Kosmikud “Puhas muld”
Raske on Kosmikutest kirjutada midagi sellist, mida juba öeldud pole, sest nad on ennast oma matusebüroo nurgakeses nii hästi sisse seadnud, et sealt nad enam naljalt mujale ringi jalutama ei lähe. Kõigil on selge ettekujutus, milles Kosmikute “melanhoolroki” fenomen seisneb, ja arvamust ei kõiguta/mitmekesista ka see kogumik, sest siin on ära toodud valimik neljal albumil ilmunud lugudest. Toon on endine: lood pärgadest, lilledest, matustest, surmadest ja kaotusest – ilmselt on vanemaid albumeid keeruline poest leida ja seetõttu ka sellise kogumiku vajadus (kuigi ise oleks eelistanud kindlasti plaatide taasväljalaskeid). Natuke ebakindlust on sammus valida viimaselt plaadilt siia üheksateistkümne hulka vaid kaks lugu, aga samas on selge, et “Iga reklaamitahvli taga”, või “Vihma käes” jäävad paljude jaoks igaveseks Eesti roki kaanonisse. Kokkuvõttes loodan, et plaat pole mõeldud hauakivina. Kvaliteet on stabiilselt hea, aga ma lihtsalt pole selliste kogumike fänn, mille funktsioonist ma eriti aru ei saa. 7