Mart Laar “101 Eesti ajaloo sündmust”
See on Varraku uue sarja avaraamat. Kui peab kirjutama Eesti ajaloost, siis teeb seda muidugi üliviljakas Mart Laar. Autorina oli tal vaieldamatu õigus need 101 sündmust oma maitse järgi välja valida. Võib-olla ilmub nüüd välja plejaad kriitikuid, kes teevad Eesti ajaloo tippsündmustest alternatiivvaliku, aga ega see Laari raamatut olematuks tee.
Võib oletada, et seda teost hakatakse soovitama kooliõpilastele. Siit kumab metodoloogiline probleem, mis võis valmistada ka autorile endale peavalu. Nagu raamatu pealkiri ütleb, on see valik sündmustest. Aga näiteks “soomeugrilaste tulek”, “rauaajaja algus”, “Hansa Liiduga ühinemine” (kelle – Eesti?), need on pikaajalised protsessid või siis sündmuste ahel, kus on raske öelda täpselt seda hetke, mil asjad vallandusid. Kui lapsel jääb ebaselgeks, milline vahe on kindlalt piiritletud sündmusel ja pikaajalisel protsessil, siis ta võib nimetada näiteks ka Gondavana lagunemist “sündmuseks”. Võib-olla on see juuksekarva lõhkiajamine, aga Laari raamat pole “sündmustest” vaid pigem “märksõnadest Eesti ajaloos”.
Võtkem näiteks “Sigtuna hävitamine”. See on muidugi sündmus, aga Rootsi ajaloos. Meil on see lihtsalt üks märksõna, mille ümber on kokku fantaseeritud nii ilukirjanduslikke teoseid kui ka leitud leevendust rahvuslikele valudele. Laar ei jäta õnneks mainimata, et Sigtuna hävitamist ei saa kindlalt seostada eesti hõimudega ning lisab ka kiusliku küsimuse, mille baltisaksa ajaloolased kunagi esitasid C. R. Jakobsonile – “kuidas saab see olla nõnda, et Sigtuna hävitamine oli sõjalise vapruse ja mehemeele ülim tõend, sakslaste sõjaretk Eestisse aga alatu ja vääritu ettevõtmine?”. See on tore lause. See näitab seda, et Laar ikkagi ei ole väga dogmaatik. Üks teine ajaloo populariseerija, rohkem tuntud stsenaristina, poleks sellist lauset suutnud kirjutada.
Kui uudne on Laari lähenemine? Kuidas võtta. Et ta pani sündmuseks 1242. aasta Jäälahingu (saksa idasuunalise ekspansiooni peatamine), aga mitte 1268. aasta Rakvere lahingu (vene läänesuunalise ekspansiooni peatamine), see on traditsiooniline lähenemine.
Kui aga võtta ette 20. sajandi ajalugu ja lugeda 87. peatükki “Beria eksperiment Baltikumis”, siis see on üllatus. Just selle taustal, et 1952. aasta VIII pleenumit Laar ei ole sündmuste hulka arvanud, kuigi sellel pleenumil olid rängad tagajärjed. Seevastu “Beria eksperiment” kukkus läbi ja kui uskuda Laari ennast, siis eksperimendi ainus oletatav tagajärg on see, et Georg Meri sai vangist välja ning võis asuda tõlkima Shakespeare’i teoseid.
