Ines “Kas kuuled mind”
Inese enda kirjutatud “Iseendale” on minu meelest Eesti eurolaulu läbi aegade parim kaotaja. Isegi niivõrd hea tükk muusikat ja sõnu on see, et peksan praegu end, et mille jaoks ma üldse meenutasin eelmises lauses seda laulukonkurssi. Ines teab seda ilmselt isegi – on ta ju “Iseendale” asetanud lausa kahele järjestikusele sooloplaadile (“Uus päev” ja “Kustutame vead”).
Siin, kõige uuemal, saab ta hakkama ilma. “Kas kuuled mind” on mitu sammu natuke teises suunas. Ja mul on hea meel seda jalutuskäiku kaasa teha, kuigi vahepeal komistan tahtmatult mõne segava kühmu otsa. Inese albumite puhul on alati olnud oluline see, kelle ta on valinud oma muusikalisteks mängukaaslasteks. Neid on tal olnud palju: näiteks Laisaar/Paulus/Kotkas/Hallas, siis muidugi Sal-Saller ja tegelikult ka Saatpalu. Aga nüüd on selleks lisaks bassimehest vennale Ivo Ettile üks kõige originaalsemaid uusi kitarriste, Erki Pärnoja.
Just Pärnoja viisi ja sõnadega “Mitte-armastuslaul” on mu lemmik sel plaadil. Ja siin ongi see mu ainuke probleem – see, et ülejäänud lugusid, mille teksti autor on Ines ise, on mul keeruline jälgida / kaasa laulda. On hea muusika, on head sõnad – aga need kaks ei sobi liiga tihti kokku. Oleksin ma muusikateadlane, ütleksin, et fraseerimine on kuidagi imelik. Vahest vaid albumi nimilugu, jefferson-airplane’likult psühhedeelseks kiskuv pop-grungepurakas “Kas kuuled mind” ning new-rave’lik kell-kolm-hommikul-tantsulugu “Tuhandest üks” sätivad kõik tähendused õigesse kohta ja arusaadavaks.
Nii et iseka inimesena tahaksin uusi “Iseendaleid” natuke rohkem. 6
