Uue aja inimesi: Ilmar ja tema juudiküsimus
Pankrotihalduriga on küll kõik selge, mõtleb Ilmar. Ei läinudki palju tööd vaja, et tõestada, et Ilmari majanaaber Mati Kivi pole see, kellena ta näib. Mati Kivi pole üldsegi Mati Kivi, tema tegelik nimi on Leib Bronštein!
Juudiküsimus erutab Ilmarit juba aastaid. Harrastusajaloolasena on ta suutnud välja uurida nii mõndagi, mida ametlik ajalugu – mille kirjutamist loomulikult kontrollivad sionistid ja nende käsilased – eitada püüab. See pole mingi labane heietamine Siioni tarkade protokollidest, see on maailma ülesehituse ja toimimisreeglite avastamine, selle, mida maailma tegelikult juhtivad jõud püüavad inimeste eest varjata.
Kas ma olen antisemiit, kui ma julgen välja öelda, kes tegelikult maailma juhib? Mul pole juutide vastu ju iseenesest midagi, mõtleb Ilmar. Tema töölaual on Eino Baskini memuaarid ja ta tunneb mitut juuti, kes on sõbralikud ja heatahtlikud inimesed. Aga inimesed peaks tõde teadma. Tõde on armsam kui näiline heaolu. Kas ei ole kergem, kui saad aru maailma toimimismehhanismidest ja tead, et miski pole juhuslik? Ilmari jaoks on juudiküsimus võtmeks peaaegu kõige juurde, ajaloo selgitamine ja aimus ka sellest, mida toob tulevik.
Näiteks on Ilmar koostanud kaks pikka nimekirja. ühes loetleb Eesti poliitikas tegevaid juute, teises kultuuritegelasi. Need andmed on vapustavad, mõtleb Ilmar. Muidugi on osa sellest materjalist üldtuntud, kuid Ilmaril on avastusi, kas või sellesama pankrotihalduri tausta kohta. Või siis kultuuritegelane P, kelle puhul keegi ei kahtlusta, et ta on tegelikult semiidi päritolu. Ilmari taustauuring ja P viimase aja mõtteavaldused näitavad aga kohe, kellega tegu. P roll Eesti kultuuris on selgelt kahemõtteline, kultuuri asemel teenib ta selgelt hoopis New Yorgis ja Jeruusalemmas istuvaid isandaid.
Kus peaks need nimekirjad avalikustama, mõtleb Ilmar, ja tal on kahju, et ta pole Tiit Madissoni tasemel publitsist. Madisson on teinud suure töö ära, tema raamatusari, millest Ilmar hindab kõige enam teost holokaustimüüdist, on Ilmari raamaturiiulil aukohal. Kuid teema ei ole veel ammendatud, Ilmari nimekirjad aitaks suuresti aru saada, mis Eestis tegelikult toimub. Ikkagi pean hakkama tegelema oma netikülje loomisega, midagi pole parata, mõtleb Ilmar. Tõde peab päevavalgele tulema!
*
Mul oleks palju kergem olla, kui internetis vohava antisemitismi taga oleks grafomaanlik Ilmar, kes hullumeelse entusiasmiga täidab kommentaarirubriigid enda arust maailma alustalasid paljastava juudisõimamisega, aga tegelikult on asi hullem. Eestlane pole reeglina rassist ega antisemiit; kuid need eksemplarid, kes on, on seda ka täiega.
Või tuleb valmis olla mõistmiseks, et tegelikult just nii see kõik ongi, et Ilmaril on õigus ja ta paljastab hüüdja häälena kõrbes maailma juhtimise salaplaani? Et alles siis, kui on hilja, saame me aru, mis tegelikult toimub?
