Uue aja inimesi: Jakob ja maailma halvim nägudemälu

Nüüdseks juba ammu ekskolleeg S. rääkis ühel maakohas toimunud asutusepeol umbes südaöö paiku, et ma olen ju üldiselt tore inimene. Aga miks ma talle alati trepikojas tere ei ütle, oli järgmine, karm ja õiglane küsimus. Ma ei osanud selle peale tol hetkel mitte midagi öelda. Jah, miks?

*

Tegelikult nüüd ma oskan. Mul on kohutavaid probleeme nägudemäluga. Ja see pole miski vanadusnõtrus. See on eluaegne probleem. 

Ma sain sellest aru kaheksaselt. Oli 1. september 1975. Ma läksin teise klassi ja istusin oma pinginaabri kõrvale maha. Õigupoolest, see polnud mu senine pinginaaber, hea sõber G. See oli temaga väga sarnane uus õpilane E. Pink oli sama. Miski hakkas häirima, minu kõrval istuja ei olnud ikkagi G., sain üha enam aru. Lõpuks ilmus ka G. välja ja ma istusin, veast aru saanuna, kõrvalpinki.

Vahelduva eduga on see jama kestnud senini. Ma ei tunne ära inimesi või siis tunnen ära, et see on jah tuttav inimene, aga ei suuda öelda, kes ta selline on, mis ta nimi võiks olla ja kust ma teda tunnen. Muidugi ei ole probleemi sugulaste ja sõpradega, aga veidigi kaugemalt algab jama. Jah, ma vaatan vahel Google’i pildiotsingust inimeste nägusid, kui pean kuskil avalikus kohas kellegi mitte-nii-väga tuttavaga kokku saama. Jah, ma tunnen end tihti ebamugavalt, vestledes trammipeatuses kellegi noorepoolse naisterahvaga, kelle puhul ma ei tea, kas ta oli kunagi aastate eest meie kontori praktikant või mu üliõpilane. Ma võin anda kümme krooni allakäinud ehitustöölisena mõjuvale – no ilmselt ta ongi päriselt allakäinud ehitustööline – tüübile, kes bussis juurde astub, ütleb, no mis nalja, miks sul habe ees on, ja suudab mingeid ülikooliaegseid ühiseid tuttavaid meenutada, ise ikkagi tundmatuks jäädes. Ei hakka ju küsima ka. Küllap ta midagi minuga ühel ajal õppis, võib-olla käisime koos võimlemistunnis või filosoofialoengutes?

*

See on levinud puue, tean nüüd, olles lugenud paari populaarteaduslikku artiklit selle häire kohta. Paljud kannatavad selle all, lohutan end. Ja peaasi on mitte välja näidata. Või vastupidi, võtta julgus kokku ja küsida, kes kurat sa siuke oled, nagu mäletan, aga nimi ei tule ette? Nimed iseenesest tulevad nägudest lahutatult võrdlemisi hästi meelde.

Ilmselt on hullemaid hädasid olemas, mõtlen, ja hoiatan inimesi, et ma ei pruugi neid ära tunda, ärgu nad sellepärast veel solvugu...