“Völsungite saaga”

Tõlkinud Mart Kuldkepp. Toimetaja Urmas Tõnisson.;Ilmamaa. 144 lk.

Veri! Au! Kättemaks! Armastus! Lugu kangelasest Sigurdist, kes tapab lohe, võidab maailma suurima varanduse ja langeb reedetuna valküürkaunitari Brynhildri salasepitsuste tõttu. On heameel tõdeda, et eesti lugeja ees on nüüd tõlkija Mart Kuldkepi poolt vanaislandi keelest maakeelde ümber pandud Völsungite saaga, maailmakirjanduse üks tähtteoseid, germaani oma “Ilias”, teos, millest said inspiratsiooni nii Richard Wagner oma ooperitetraloogia “Nibelungide sõrmus” kui J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isanda” romaanisarja jaoks.

Olgu kohe öeldud, et tegu pole klassikalise islandlaste saagaga (eesti keeles on ilmunud näiteks Njálli saaga ja Grettir Ásmundripoja saaga), vaid nn vana-aja saagaga. Esimesed räägivad realistlikus stiilis Islandi kangete meeste tegemistest ümmarguselt tuhat aastat tagasi, samas kui vana-aja saagade ­tippu kuuluv Völsungite saaga ulatub ajas tagasi vähemalt suure rahvasterändamise ja Rooma impeeriumi lagunemiseni, kui mitte kaugemale. Mõlemat tüüpi saagasid pandi Islandil kirja 13. sajandil, kuid enesestmõistetavalt on vana-aja saagad oma kangelastest oluliselt kaugemal nii ajas kui ruumis. Seetõttu on Völsungite saaga hämaram, süngem, müstilisem. Siin arvatakse tegelaste prototüüpideks olevat ju ikkagi hunnide Attila (saagas Atli), burgundide kuningas Gundaha­rius (saagas Gunnarr) ja gootide kuningas Ermaneric (Jörmunrekr). Teose tegelased-sündmused peegelduvad teistes suurteostes, nagu “Beowulf” ja “Nibelungide laul” (Sigurdr/ Siegfried), kuuludes germaanlaste ühtsesse kultuuripärandisse. Ning kuigi ka islandlaste saagades on samad jumalad, jöötunid, libahundid ja muud säärased tegelased, on “Völsungites” kõik palju irreaalsem.

Völsungite saaga mootoriks on tunded, hoiakud ja põhimõtted. Armastus, vihkamine, raev, hirm, usaldus, sõprus, reetmine, lojaalsus. Aga ei saa üle ega ümber, et saaga räägib ka võimust. Paljude tegelaste kaudu analüüsitakse võimu eri külgi, võimu omamise või puudumise tagajärgi, kohustusi või vastutust, mis sellega kaasneb.

Saagas on ka värsse, mis pärinevad “Vanema Edda” vastavast osast. Ehkki kord Rein Sepa poolt tõlgitud, on Kuldkepp need siin uuesti ümber seadnud, et paremini oma proosatekstiga siduda. Tõlkija Mart Kuldkepp on teinud ära tänuväärse töö ja toonud Eesti lugeja ette kuldkandikul maiuspala. Või orgi otsas draakoni südame?