“Täna on meid vähe. Pooled on haiged!” ütleb Kairi. See oli möödunud aasta lõpus, siis, kui toimus ühistreening.

Uue aasta esimestel päevadel on kõik teisiti. Lahtisest uksest vajub sisse järjest suuremaid – ja väga väikseid – sumohuvilisi. Algab Grand Sumo I etapp, ranking-turniir.

Tuleb Maarjus (11), poiste liiga favoriit – temast oodatakse palju –, ja Meelis Höövelson, Baruto (kodanikunimega Kaido Höövelsoni) vend, kes on Eesti parim sumomaadleja, ja ette rutates võib öelda, et ta võtab ka kohe algaval turniiril võidu lõdva randmega. Meelise poeg Kalju on juba kohal. Ka perekond Viljak tuleb täiskoosseisus (tütardega). Ja Tallinna mehed jõuavad rekordilume kiuste.

Väike Matilda (tema suur õde võistleb samuti), kes soojendust teeb, on tahtejõu kehastus. (Kairi: “Ta on nii pisike, et kui ükskord keegi küsis, kellega ta trenni teeb, siis Matilda vastas: “Mina treenin kodus koeraga.””) Suurte meeste kõrval on ta literatuurse liialduseta väike nagu putukas, nii et mul on hirm, et keegi astub talle lihtsalt peale. Õnneks on ta ka väle nagu sisalik. Päris pisikeste seas on tal šanssi.

Kairi ja Fausto asutasid sumokooli aasta tagasi (mõlemad on võistelnud kõrgete kohtade pärast maailma sumos). Rahvusvahelistel turniiridel käivad nad praegu kohtunikeks. Eestis tulid alguses trenni sõbrad, siis sõprade sõbrad, kes omakorda tõid kaasa lapsed... Ja kuigi Baruto võistleb teisel pool maakera, ei oleks Eestis sumo temata kunagi nii populaarseks saanud.