Jaanuar 2010, fragmente
A ja B lähevad sööma. Koht on ülimoodsa sisekujundusega ja alati hämar, vaatamata restoranistaatusele elatub asutus päevapraadidest ja on õhtul tühi. A tellib riisiroa, mida nimetatakse jambalaya’ks, B seljanka. Riisiroog on kergelt kummaline ja erineb sama nime all varem söödust, seljanka aga lausa ehmatab. Samanimelise supiga seovad teda vaid pinnal ujuvad oliiviviilud, maitse aga... Ma ei saa aru, millest see tehtud on, ohkab B.
Samal ajal pakib kokk C tagaruumis kotti parima fileerimisnoa, ühe hakkija ja kaks pudelit veini, enne hoolsalt ringi vaadates. Söövad, kuradid, irvitab ta seejärel läbi saali minnes. Automaatne uks sulgub tema selja taga, viimane tööpäev selles asutuses on läbi.
* * *
Majandusraskustel on ka positiivseid külgi. Näiteks ei
anna kulka enam kirjanikele arvuti ostmiseks raha! Seni oli 8000 krooni andmine
kauane traditsioon. Ilmselt juhtus kulka postkasti mõni arvutipoe
reklaam, mis teatas, et täiesti kirjanduskõlbulise sülearvuti
eest küsitakse juba alla 4000 krooni...
* * *
Tüpograafia ei ole just laiatarbeteema. Aga viimane aasta on
toonud kaasa nähtuse, mille üle ei tea nutta ega naerda. Rahvusliku
kirjakunsti üks tähtsamaid edendajaid Mart Anderson lõi
mõned aastad tagasi romantiliselt rahvusliku kirjatüübi
Pagana. Algul kasutasid seda ennekõike Liviko pudelisiltide ja Andrus
Kivirähi raamatute kujundajad, nüüd aga möllab inflatsioon.
Pagana vaatab meile vastu kõikjal, kus vähegi võimalik on
teha “rahvuslikku” vihjet. Ühtpidi tunnustus disainerile,
teistpidi aga kujundajate mõttelaiskus. Paratamatult näeb ses
kirjas tekst ikka ühtmoodi välja, “Eesti rahva ennemuistsed
jutud” kummitavad...
* * *
Soome kirjaniku Olavi Paavolaise juba 30ndail kirjutatud
“Külalisena Kolmandas Reich’is” (LR 2009/37–40) on
olulisem raamat, kui võiks arvata. See pole lihtsalt reisikiri, pigem
hoopis Hitleri-Saksamaa ideoloogiate ja olude nutikas ja eelarvamusvaba
analüüs. Autor ei kirjuta juutide tagakiusamisest ega
koonduslaagritest, vaid piirdub oma reisil nähtu ja loetuga, sellega
omamoodi riskides.
Kõige rohkem pani raamat mind mõtlema populismi põhireeglitest. Võib tõmmata suurepäraseid paralleele mõne meie rahvapärase parteiga, kes lubab lihtsaid lahendusi, vastandub kõigile ja armastab massivaatemänge. Või mõista kommentaariumikangelaste viha rikaste ja intellektuaalide vastu – pange tähele, Hitleri vastu olid just nimelt aadel, suurkodanlus ja haritlased, üldsegi mitte rahvas, kelle unistusi ta just nagu täita püüdis...