Samal ajal pakib kokk C tagaruumis kotti parima fileerimisnoa, ühe hakkija ja kaks pudelit veini, enne hoolsalt ringi vaadates. Söövad, kuradid, irvitab ta seejärel läbi saali minnes. Automaatne uks sulgub tema selja taga, viimane tööpäev selles asutuses on läbi.

* * *
Majandusraskustel on ka positiivseid külgi. Näiteks ei anna kulka enam kirjanikele arvuti ostmiseks raha! Seni oli 8000 krooni andmine kauane traditsioon. Ilmselt juhtus kulka postkasti mõni arvutipoe reklaam, mis teatas, et täiesti kirjanduskõlbulise sülearvuti eest küsitakse juba alla 4000 krooni...

* * *
Tüpograafia ei ole just laiatarbeteema. Aga viimane aasta on toonud kaasa nähtuse, mille üle ei tea nutta ega naerda. Rahvusliku kirjakunsti üks tähtsamaid edendajaid Mart Anderson lõi mõned aastad tagasi romantiliselt rahvusliku kirjatüübi Pagana. Algul kasutasid seda ennekõike Liviko pudelisiltide ja Andrus Kivirähi raamatute kujundajad, nüüd aga möllab inflatsioon. Pagana vaatab meile vastu kõikjal, kus vähegi võimalik on teha “rahvuslikku” vihjet. Ühtpidi tunnustus disainerile, teistpidi aga kujundajate mõttelaiskus. Paratamatult näeb ses kirjas tekst ikka ühtmoodi välja, “Eesti rahva ennemuistsed jutud” kummitavad...

* * *
Soome kirjaniku Olavi Paavolaise juba 30ndail kirjutatud “Külalisena Kolmandas Reich’is” (LR 2009/37–40) on olulisem raamat, kui võiks arvata. See pole lihtsalt reisikiri, pigem hoopis Hitleri-Saksamaa ideoloogiate ja olude nutikas ja eelarvamusvaba analüüs. Autor ei kirjuta juutide tagakiusamisest ega ­koonduslaagritest, vaid piirdub oma reisil nähtu ja loetuga, sellega omamoodi riskides.

Kõige rohkem pani raamat mind mõtlema populismi põhireeglitest. Võib tõmmata suurepäraseid paralleele mõne meie rahvapärase parteiga, kes lubab lihtsaid lahendusi, vastandub kõigile ja armastab massivaatemänge. Või mõista kommentaariumikangelaste viha rikaste ja intellektuaalide vastu – pange tähele, Hitleri vastu olid just nimelt aadel, suurkodanlus ja haritlased, üldsegi mitte rahvas, kelle unistusi ta just nagu täita püüdis...