’i ja Locke’i. 

Pjatigorski võlu oli ka selles, et ta ei leppinud millegi banaalsega, ei korranud kunagi enda või teiste mõtteid, vaid üllatas kaasvestlejaid-kuulajaid ikka mingi uue vaatenurgaga, sellega, et lükkas ümber või heitis -- vahel elegantselt, vahel jõhkraltki – kõrvale seisukohti, millega eeldasime teda nõus olevat. Nii oli Saša Pjatigorski eluaegne intellektuaalne rändur, purjetaja ideede ­ookeanil. Navigare necesse est – purjetama peab, ütleb sentents, mida tunnevad vist kõik ladina keelt õppinud. Tema oleks vaevalt olnud nõus sellega, et võtta see kulunud sentents oma lipukirjaks. Me ei saa seda temalt aga enam küsida. Sententsi teine pool ütleb, et elama ei pea – vivere non necesse est. Ja seda on ta nüüd tõestanud oma sõprade, teekaaslaste ja ka oponentide kurvastuseks. Eesti vaimuinimesed on kaotanud sõbra, kes muuhulgas viis allakirjutanu kokku tema esimese Suur­britannia kirjastajaga. 

Neil, kes Sašat tundsid, on peaaegu võimatu uskuda, et surmal olnuks jõudu peatada tema mõtteränd. Kuidagi loomulik oleks arvata, et sääl teispool purjetab või lendab ta edasi. ­Quae nunc abibis in loca? – Kuhukohta sa nüüd lahkud? võime küsida, nagu küsis surev keiser Hadrianus oma hingelt.