See lugu ei räägi isegi kaugest provintsist nimega Niassa, mis asub maa loodenurgas, pealinnast Maputost nii füüsiliselt kui vaimselt väga kaugel. Juttu tuleb ainult ühest väikesest Niassa osast, mis asub kauni ja kalarohke Niassa järve kallastel. Selles hiiglasliku Mosambiigi väikeses osakeses räägitakse emakeelena vähemalt kolme keelt, kuulutakse mitmesse hõimu ja tunnistatakse vähemalt nelja eri religiooni. 

*
Sõidan parajasti Niassa provintsi keskusest Lichingast järve poole, kui tee ääres ühes tavalises väikeses külas haarab mu tähelepanu lippude meri. Ühevärvilised, triibulised, vägagi erinevas värvigammas lipud on ühe- või kahekaupa savist elumajade palmilehtedest katustele kinnitatud. Tõesti, kolme päeva pärast on üldvalimised ja täna on viimane päev, mil on lubatud teha kampaaniat. Lasen mälust kiirelt läbi Mosambiigi eri parteide lipud, nii palju kui neid mäletan. Ega palju ei meenu, esimesena kerkib vaimusilma ette hoopis Kalašnikoviga riigilipp. Siis tulevad need veidrad loomad: üks partei pani lipule armadilli, ilmselt sihikindluse ja põikpäisuse märgina, teine jälle kuke. Värvidest on arvukad parteid vist kogu paleti ära kasutanud. Aga midagi siiski ei klapi... Kas tõesti siin, Mosambiigi ja maailma tagumises otsas on terve hunnik parteisid jõulist kampaaniat tegemas?

Uurin igaks juhuks autojuhilt, Lichingast pärit linnapoisilt Felizilt järele, mis toimub. “Eks see ole ümberlõikamise festival, mis muud,” ­ütleb ­tema loiul toonil, nagu räägiks taas tõusnud bensiinihinnast või muust igapäevasest. “Katusele ­tõmmatakse nii palju lippe, kui sellest majast noori ümberlõikamisele saadetakse. Ja siis tehakse külas suur pidu, ikka paar-kolm päeva järjest tantsu ja tralli.“

Mosambiigi moslemiusulistes piirkondades on nii poiste kui ka tüdrukute ümberlõikamine vägagi elujõuline komme. Feliz seletab veel, et nüüd tehakse seda noorematega kui vanasti, sest siis on tervisekomplikatsioone vähem. Vanasti olid sagedad juhtumid, kus rõõmupidu peeti küll ära, aga mõni sündmuse peategelastest heitis oskamatust opist tekkinud infektsiooni tõttu peatselt hinge.

*
Üha kiiremini hävib mu kunagine romantiline kujutlus Aafrikas tegutsevate antropoloogide kangelaslikust tööst. Varem arvasin, et 21. sajandil on pööraselt keeruline iidseid animistlikke traditsioone näha. Arvasin, et esiteks tuleb rännata linnadest hirmus kaugetesse kantidesse, kuhu kindlasti mingi ühistransport ega autoga läbitav tee ei vii. Siis tuleb sulanduda, sisse elada, kohalik keel ära õppida, ennast tõestada, sisse süüa, kannatada... Ja ainult võib-olla kroonib kõiki neid pingutusi õnn ja au heita pilk kohalikele rituaalidele.

Aga siis sattusin Guinea-Bissausse, kus pidime auto kinni pidama, sest tee peal koperdas transis naine, kes jooksis ja itkes ühel ja samal ajal. Naine tormas oma külast naaberkülla hõimukaaslase surmast teatama – kohaliku tava kohaselt pidi ta liikuma igal sammul ülimat meeleheidet väljendades. Külast külla kõndides pidin aga olema ettevaatlik, et meheks saamise riituse käigus moonakottide ja värvitud nägudega ringi rändavad poiste ja meeste kambad mult midagi ei näppaks.

Nüüd Mosambiigis siis kõigepealt see ümberlõikuspüha, mida kahjuks ei olnud mahti lähemalt uurima minna. Metangula linnakeses ­ootas ees aga järgmine antropoloogiline maiuspala. Niassa järve kaldalt kostis kõva lärmi ja muusikat, paistis rahvamass ja palju liikumist. Valimisvaatleja minus kahtlustas taas kampaaniat. Aga ei midagi, poliitiliselt paistis siinkandi rahvas üsna leige. 

Uurisime ühelt mehelt, järveäärse savimajakese omanikult, mis siis toimub. “Ah, tulid jälle sealt ülalt eile hommikul,” viipas vuntsidega härra linna kõrval kõrguvale maalilisele mäele. “Ja nüüd tantsivad. Eks nende hõimul mingi püha ole... Teist päeva juba tantsivad siin.“

Astusin lähemale. Ainult naistest koosnev punt tantsis ja laulis ise taustaks, pealtvaatajate seas oli nii mehi kui naisi. Tants meenutas veidi Brasiilias nähtud usulise rituaali candomblé käigus nähtud naiste liikumist, siinne oli aga rahulikum ja maisem. Sarnasus ei pruugi olla juhuslik, candomblé ongi mustanahaliste orjadega Aafrikast Brasiiliasse liikunud komme.

Lähenevaid valgeid piiluti veidi kahtlustavalt, aga fotoka peale ei pahandanud keegi. Üks pikk ja sportliku olekuga proua viipas hoopis nõudlikult, kutsus mind ringi kaasa tantsima. Pelgasin siiski pisut, ja pealegi, olime ikkagi tööreisil.

*
Peaaegu iga niassalane on polüglott. “Näe, vaata kas või seda külanaist,” osutab puhkehetkel ametnik möödujale, kes kõnnib graatsiliselt, lapsepamp seljas ja toidukoorem pea peal. “Tema räägib emakeelena njandžat, puhtalt ka portugali ja naaberhõimu jao keelt, mõne lause english’it ja hakkama saab ka paari hõimukeelega teiselt poolt järve.” 

Teisel pool järve on juba Malawi, mille riigikeel on hoopis inglise. Aga kuna Euroopa kolonialistid tõmbasid riigipiire joonlaua, veekogude, mägede või muu suvalise järgi, siis elab tihti sama hõim kahes eri riigis. Nii on lugu ka njandžadega – nende nimi tähendab “suure vee rahvast”, kes elab igal pool ümber järve. Riigipiir on neid nüüd pool tuhat aastat eraldanud ja sama keel on veidi eri suundadesse arenenud, aga kaupa tehes saadakse üksteisest aru ikka.

Niassa järv tõmbab ligi ka turiste. Peamiselt küll Malawi pool, kus on rohkem hotelle ja arenenum infrastruktuur. “Aga päikeseloojang järvel on ikkagi ainult meil,” rõõmustab šveitslanna Maia, kes on rajanud ühe vähestest Mosambiigi-poolsetest ökohotellidest. 

Paadiga saab päris lihtsalt üle järve Malawist Mosambiiki. Maia juurde saabubki parajasti terve kamp põlvpükstes valjuhäälseid austerlasi. Nad on vastu tahtmist illegaalid, sest ainsat immigratsiooniametnikku, kes võiks passi sissesõidutempli lüüa, ei ole praegu tööl. Ta on pärit riigi lõunaosast ja kuna Mosambiigis eelhääletuse kommet ei ole, reisis ta valimiste päevaks kodulinna oma kodanikukohust täitma. Lõunasse, näiteks pealinna Maputosse, sõidab aga autoga täpset kolm päeva. Oma kõige tähtsama tööriista, pitsati, võttis ta turvalisuse huvides muidugi endaga kaasa.

**
Niassa provintsis ringi sõites näeb tihti väikseid ilusaid mošeesid ja vahel isegi samas külas ka väikest kirikut. Uurisin kohalikelt, kuidas selle ­asjaga on, kas kristlased ja moslemid omavahel ragistavad ka. “Et siis mis mõttes?” küsib üks kohalik ametnik vastu. “Mille üle seal tülitseda on?” Samasugust mõistmatust näitavad üles veel päris mitmed mosambiiklased. Väikelinnades olla tavaline, et isegi sama pere liikmed eelistavad eri uske, üks käib reedel mošees, teine pühapäeval kirikus. Mis vahet seal on?

Väikese usuteemalise emotsiooni meelitan siiski välja oma autojuhilt. Olen jäänud päikseloojangut järve ääres liiga pikalt nautima ja nüüd peame linna tagasi sõitma pimedas. See ei ole muljetavaldava liiklusõnnetuste statistikaga riigis just eriti tark tegu. Tahan kindel olla, et juht püsib ärkvel ja uurin tema usulisi eelistusi. “Mul on küll ­sõpru, kes on moslemid. Aga mitte need kõige hullemad, kes Kristust üldse päästjana ei tunnista. Pole midagi, küll ükskord jõuab Jumala valgus ka nende kõige pimedamateni,” valjeneb Felizi hääl. 

Pool tundi hiljem on mehhaaniku ja autojuhina töötavast tagasihoidlikust noormehest saanud ekstaasis jutlustaja, kes vehib sõidu ajal ühe käega nii hoogsalt, et pean paluma tal rahuneda ja teed jälgida. Selgub, et Feliz on evangelist, Brasiiliast Mosambiiki tulnud Assembleia de Deusi (Jumala assamblee – port. k.) kogudusest. 

*
Niassa ongi tõeline Aafrika. Õhtustes teleuudistes kaebab naine, et veevärk läks külas katki ja tuleb jälle järves pesta, nagu vanasti. “Aga kus ma sinna krokodillide vahele oma beebiga lähen,” räägib ta nutuselt kaamerasse. “Ja seal tagapool, kus suuremad lapsed ujuda saaksid, seal on ju need jõehobud...”

Teises külas jälle pistsid valimisi korraldavad ametnikud plagama ja jätsid püha kasti, valijate hääli paksult täis, valveta. Põhjus oli samas arusaadav – elevandid tulid röövretkele. Ja kui need sindrid jälle tulevad, siis on tõesti targem kõik jätta ja joosta.

*
Mosambiik on võimas riik, mille looduspargid ja imekaunis rannajoon ilmselt alles hakkab massiliselt turiste maale tooma. Majanduse ja tööstuse arengugraafikud, mida mosambiiklased oma maa tutvustamiseks Euroopa doonoritele näitavad, on kõik visuaalselt ühesugused: alt vasakult suure hooga otse paremale üles. Kahtlaselt 90ndate alguse Eesti moodi, ainult mastaabid on kümneid kordi suuremad. Tahaks sellele sõbralikule, toredale ja optimistlikule progressinäljas rahvale siiralt soovida tarkust, rahu ja kainet pead.